TÜ Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala tudengid Kristjan Poom, Stefan Hein ja Henessi Schmidt mängivad koos näitleja Volli Käroga uues lühimängufilmis «Väljapääs», milles pööratakse tähelepanu depressioonile ja sellest tingitud enesetappude ennetamisele.

Film räägib 27-aastasest Villemist, kes hakkab pärast suhte purunemist käituma enesehävituslikult. Ta kutsub endaga kaasa sõber Aaroldi, kes on äsja psühhiaatriakliinikust välja saanud, mida Villem aga ei tea. Oma muredest hoolimata soovib Aarold sõbrale toeks olla.

Läinud õhtul välja, satuvad noormehed vana mõisa ballisaalis eakate maleõhtule. Ühe vanema härraga vesteldes mõistab Villem, et sõber Aaroldil on käsil palju tõsisem võitlus, mille kõrval on tema mure pseudoprobleem.

Filmi režissöör on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu vilistlane Rauno Polman, kes õpib praegu Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi filmikunsti osakonnas. Polmani sõnul on tegu Piret Jaaksi novelli «Tagauksest» kohandamisega filmiks.

«Enne stsenaariumi kirjutamist kohtusime koos stsenarist Kristin Västraga ka novelli autoriga. Mäletan Jaaksi ütlevat, et tema jaoks oli peamine panna kirja tunne, mis jääb kõrvalseisjatesse, neisse, kes jäävad enesetapjast maha. Seda tunnet püüame edasi anda ka filmis,» ütles Polman.

Filmis vaadeldakse depressiooni kõrvalpilguga – seda, millisel hetkel ja kas üldse märgatakse depressiooni käes kannatajat, ning kui märgatakse õigel ajal, siis mida tuleks teha ja kas teist inimest saab üldse aidata.

«Minu meelest on tähtis, et inimesed ei peaks oma probleemidega üksi võitlema. Depressioon ja enesetapp on tabu, millest ei julgeta rääkida ja mille kohta kõrvalolijad ei julge küsida,» lausus Polman.

Kui on juba hilja, öeldakse tihti, et ei teatudki, et inimesel olid probleemid ja et ta tundus hoopis nii elurõõmus. Režissöör ütles, et kui ta oli pidanud sel teemal psühholoogiga nõu, sai ta aru, et enamasti on sellistel juhtudel tegu enesekaitserefleksiga.

«Kui hiljem lähedastega lahkunust rääkida, tuleb tegelikult välja palju märke, mis võisid viidata tugevale depressioonile. Neid märgatakse, aga probleemist ei julgeta ega osata rääkida. Ei ole olemas õiget viisi sellest rääkimiseks, aga kui olla empaatiline ning tõeliselt huvi tunda ja hoolida, kõlab pea iga küsimus õigesti. Edasi tuleb ainult kuulata ja olla valmis selleks, mida kuuldakse,» rääkis Polman.

Filmivõtted algasid aprillis, kuid rahapuudusel on kolmandik materjalist veel filmimata. Noored koguvad Hooandja ühisrahastusplatvormil lisaraha, et projekt valmis saada. 30‑minutise lühifilmi esilinastus on kavandatud selle aasta lõppu. Projekti toetajatele on välja pandud filmi-, fotograafia- ja teatriteemalised kingitused. Lisaks saab kaasa aidata depressiooni ja enesetappude ennetamisele.