Kui enamasti peetakse koosolekuid, kus osalevad ka välistöötajad, inglise keeles, siis nende õppejõududega seda tegema ei pea.
FOTO: Merilyn Merisalu

Välistöötajad hoiavad eesti teaduskeelt

Aktuaalne

Oktoobris algab ajakirjas Universitas Tartuensis keeleõppeteemaline artiklisari, kus saavad sõna Tartu Ülikooli välistöötajad, kes on eesti keele selgeks õppinud, ning kohalikud keeleasjatundjad.

Sarja esimeses osas saame tuttavaks Physicumis tegutsevate füüsikutega ja uurime, milline on Tartu Ülikooli keelepoliitika.

Maarjamõisa väljal asuvas Physicumis kuuleb eesti keelt rohkem, kui arvata võiks. Siin annavad loenguid näiteks sakslased Manuel Hohmann ja Stefan Groote – ning teevad seda sulaselges eesti keeles. Sama võiks teha soomlane Juha Matti Linnanto, kui loenguruumis poleks vaid nii palju välisüliõpilasi.

«Eestist on meie rühmas ainult paar tudengit, nendega räägin paar sõna ikka eesti keeles. Ülejäänud üliõpilased on aga näiteks Indiast ja mujalt välisriikidest, nii et õppetöö käib inglise keeles,» jutustab teoreetilise biofüüsika vanemteadur Linnanto.

Teaduskeel sõltub rääkijast

Tegelikult ei pääse inglise keelest ka teoreetilise füüsika vanemteadurid Hohmann ja Groote. Põhjus on täpselt sama: välistudengeid on füüsika instituudis palju ja eesti keelt nad kõik ei valda. See, et suur osa erialaseid materjale on inglise keeles, õppetöö keelt nii palju ei määragi.

«Minu jaoks on väga tähtis, et kui ka materjalid on võõrkeeles, siis üliõpilastega saan ikkagi eesti keeles rääkida. Et eesti teaduskeel säiliks, peab keegi neid sõnu kasutama. Ma mõtlen küll vahel ise mingeid vasteid välja, aga küsin siis üliõpilastelt, kas see on ikka õige sõna või väljend, ning me leiame koos selle jaoks sobiva termini,» räägib Groote.

Hohmann rõhutab samuti, et omakeelne teadussõnavara on väga tähtis nii keele kui ka eriala seisukohalt. Tema jutu järgi on ka Saksamaa ülikoolides probleem, et tihti kasutatakse ingliskeelseid termineid.

«Aga miks peaksime me vahepeal inglise keeles rääkima, kui saame seda teha saksa või eesti keeles? Isegi sellise ekspertkeele puhul, mida valdavad võib-olla ainult paar teadlast, on oluline, et nad saaksid vähemalt omavahel neist teemadest oma emakeeles rääkida,» kinnitab Hohmann.

Mõlemad sakslased õppisid eesti keele ära juba aastaid tagasi. Huvitaval kombel on ühenduslüli muusika. Groote tutvus oma eestlannast naisega Prantsusmaal koorifestivalil ning Hohmannis tekitas huvi eesti keele vastu ansambel Vanilla Ninja, kes oli aastatuhande hakul Saksamaal väga populaarne.

Vigade tegemine arendab

Eestist eemal õppisid nad keelt raamatute ja veebirakenduste abil. Mõlemad on aga veendunud, et kõige parem on keelt õppida keelekeskkonnas olles.

«Käisin oma abikaasaga konverentsidel kaasas ja nii-öelda ujusin tema kolleegidega suheldes eesti keele sees. Alguses oli väga raske sõnu ära tunda, aga pärast läks kergemaks. Praegugi teen eesti keelt rääkides grammatikavigu, mis abikaasa naerma ajavad, aga ma arvan, et tasapisi see keeleoskus ikka paraneb,» ütleb Groote.

Just vigade tegemine arendabki kõige rohkem, sest kui keegi rääkijat parandab, jäävad õiged sõnad või väljendid paremini meelde, kui lihtsalt õpikust või sõnastikust maha lugedes.

Pere võib abiks olla kas rohkem või vähem. Groote abikaasa on eestlanna ja nende lapsedki käivad eesti koolis, nii et temal on kodus olemas inimesed, kes oskavad keelevigu tähele panna ja parandada. Juha Matti Linnanto tuli Eestisse aga koos soomlannast abikaasaga. Mõlemad käisid keelekursustel ja tegid riigieksami, aga kui tegu pole emakeelega, ei pruugi üks aru saada, millal teine vea teeb.

Linnanto viitabki, et kõige parem on keelt praktiseerida igapäevaste asjade ajamisel, näiteks turul kohalikega rääkides. Eestis on see soomlasele aga natuke keeruline, sest keeled on nii sarnased ja rahvad nii lähedased, et paljud müüjad lähevad kohe soome keelele üle.

Samasugune mure oli alguses teistel: kui kohalikud aktsenti kuulsid, läksid nad tihti inglise keelele üle. Kui aga välismaalased selgitasid, et tahavad keelt harjutada, muutus see üha harvemaks. Nüüd tuleb hoopis ette üllatumist, kui saadakse teada, et tegu polegi tavaliste eestlastega.

«Minuga on seda küll juhtunud, kuigi ma ei oska kuus aastat hiljem ikka veel eesti r-i hääldada ega ole päris kindel, kuidas kõik sõnad pööramisel ja käänamisel muutuvad. Õnneks aitas eesti keele grammatika õppimisel mind see, et olen varem ladina keelt õppinud – neil on mõnes mõttes sarnane ülesehitus. Ja kes teab, äkki on lihtsalt füüsiku aju selline, et võtab kindla struktuuri kergemini vastu,» muigab Hohmann.

Raskusi valmistab kõigile kolmele muidugi ka õ-täht, mida pole ei saksa ega soome keeles.

Ühine taust aitab kohaneda

Eesti ja Tartuga kohanemine ei tohiks füüsikute sõnul raske olla ei soomlastele ega sakslastele. Toidud ja joogid on neis riikides küllaltki sarnased ja ka kultuuritaust suures osas ühine.

Ajaloos on Eestil küll Saksamaaga olnud palju keerulisemad suhted kui Soomega, kuid siiski on eestlased saksa kultuurist palju üle võtnud. Sarnast kultuuritausta on aidanud luua Hansa Liit, toob Hohmann näiteks.

«Ma olen pärit Põhja-Saksamaalt ja usun, et see liit oli kindlasti hea ühtse tausta looja. Ma tunnen siin ennast nagu kodus, sest põhjasakslased on vaiksemad ja tagasihoidlikumad nagu eestlased,» jutustab ta.

Keele õppimine aitab Hohmanni sõnul teise riigi kultuuri paremini tundma õppida, nii et seda ei tohiks peljata ka teistest riikidest pärit välistöötajad. Keelt osates laienevad vaba aja veetmise võimalused märgatavalt: saab minna teatrisse või lihtsalt enamate inimestega enamatel teemadel rääkida.

Keeleoskus võimaldab füüsikute sõnul ka rohkem ringi reisida, sest väiksemates maakohtades räägib suurem osa inimesi ainult eesti või vene keelt. Abi on juba mõnest lihtsamast sõnast või väljendist.

Oma keelt tuleb väärtustada

Muidugi julgustavad nad eestlasi välismaalastega rohkem eesti keelt rääkima, et keeleoskust saaks ka igapäevaelus praktiseerida. Võib-olla tuleb rääkida natuke aeglasemalt ja vajaduse korral midagi selgitada või parandada, aga abi on sellest kindlasti.

«Kahjuks muudab praegu järjest rohkem ingliskeelseks muutuv õppekava õppejõud natuke liiga mugavaks. Lihtne oleks kõik loengud ainult inglise keeles pidada, aga ma usun, et eesti tudengitele tuleks loenguid anda eesti keeles,» räägib Groote.

Hohmann ja Linnanto on sama meelt: emakeeles õppides saab kõigest paremini aru. Pealegi on Tartu Ülikool maailma esimene ülikool, kus hakati regulaarselt eesti keeles õpetama, ja see on miski, mida peaks väärtustama.

Groote meenutab üht koorireisi Marimaale ja vastukaja, mida seal kohalikelt saadi. Marid näevad hõimurahvast eestlasi enda eeskujuna just seetõttu, et eestlastel on oma keel, mida nad tohivad vabalt rääkida.

«Seal rõhutati, et meie, eestlased, oleme nende jaoks väga tähtsad – keegi ei keela meil eesti keelt rääkida ega suru vene keelt peale. See aitaski mul aru saada, kui tähtis eesti keel ja just eesti teaduskeel on. Me peame seisma selle eest, et Tartu Ülikool jääks ennekõike ikkagi eestikeelseks ülikooliks,» ütleb Groote.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

eesti keel, keeleõpe, teadus