Kuigi päike annab nahaarsti sõnul hea meeleolu, siis ei tule liigne päevitamine kellelegi kasuks.
FOTO: Jaak Nilson

Nahaarst: inimene ei tohiks tahta saada pruuniks

Intervjuu

Sel aastal on juba ära olnud esimesed päikeselised ilmad, mis tõid inimesed õue päevitama. Mida aga päevitamisel ja päikese juures üldiselt tähele panna, räägib nahaarst Maire Karelson.

Minu vanaema ütles alati, et esimene kevadine päike on kõige salakavalam ja ohtlikum. Kas see jutt vastab tõele?

Ei, see ei ole päris õige. Kui mõtleme päikesekiirgusele, siis on see kõige intensiivsem suvisele pööripäevale eelnevatel ja järgnevatel nädalatel ehk juunis ja juulis. Teisalt on päikese puhul oluline kellaaeg. Ultraviolettkiirguse UVB spekter on kõige intensiivsem kella 11–15 paiku, mõnedel andmetel kella 10–16 vahel.

Terake tõtt võib vanaema jutus olla, sest talvega on pigment nahas lahjenenud ja nahk pole valmis pikemaks päikese käes olemiseks. Suvine korduv UV-kiirgus suurendab nahas pigmendi­sisaldust ja põhjustab naha pindmise kihi paksenemist, mis annab nahale parema kaitse UV-kiirte toime vastu.

Kui õues on selline ilm, nagu oli sel aastal maikuus, siis kui kaua võib õues viibida ilma päikesekaitsekreemita?

Ei mäletagi, et maikuus oleks järjest olnud nii ilusad päikeselised ilmad. Õues käimine on iseenesest soovitatav, aga seda tuleks teha õigel kellaajal. Hommikul tööle minnes ja õhtul töölt tulles on UV-kiirgus madal ja päikesekaitsekreemi pole vaja. Päevasel ajal pool tundi päikese käes viibimist ei tee ka nahale liiga. Õigeks ei saa aga pidada käitumist kui esimeste päikeseliste ilmadega minnakse mitmeks tunniks randa ilma päikese­kaitsekreemi kasutamata.

Kui suure päikesekaitse­faktori ehk SPF-iga kreemi peaks kasutama?

Aja jooksul on arvamused muutunud. Varasema seisukoha järgi  tuleb SPF-i arv  korrutada 10-ga, et teada saada, kui kaua võib päikese käes olla.

Kui kreemi SPF on näiteks 30, siis võiks õues olla 300 minutit ehk viis tundi. Täna­päeval soovitatakse kreemi uuesti nahale kanda iga kahe tunni tagant.

Kui käia ujumas, tuleks pärast seda nahk alati uuesti sisse kreemitada ja ei tohi ära unustada, et vees olemine pole ohutu. UV-kiirgus läbib ka vett.

Päikesekaitsekreemi kasutamise vajadus oleneb ka inimese nahatüübist. Meie inimestel on üldiselt hele nahk, teine või kolmas fototüüp ja seetõttu on soovitatav kasutada kreemi faktoriga 30.

Kui inimene päevitub kergesti ja tema nahk ei saa põletust, siis võib kasutada ka väiksema faktoriga toodet.

Tugevaid, 50 SPF-iga päikese­kaitsekreeme peaksid kasutama inimesed, kes põevad haigusi, mida päikesekiirgus ägestab, ja lapsed. Kuni 3-aastastel väikelastel pole otsene päikese käes viibimine üldse soovitatav. Kaitseks UV-kiirguse vastu tuleb appi võtta nii mütsike kui ka riided.

Tugevama kreemi kasutamine näonahal on kõigile soovitatav, et vähendada foto­vananemise mõju.

Kui väikelapsed ei tohi päevitada, siis mis vanusest võib seda teha?

Ma ei soovita üldse päevitada, ei vanadel ega noortel. Viimased sada aastat oleme UV-kiirgust oma tervise seisukohalt väga halvasti kasutanud ja on oluline hakata mõtlema teistmoodi.

50 eluaasta juures võin öelda, et 30–40 aastat tagasi kasutati päikesekaitsekreeme tagasi­hoidlikult ja päikeseprillide kasutamine lastel ei olnud üldse levinud. Olukord on küll paranenud, aga jätab veel soovida.

Kui kahjulik on päike silmadele?

UV-kiirgusega on seotud mõned silmahaigused nagu katarakt.

Olen palju kuulnud, et inimesed ei taha päikesekaitsekreemi kasutada, sest siis ei hakka päike peale ja nad ei lähe pruuniks. Kuidas päriselt on?

See on vale mõtlemine, sest heleda nahaga inimene ei tohiks tahta saada pruuniks. Kui nahk muutub pruuniks, siis räägib see naha võitlusest UV-kiirgusega meie ellu­jäämise nimel.

Kartes, et nahk ei muutu pruuniks, ei panda ka päikesekaitsekreemi nii palju peale, kui peaks. Korraga tuleks kreemi panna nahale paari supilusika suuruses koguses ja päevaga kulub nii ära terve tuub. Samamoodi on vale see, kui pannakse kreem peale ja arvatakse, et nüüd võib hommikust õhtuni päikese käes viibida. Kreemid ei anna päikese eest 100% kaitset.

Lastel soovitatakse kasutada füüsikalise filtriga päikesekaitse tooteid, mis sisaldavad titaan­dioksiidi või tsinkoksiidi ja kaitsevad nii UVA- kui ka UVB-kiirgus eest. Need vahendid jätavad aga nahale valge kihi ja võib juhtuda, et seetõttu ei soovita neid kasutada.

Mida päike tegelikult meie nahaga teeb?

Päike kuivatab nahka ja muudab naha kortsuliseks. Kui oleme liiga kaua päikese käes, saame päikesepõletuse. Nahk hakkab punetama, kuumama, tekib turse ja isegi villid, kaasneb väsimustunne. Selle põhjus on mitmete põletikumolekulide vabanemine nahas, nende mõju veresoontele ja teistele organitele.

Päikesekiirgus põhjustab nahas degeneratiivseid muutusi (fotovananemine – toim.) ja on ka oluline kartsinogeen ehk naha­kasvajate arengut soodustav tegur.

Kui inimesel on erinevad nahaprobleemid, näiteks akne, siis kuidas päike nendele mõjub?

Otsene mõju aknele puudub, aga päevitunud naha taustal ei ole akne nii märgatav. Kroonilistele immuun­põletikulistele nahahaigustele nagu psoriaas ja atoopiline dermatiit mõjub päike reeglina hästi, sest UV-kiirgus on nahas immuunpõletikku alandava toimega.

Öeldakse, et päike aitab kaasa naha enneaegsele vananemisele. Mismoodi?

See on tõsi. See on seotud UVA-kiirgusega, mis on pikema lainepikkusega ja tungib sügavamale nahka. UVA mõjul vabanevad mitmed aktiivsed molekulid, mis kahjustavad nahas erinevaid rakke, veresooni ja kollageeni.

Noorel inimesel ei paista see eriti välja, aga vananedes küll, kuna nahas aeglustub kollageeni taastootmine, nahk on õhem ja muutunud elastsusega. Kui vanem inimene päevitab, siis toob päike tema kortsud, naha kuivuse ja pigmendimuutused eriti hästi esile.

Kuidas päikesepõletust ravida?

Nahka tuleb jahutada, vajaduse korral panna ümber külmad ja märjad linad.

Apteegi käsimüügis on mitmeid põletusevastaseid geele, mida saab osta. Lisaks võib võtta ravimeid, mis vaigistavad põletikku ja valu ning alandavad palavikku, aga peamine tegevus on jahutamine. Olulisel kohal on ka rohke vedeliku tarbimine.

Mäletan lapsepõlvest, et põlenud nahka määriti hapu­koorega. Kas see mõjub?

Hapukoore ja pantenooli kasutamine ei ole tänapäeval enam soovitatav. Hapukoor jäägu ikkagi söömiseks. Siin ei aita rahvameditsiin paraku kuidagi paranemisele kaasa.

Kui kaua päikesepõletus paraneb?

Üldiselt tekib punetus juba esimesel päeval pärast päikese käes viibimist ja võib püsida mõne ööpäeva, misjärel hakkab taanduma. Lõpeb see kõik naha mahakoorumisega. Vahel on nahal väga väikesed villid, mida algselt ei panegi tähele.

Miks võivad päikesest tekkida pigmendilaigud? Kas neist on võimalik kuidagi lahti saada?

Pigmendilaike on mitme­suguseid. Päikese mõjul tekkinud liigse pigmendiga laigud ei kao lihtsalt niisama ära.

Käsimüügist saab osta kreeme, mis võivad tumedamaid pigmend­ilaike mõnevõrra leevendada.

Eakamatel inimestel ei päevitu nahk enam ühtlaselt. Pikaajalise päikesekiirguse mõjul võivad säärtele või käsi­vartele tekkida väikesed portselan­valged pigmendita laigud. See on pöördumatu muudatus, mida ei saa kahjuks ravida.

Oleme pikalt rääkinud päikese negatiivsest mõjust, aga kuidas päike positiivselt mõjub?

Meie kliimas on positiivne kindlasti see, et päike annab hea meeleolu. Üldiselt langeb meil päikeseline periood kokku suvepuhkustega, mis võimaldab inimestel aktiivselt väljas tegutseda.

Ütlen ka, et on mitmeid põletikulisi nahahaigusi, mis päikese toimel paranevad. UV-kiirgus aitab nahas toota D-vitamiini. Meie kliimas jätab D-vitamiini tase inimestel soovida, sest pikalt on päikesevaest pimedat aega.

Nahaarstina leian, et kui me ei talita targalt, siis on päikeselt tulev UV-kiirgus rohkem kahjulik kui kasulik. Kõik oleneb meie käitumisest ja oskusest seda enda huvides ära kasutada. Viibige päikese käes lühikest aega, kõige kuumemal ajal otsige varju. Juba kümnest minutist piisab, et nahas oleks tagatud D-vitamiini tootmine. Seega ei ole vaja päevitada, et nahka pruuniks saada.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit