Õpetajad ütlevad, et kui lapsed on vahetunnis aktiivsed, siis on nad tunnis rahulikumad.
FOTO: liikumislabor

Hea kooliruum innustab looma ja liikuma

Aktuaalne

Hiljuti kogunesid oma­valitsusjuhid ja haridustegelased Tallinna Eesti Arhitektide Liidu ning Haridus- ja Teadus­ministeeriumi konverentsile «Muutuv kooli­ruum», kus arutati, milline peaks olema tänapäevane kooliruum ja mida teha, et käia ajaga kaasas.

Eesti elukestva õppe strateegias on sätestatud, et tänapäeva noor põlvkond vajab paremaid sotsiaalseid oskusi, sealhulgas oskust end väljendada, väärtustada mitme­kesisust, mõelda loovalt ja kriitiliselt, riskida ning tulla toime ebaõnnestumistega.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps rääkis, et kvali­teet­se üldhariduse hoidmi­seks ja arendamiseks on vaja järje­pidevalt mõelda nii õppe­kavadele ja õppe­korraldusele kui ka toetavale õppe­keskkonnale. Lisaks paneb meid proovile Eesti demograafiline olukord, sest kooli saab pidada ainult seal, kus on lapsi.

Enamik Eesti koolimaju on ehitatud ajal, mil aastas sündis 21 000 – 22 000 last. Viimasel kümnel aastal on sündivus olnud palju väiksem – 2013. aastal sündis kõigest 13 500 last.

«Kui õpilaste arv on viimasel kümnendil kahanenud viiendiku võrra, siis koolide arv vaid kümnendiku,» selgitas Reps.

Eesti Arhitektide Liidu presi­dent Katrin Koov mainis, et otsuseid, kuhu ja kuidas ehitada, ei tohi teha mõtlematult. Kui rääkida koolihoonetest, siis saab ruum tema sõnul õppetööd toetada ja soodustada, aga samas ka pärssida.

Hea kool kutsub Koovi arvates siseruumidest õue õppima ja aktiivselt vaba aega veetma, pakub füüsilist tegevust ning ergutab lapsi loovalt mängima ja õppima.

Seega nõuab uute kooli­hoonete kavandamine senisest enam teadmisi kõigilt teemaga seotud asjatundjatelt: nii arhitektidelt, disaineritelt, linna­planeerijatelt, kohalike oma­valitsuste juhtidelt kui ka haridus- ja sotsiaalteadlastelt.

Kaalukeel kooli valikul

Arhitekt Andro Mänd ütles, et Eestis on üle 150 tüüpkoolimaja, millel puudub visuaalne identiteet, ja just see võib saada kooli valikul oluliseks.

«Kui vaatame 2016. aasta riigieksamite tulemusi, siis võib näha erinevust erilahendusega koolidest ja tüüpprojektiga koolidest tulnud õpilaste tulemuste vahel,» sõnas Mänd.

«Ma ei väida, et üksnes kooli arhitektuur muudab õpi­tulemusi. Kindlasti on asi palju keerulisem. Aga kui lapsevanem peab valima kahe kooli vahel, siis saab kooli erilisus oluliseks kaalukeeleks,» lausus ta.

Ühtlasi märkis Mänd, et regionaalpoliitika tuules on uute piirkondade koolimajade asukoha valikul tehtud vigu, ning kutsus omavalitsusjuhte üles neid otsuseid rohkem läbi mõtlema.

Kool tugevdab linna südant

Kui laps peab sõitma esmalt ühistranspordiga keskusesse ja siis ümber istuma, et sõita kooli äärelinna, siis ei ole see arhitekti sõnul kõige parem valik. Kool aitab tugevdada ka linna keskust ning mõjutab muu hulgas keskuses asuvate kaupluste ja teenuste külastatavust.

Ühe näitena tõi Mänd esile Harjumaa Rae valla Järveküla kooli, mille hoone on ilus, uus ja arvestab igati moodsa õpi­käsitusega, aga see on ehitatud keset tööstus­piirkonda ja selle akendest avanevad vaated peamiselt angaaridele.

«Tuleb võtta arvesse, et kool tehakse vähemalt 50 aastaks. Eestis on küllalt asutusi, kes saavad selliste otsuste planeerimisel aidata. Pidage nõu näiteks Tartu Ülikooli inimgeograafia asjatundjatega. Minu sõnum oleks see, et küsige nõu, ärge leiutage ise jalgratast,» ütles Mänd.

Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik rääkis, et koolis tuleb luua keskkond, kus saab teha otsuseid. Põhjus peitub selles, et tööandjad saadavad üha enam sõnumeid, et kuigi traditsioonilised teadmised on äärmiselt olulised, tuleb arendada aine­üleseid oskusi.

Ta lisas, et praegused klassi­ruumid, kus õpilased vaatavad üksteise kukalt, ei soosi arutelu – selle jaoks on vaja teisele inimesele silma vaadata.

Libliku arvates tuleb ruumi planeerimisel mõelda, mis on konkreetse kooli ülesanne ja missioon. «Tuleb arutada, milliseid oskusi soovime konkreetses koolis kujundada. Selle põhjal saab välja pakkuda ka kõige otstarbekama mööbli,» sõnas ta.

Asejuhataja meenutas, et kui tema õppis omal ajal koolis, räägiti neile, et Suure Munamäe kõrgus on 318 meetrit, aga nüüd selgub internetist, et see on 310 või viimaste andmete järgi hoopis 317,5 meetrit. Kus on tõde? «Õpetaja peab kutsuma õpilasi arutlema allikate olulisuse ja usaldusväärsuse üle ning selle üle, miks tekivad erinevad mõõtetulemused. Küll siis jääb lapsele ka kõrgus meelde,» lausus ta.

Suur mure on see, et meie õpilased liiguvad liiga vähe. Tartu Ülikooli liikumislabori eesmärk on aidata kaasa liikumisaktiivsuse paranemisele. «Liikuma kutsuv kool» on liikumislabori algatusel sündinud programm, mille siht on pakkuda Eesti koolidele, õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele ideid ja lahendusi, et lapsed saaksid rohkem liikuda nii aine- kui ka vahetundides.

Merike Kull ja Mihkel Lees TÜ liikumislaborist rääkisid, et lapsed peaksid liikuma iga päev vähemalt 60 minutit ja iga täiskasvanu peaks tegema vähemalt 10 000 sammu.

Kolmveerand Eesti õpilastest aga ei täida seda normi, kusjuures iga neljas esimese klassi laps on rasvunud.

Kull rõhutas, et tihti öeldakse, et laste koolipäevad on pikad ja nad ei jaksa enam liikuda. Kui aga õppida ja liikuda koos, siis mõjub see tema sõnul hästi, sest sedasi kasvab erksus, tähelepanu ja keskendumisvõime.

Vanemad õpilased juhendavad noori

Koolides, mis on liitunud algatusega «Liikuma kutsuv kool», on laste kooliväsimus vähenenud ja koolirõõm suurenenud peaaegu kaks korda. Paljudes koolides ei lubata lastel vahetundide ajal joosta, ja kui õpilased seda teevad, siis saavad nad pahandada. «Meie kõigi ülesanne on tagada neile ruumid, kus nad saavad joosta, sest muidu tekib vastuolu: ühest küljest kutsume lapsi liikuma, teisalt aga keelame neid,» lausus Kull.

Leesi sõnul on nad liikumis­laboris välja õpetanud kolmanda astme õpilasi liikumiskoolitaja­teks, kes juhendavad vahe­tundi­del aulas või spordisaalis teisi õpilasi, kuidas aktiivselt aega veeta.

«Teadlased on öelnud, et kui vahetunnis korraldatakse tegevusi, tugevdab see ka sotsiaalseid suhteid,» mainis Lees. Peale selle on algatuses osalevate koolide õpetajad öelnud, et vahetunni liikumistegevused toetavad rahulikku tööd tunni ajal.

Liikumislabori asjatundjad on seisukohal, et ka õpetajad peavad mõtlema, kuidas muuta tunnid liikuvamaks.

Võiks arvata, et matemaatikal pole liikumisega midagi pistmist, aga liikumislabori inimesed teadsid rääkida tunnist, kus õpetaja lasi õpilastel kirjutada lehtedele arvutustehteid ja paberid kokku kortsutada.

Seejärel jagas ta klassi kaheks ja õpilased pidid pabereid teisele poole loopima. Lapsed, kelle poole peal oli lõpuks rohkem pabereid, said need ülesanded endale koju lahendada.

Projekt «Liikuma kutsuv kool» on näidanud, et kui lapsed käivad vahetunnis õues, suureneb nende liikumisaeg peaaegu poole võrra.

Samas ei tasu ekspertide hinnangul ära unustada, et aktiivsete lahenduste kõrval tuleb arvestada ka sellega, et osa õpilasi vajavad vaikset nurgakest, kus puhata ja keskenduda järgmiseks koolitunniks.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

liikumislabor, õppimine