Kaasautorile

Universitas Tartuensise toimetuses töötab täiskohaga kaks inimest. Igakuine 52 lehekülje täitmine on suur töö. Seepärast on peale teemapakkumiste teretulnud ka kaasautorid, kes soovivad oma kirjutistega jagada ülikooliperele huvitavat ja kasulikku teavet.

Ootame hea kvaliteediga arvamuslugusid (kolumn, arvustus, essee), kolleegidele pühendatud juubeliõnnitlusi ja järelehüüdeid ning pikemaid üldharivaid olemuslugusid (intervjuud, reisikirjad, reportaažid).

Iga kaastöö avaldamise eeldus on eelnev kokkulepe UT toimetusega ja artikli hea kvaliteet. Toimetusel on õigus kaastöid selguse ja täpsuse huvides lühendada ning toimetada. Teeme endast kõik võimaliku, et aidata lahendada kirjutamisel tekkivaid küsimusi ja anda nõu!

Kaasautori meelespea

  • Anna toimetusele oma kirjutamissoovist teada võimalikult vara, hiljemalt ilmumisele eelneva kuu alguses.
  • Saada kogu vajalik materjal aadressil ajakiri [at] ut.ee hiljemalt ilmumisele eelneva kuu 15. kuupäeval (kui ei ole kokku lepitud teisiti).
  • Pea kinni kokkulepitud tähemärkide arvust või vahemikust (tähemärke arvestame koos tühikutega). Jälgi, et su tekstil oleks ka pealkiri, sissejuhatus ja autori andmed.
  • Pea meeles, et artikkel peab olema autori originaaltekst, mida ei ole varem üheski teises ajakirjandusväljaandes avaldatud.

Loe ka juhendeid, kuidas kirjutada

  • arvamuslugu
  • juubeliõnnitlust
  • järelehüüet
  • reisikirja
  • reportaaži

 

Kuidas kirjutada arvamuslugu?

Kaasautorite kirjutatud arvamuslugusid on UT ajakirjas kolme sorti: kolumn, arvustus ja essee.

Kolumn on lühem, umbes 2500 tähemärgi pikkune tekst, mis edastab ja selgitab kirjutaja seisukohta millegi suhtes. Ideaalis võiks lugu olla kirjutatud päevakajalisel teemal.

Arvustus on umbes 5000 tähemärgi pikkune konstruktiivne kriitikatekst mõne loomingulise teose (film, kontsert, lavastus, muusikaalbum, raamat vm) kohta. 

Essee on pikem, umbes 6000 tähemärgi pikkune tekst, mis edastab ja selgitab kirjutaja seisukohta mingis millegi suhtes. Essee võib olla ka üht teemat või sündmust tutvustav tekst, mis seletab ühtlasi seda, miks ja kellele on see kirjutaja arvates huvitav või vajalik.

See, et keegi midagi arvab, ei ole argument. Arvamuslugu peab lugejale selgitama kirjutaja seisukohta konkreetse teema või sündmuse suhtes ja esitama selle toetuseks tõestuse.Küsi endalt, miks see asi on kirjutamist väärt. Miks läheb see lugejale korda?

Kolumni või esseed kirjutades mõtle kõigepealt oma seisukoha kaitseks välja nii palju pooltargumente, kui suudad. Mõtle ka argumente oma seisukoha vastu – siis saad need lükata oma tekstis ümber ja nii lugejat enda seisukohas paremini veenda. Vali oma seisukoha tõestuseks kolm kuni neli kõige tugevamat pooltargumenti ja üks kõige tugevam vastuargument. Kirjuta iga argumendi jaoks eraldi lõik.

Sissejuhatuses juhi lugeja mõtted teemale ja pane ta endaga kaasa mõtlema. Esita oma kõige tugevam pooltargument ning toeta seda näidete ja faktidega. Seejärel esita tugevuselt kolmas ja neljas pooltargument ning talita nendega samamoodi. Too esile kõige tugevam vastuargument ja lükka see ümber. Lõppu lisa oma tugevuselt teine pooltargument ja selle tõestus – nii ei lõppe jutt liiga nõrgalt.

Võta jutt lühidalt kokku ja esita veel mõni mõjus näide, kuid ära eeltoodut päris üle korda. Kui alustasid oma teksti huviäratava näitega, võid sellega ka loo kokku tõmmata.

Arvustust kirjutades põhjenda kõiki antud hinnanguid ja ilmesta neid näidetega teosest. Soovi korral esita võrdlusi ja paralleele teose autori või esitaja varasema loomingu ja/või teiste teostega. Ära ürita lugejale ette öelda, mida ta peab arvama. Hea arvustus ei räägi kogu lugu ära, vaid tekitab huvi teost ise kogeda ja oma kogemust arvustaja omaga võrrelda.

Näpunäiteid

  • Mõtle, kuidas sa selgitaksid oma arvamust sõbrale või kolleegile. Mis on kõige olulisemad punktid, mille esitaksid? Kuidas need sinu arvamust toetaksid?
  • Kasuta oma loos näiteid, mis teevad sinu seisukoha selgemaks.
  • Loe erinevaid arvamuslugusid, et näha, kuidas teised on millestki varem kirjutanud. Pane tähele neid võtteid, mis tekitavad sinus lugejana huvi, ning kui võimalik ja sobilik, püüa ka ise midagi sarnast kasutada.

 

Kuidas kirjutada juubeliõnnitlust?

Juubeliõnnitlus on ladusalt kirjutatud positiivne õnnesoov, mis keskendub juubilari isikule ning tema peamistele huvidele ja tegudele praeguste kolleegide silme läbi. 

Anna kindlasti toimetusele võimalikult varakult märku soovist ajakirjas õnnitlus avaldada! Nii on võimalik sellega arvestada ajakirja maketi kokkupanekul ja olla kindel, et õnnitlus paberil ilmub.

Ajakirjas avaldatavad õnnitlustekstid on keskmiselt 1500–2000 tähemärgi pikkused. Pikemaid tekste saab avaldada ajakirja veebilehel www.ajakiri.ut.ee.

Õnnitluses võiksid esile tõsta ümmargust sünnipäeva tähistava inimese isikuomadusi ja mõne tähtsama või südamelähedasema teema, millega ta ülikoolis või eraelus tegeleb. Jutu sisse sobivad hästi ka mõned tüüpilisemad ütlused/teod või erilisemad seigad, mis juubilari kohta meenuvad. Teksti üldine toon võiks olla seotud juubilari iseloomuga: tõsisele inimesele asjalikum, humoorikale muhedam õnnesoov.

Õnnitluse lõppu kirjuta kindlasti, kes juubilari õnnitlevad (nt kolleegid füüsika instituudist).

Õnnitlusteksti juurde lisa sünnipäevalapse portreefoto. See võiks olla võimalikult värske värvifoto, millel on selgelt näha juubilari terve nägu. Jälgi, et taust inimese selja taga oleks võimalikult ühtlane ja võimaluse korral heledat tooni. Ära lõika olemasolevat pilti, vaid saada toimetusele originaalfail, mis on vähemalt 1 MB suurune. Kui tegu on grupipildiga, märgi oma kirjas, kes fotol olevatest inimestest on sünnipäevalaps. Lisa kindlasti ka pildi autor/allikas (fotograafi nimi või märge «erakogu»).

Näpunäiteid

  • Mõtle, mille poolest erineb juubilar teistest. Mis on talle kõige südamelähedasemad asjad, teemad ja tegevused?
  • Räägi kolleegidega, kes samuti juubilari tunnevad, ning kogu ideid ja meenutusi sünnipäevalapsega seotud toredatest seikadest, mida oma tekstis kasutada.
  • Loe varasemaid õnnesoove, et näha, kuidas teised on neid kirjutanud.

 

Kuidas kirjutada järelehüüet?

Järelehüüded jagunevad tavaliselt kaheks: ametlikumad, endise kolleegi elulookirjeldusel põhinevad tekstid, ning vabas vormis meenutused, mis keskenduvad kadunukese iseloomule ja peamistele huvidele-tegudele.

Ametlikum järelehüüe on enamasti kronoloogiline ülevaade kadunukesega seotud tähtsamatest sündmustest, mis kujundasid tema elu: kus ta sündis, mis koolides käis, kuidas arenes tema karjäär ja mis olid tema olulisemad saavutused.

Vabas vormis meenutus on segu kadunukese elu tähtsamatest sündmustest ja kolleegide meenutustest, mis annavad pildi mitte ainult tema saavutustest, vaid ka sellest, missugune inimene ta eluajal oli.

Ajakirjas avaldatavate järelehüüete pikkus on 1500–3700 tähemärki. Võib juhtuda, et rohkem kui 2000 tähemärgi pikkune tekst paberajakirja ei mahu – sel juhul saab täispika teksti avaldada ajakirja veebilehel www.ajakiri.ut.ee.

Anna kindlasti toimetusele esimesel võimalusel märku soovist ajakirjas järelehüüe avaldada! Nii on võimalik sellega arvestada ajakirja maketi kokkupanekul. Pea kinni kokkulepitud tähtajast ja tähemärkide arvust.

Järelehüüde alguses esita kindlasti lahkunu täisnimi koos sünni- ja surmadaatumiga. Teksti lõpus märgi ära, kelle nimel on jutt kirjutatud (nt õppetooli või instituudi nimetus).

Järelehüüde juurde lisa kadunukese portreefoto. See võib olla nii värviline kui ka mustvalge. Samuti pole oluline, kas tegu on värske või noorusaja pildiga. Fotol peab olema selgelt näha inimese terve nägu. Jälgi, et taust tema selja taga oleks võimalikult ühtlane ja võimaluse korral heledat tooni. Ära lõika olemasolevat pilti, vaid saada toimetusele originaalfail, mis on vähemalt 1 MB suurune. Kui tegu on grupipildiga, märgi oma kirjas, kes fotol olevatest inimestest on kadunuke. Lisa kindlasti ka pildi autor/allikas (fotograafi nimi või märge «erakogu»).

Näpunäiteid

  • Palu kolleegidelt või personaliosakonnast kadunukese CV-d – sealt leiab teavet tema elus oluliste kohtade, sündmuste ja tegude kohta.
  • Mõtle, mille poolest paistis lahkunu teiste kolleegide seas silma? Mis olid talle kõige südamelähedasemad asjad, teemad ja tegevused?
  • Räägi teiste kolleegidega ning kogu ideid ja meenutusi, mida oma tekstis kasutada.
  • Loe varasemaid in memoriam tekste, et näha, kuidas teised on neid kirjutanud.

 

Kuidas kirjutada reisikirja?

Reisikiri on pikem tekst (umbes 6000 tähemärki), mis annab vabas vormis ülevaate mõnest toredast reisist. Reis peaks olema seotud kirjutaja õpingute või tööga: vahetusaasta või -semester välisülikoolis, põnev praktika või konverents mõnes muus riigis vms. Reisikirja võib kirjutada ka niisama ette võetud reisist, kuid ka sel juhul tuleks leida mingisugune temaatiline seos oma erialaga.

Kui käisid mõnes välisülikoolis, siis kirjuta kindlasti sellest, kuidas käib kohalik asjaajamine ja kuidas on korraldatud sealne õppetöö. Kas loengud ja praktikumid on samasugused nagu Tartu Ülikoolis või on need millegi poolest teistsugused? Kui suur osakaal on loengutes käimisel ja kui suur iseseisval tööl? Kas mingeid õpetamis- või õpimeetodeid võiks kasutada ka meie ülikoolis? Mis oli nii kummaline, et pani veel tükk aega imestama? Samuti kirjuta sellest, millega tegelevad kohalikud üliõpilased ja õppejõud. Kus ja mis tingimustes nad elavad? Mida vabal ajal teevad? Kuidas omavahel suhtlevad? Miks võiksid ka teised Eesti tudengid sinna õppima minna või miks mitte?

Kui käisid praktikal või konverentsil, nägid kindlasti seda, kuidas ja kus töötavad kohalikud kolleegid. Konverentsi või koolituse sisu üksikasjalik ülestähendamine ei anna lugejatele midagi juurde, sest nemad ei saa seda enam kogeda. Küll aga võib neile huvi pakkuda ja kasuks tulla teadmine, millised on sealsed (erialased) võimalused ja inimesed. Kas tuleb järgida mingeid kindlaid käitumisreegleid, mis on omased just sellele riigile või asutusele? Kui tegelesid seal olles mõne põneva projektiga, võid rahuliku südamega ka sellest rääkida.

Kindlasti ei tohi ära unustada kohalikku üldist eluolu, mis on iga reisikirja lahutamatu osa. Kirjuta kohtadest, kus käisid ja mida seal nägid, ning inimestest, keda tänaval, ühistranspordis ja üritustel kohtasid. Milline on sealne ilm, loodus ja arhitektuur? Mille poolest see Eestist erineb või meile tuttavaga sarnaneb? Mis kohalikud sõnad ja väljendid tulevad sinna reisides kindlasti kasuks?

Mõtle, kuidas on lugu kõige parem üles kirjutada, et teistel oleks seda põnev lugeda. Kirjuta nii, et ka sul endal oleks seda lõbus ja huvitav teha ning lõpuks lugeda. Tee lühikesed lõigud: ühes lõigus mõni lause.

Vali välja umbes kümme eriilmelist fotot, mis võtavad selle reisi sinu jaoks kõige paremini kokku. Näita kohti ja inimesi, kellest räägid. Ära unusta ka ennast!

Näpunäiteid

  • Mõtle, mis jäi kõige paremini meelde ja tegi kogemuse unustamatuks. Kui võimalik, tee juba kohapeal märkmeid.
  • Kasuta fotosid, mille reisil tegid. Jutusta kohtadest, inimestest ja sündmustest, mida pildistasid. Mis köitis sind nende juures kõige rohkem?
  • Pane ennast lugeja asemele. Kui sa poleks kunagi selles riigis käinud, siis mille kohta tahaksid sa kõige rohkem teada? Millest oleks huvitav ja kasulik lugeda?
  • Loe erinevaid reisikirju, et näha, kuidas teised on millestki varem kirjutanud. Pane tähele neid võtteid, mis tekitavad sinus lugejana huvi, ning kui võimalik ja sobilik, püüa ka ise midagi sarnast kasutada.

 

Kuidas kirjutada reportaaži?

Reportaaž on pikem tekst (6000–7000 tähemärki), mis tavaliselt kirjeldab mingit sündmust või kogemust võimalikult huvitavalt ja kaasahaaravalt. Reportaaži võib kirjutada kõigest, näiteks lõbustuspargis või muuseumis käimisest, reisist uude kohta või osalemisest mõnel konkursil, kontserdil või festivalil.

Jutustus või reportaaž on nagu pildiriba või lavastus: lisatud on lavastuslikke elemente, juurde keeratud värvi ja mängitud valgusega, et dramaatiliselt rõhutada tähtsamaid detaile.

Mõtle, kuidas on lugu kõige parem üles kirjutada, et teistel oleks seda põnev lugeda. Kirjuta nii, et ka sul endal oleks seda lõbus ja huvitav teha ning lõpuks lugeda. Tee lühikesed lõigud: ühes lõigus mõni lause.

Köida lugeja tähelepanu! Alusta värvika kirjeldusega, laheda tsitaadi või dialoogiga, huvitava küsimuse või konfliktiga. Põhiline, et lugeja mõtleks: «Vahi värki!»

Kõige olulisem on haarata lugeja loosse kaasa, et tal oleks seda põnev ja huvitav lugeda. Reportaaži lugedes peab inimene tundma, et ta on ise seal kohal. Kirjuta olevikus. Anna lugejale aimu, milline on keskkond, koht, ilm jm.

Pane kirja tähtis info. Märka huvitavaid detaile ning inimeste meeleolu, käitumist ja ütlemisi. Võid anda hinnanguid ning iseloomustada ja kirjeldada tegelasi. Kirjelda näiteks, mis meeleolus inimesed on ja kuidas nad käituvad.

Kontrolli kindlasti üle kõik faktid (nimed, terminid, vanused jm) ning lisa juurde ka enda tähelepanekud, tunded, meeleolu ja isiklik arvamus.

Näpunäiteid

  • Mõtle, mis jäi kõige paremini meelde ja tegi kogemuse unustamatuks. Kui võimalik, tee juba kohapeal märkmeid.
  • Tagantjärele võid rääkida ka teiste inimestega, kes kohapeal olid, ning uurida nende arvamuste ja kogemuse kohta. Ehk on kellelgi mõni hea ütlus või tabav võrdlus, mida saad kasutada.
  • Kasuta oma loos toredaid tsitaate, aga ära pinguta nendega üle.
  • Loe erinevaid reportaaže, et näha, kuidas teised on millestki varem kirjutanud. Pane tähele neid võtteid, mis tekitavad sinus lugejana huvi, ning kui võimalik ja sobilik, püüa ka ise midagi sarnast kasutada.