Aune Valk
FOTO: Mari-Liis Pintson

Õppeprorektor: see töö on võimalus teha palju head

Intervjuu

Augustis alustas õppeprorektorina tööd Aune Valk. Universitas Tartuensis uuris, kuidas esimesed paar kuud uues ametis on läinud.

Olete ka varem töötanud Tartu Ülikoolis, aga viimased aastad olite Haridus- ja Teadusministeeriumis. Mis tõi teid tagasi ülikooli?

Kui ma omal ajal ülikoolist ära läksin, siis teadmisega, et see on ajutine. Nii et mõnes mõttes oli see koduigatsuse tunne, mis mind nüüd tagasi tõi – olin kunagi ju nii kaua ülikoolis olnud. Pakkumisi on tehtud ka varem, kuid need olid pigem umbmäärased – et kunagi võiks näiteks dotsendiks kandideerida. Nüüd aga tuli Toomas Asserilt konkreetne pakkumine.

Mis teid õppeprorektori ametis köitis?

Varasema ülikoolitöö tõttu oli mul veendumus, et ma ei lähe tegema midagi, mida ma üldse ei oska või millest mul puudub arusaam. Uskusin ja usun ikka, et tunnen seda tööd ja suudan seetõttu panustada. See on minu jaoks hästi oluline.

Usun, et töö haridusministeeriumis on andnud mulle laiema vaate: riigi ja ka rahvusvahelise vaate Eesti kõrgharidusele. Ülikoolis tuleb ilmselt kasuks, kui keegi tuleb väljast ja oskab pilti natuke laiemalt näha. Loomulikult mõjutasid ka austus Tartu Ülikooli vastu ja see, et on võimalik nii suuri ja olulisi protsesse mõjutada. See on väga-väga suur võimalus head teha.

Olete nüüd juba mõnda aega tööl olnud. Kuidas sisseelamine on läinud?

Ma kuulan ja õpin. Aeg on olnud väga kiire, kohtun paljude inimestega ning kuulan nende muresid ja rõõme. Olen öelnud, et murega tulles peab rääkima ka vähemalt ühe rõõmu ülikooli kohta.

Ühest küljest on koju tagasitulemise tunne – ülikool ei muutu nii kiiresti, aga teisalt on palju ka uusi asju. Usun, et õppimine jätkub, ehkki palju harjumisaega pole jäetud. Kooliaasta hakkas kohe pihta ja kohe olid ees ka suured teemad, näiteks ÕIS2, uued õppekavad, uue halduslepingu läbirääkimine riigiga. Eks iga algus on raske.

ÕIS2 sai alguse tükk aega varem, kui teie tööle tulite, ja pidi tegelikult valmis saama juba augusti alguseks. Mis seis sellega on?

Ma loodan ja usun, et see, mis on välja öeldud, läheb täide: et tudengid saavad ÕIS2-le üle minna 2019. aasta kevadsemestril ja kogu ülikool 2019. aasta sügisel. Praegu töötame sellise teadmisega.

Miks ikkagi ei saanud ÕIS2 lubatud ajaks valmis?

See tähtaeg oli seatud väga optimistlikult. Minu teada oligi võetud siht, et poolest augustist tehakse otsus, kas minnakse üle või mitte. Hinnates augustis olukorda tegime otsuse mitte minna.

Ülikool on nii suur ja mingis mõttes konservatiivne organisatsioon, ÕIS aga on töövahend, mida üliõpilase või töötajana ei ole võimalik valida. Ei saa otsustada, kas tahad kasutada või mitte, ning ei saa võtta teist tööriista, kui olemasolev parasjagu ei tööta.

Ka neis asjades, mis pidid kindlasti valmis olema, oli vigu sees. Seega ei saanud riskida sellega, et 1. septembril ÕIS võib-olla töötab, aga võib-olla ka mitte. Ka polnud ühtegi veenvat põhjust riskantset teed minna – vana ÕIS ju töötab. Me ei saa lubada, et õppetöö ÕIS-i pärast kannataks või seisma jääks.

Enne ütlesite, et olete inimeste muresid kuulanud. Millised on peamised mured?

See vist ei üllata kedagi, et raha on vähe – nii neil, kes võtavad vastu vähe üliõpilasi, kui ka neil, kes võtavad neid vastu palju. On valdkondi, mis on muutunud väga populaarseks, näiteks IT, aga ka erialasid, kus viimasel viiel aastal on nähtud suurt vastuvõtu langust. Sellised on näiteks paljud loodusteaduste erialad – keemia, bioloogia, materjaliteadused –, aga ka mõned õpetajakoolituse erialad. Mõlemal juhul on raskusi.

Teine teema, mis vajab selgelt otsustamist ja pikaajalisi lahendusi, on ingliskeelse õppe tulevik ja see, kui suures mahus teeme seda tasuta. Mulle oli natuke ka üllatus, et Tartu Ülikool õpetab inglise keeles nii suures mahus tasu küsimata. Kui riik raha oluliselt juurde ei anna, siis pole selline tegevus jätkusuutlik.

Kuidas te ise ingliskeelsesse õppesse suhtute?

Väga hästi suhtun. Me ju tahame rahvusvahelist õpikeskkonda. On väga üksikuid erialasid, kuhu tullakse mujalt eesti keeles õppima. Seega on ingliskeelne õpe vajalik. Tore on ka näha, kuidas pooled IT lõpetajatest jäävad Eestisse tööle. Eestisse tööle jäämist võiks ka teistel erialadel kasvatada. See nõuaks mahukamat eesti keele õpet ja praktikavõimaluste loomist.

Kindlasti on ingliskeelne õpe vajalik. Küsimus on, kas, mis mahus ja millistel erialadel me jaksame seda kõike kinni maksta. Üks argument on see, et kui toome siia tööjõudu, siis võiksime ka sellesse investeerida.

Osa inimesi on ingliskeelse õppe suhtes pigem skeptilised. Nad ütlevad, et Tartu Ülikool on rahvusülikool ja suures mahus inglise keeles õpetamine võib minna vastuollu meie väärtustega. Mida te sellest arvate?

Küsimus on alati tasakaalus. Vastuolu oleks siis, kui meil oleks 80% ingliskeelset ja 20% eestikeelset õpet. Praegu on välisüliõpilasi veidi alla kümne protsendi. See arv võib minu hinnangul veel  kaks korda kasvada, enne kui tekib vastuolu. Kuniks eestikeelne õpe selle all ei kannata, siis pole probleemi, Mure on üksikutel erialadel, kus meil pole jaksu kahte õppekava paralleelselt õpetada.

Näiteks filosoofiaõppes on eestikeelseid üliõpilasi nii vähe, et lihtsalt ei tule kõne alla hoida kahte õppekava, nii eesti- kui ka ingliskeelset. Selliseid õppekavu, kus eestikeelne vastuvõtt on muutunud väga väikeseks, on meil veel.

Neid erialasid on Eestile vaja ja me ei saa neist loobuda, isegi kui üliõpilased seda praegu õppida ei taha. See ei ole ainult teadusharu jätkamine ülikoolis, vaid neid erialasid on riigile vaja.

Siin tekibki küsimus, kas paneme eriala kinni ja saadame kõik üliõpilased välismaale õppima või muudame selle ingliskeelseks. Püüame leida ka kolmandaid teid, nt geoloogia magistriõppes jätame õppekava hoolimata vastuvõtu vähesusest eestikeelseks ning kasvatame rahvusvahelist õpikeskkonda läbi mobiilsusakna ja inglise keelse mooduli loomise, kuhu saaksid õppima tulla ka välismaalased. Nii suudame loodetavasti hoida eesti keelset kava. Omaette teema on siis, kui meil pole piisavalt eestikeelseid õppejõude, mis on probleemiks arvutiteaduses. Rasked valikud, aga vastuolu ei ole, sest rahvusülikool ei tähenda kitsalt eestikeelset õpet. Fookuses on siiski tipptasemel, Eesti riigi vajadustele vastav õpe, enamasti eesti keeles, aga osaliselt alati ka teistes keeltes ja nii juba 99 aastat. Inglise keel on tänapäeval pigem lahendus, isegi kui see pole ideaalne lahendus.

Milliseid rõõme on ülikoolis?

On tore, et viimasel kolmel-neljal aastal on meie vastuvõtt natuke kasvanud, kui võrrelda teiste avalik-õiguslike ülikoolidega, kus see on stabiilne või ka kahanenud. See kõlab nii, et Tartu Ülikoolil läheb hästi. Üliõpilased tahavad siia tulla.

Teisest küljest – ega me sellepärast riigilt rohkem raha saa. See tähendab, et iga üliõpilase kohta jääb õpetamise raha vähemaks. Kurb on, et kõikide asjade taga on kogu aeg raha.

Tore sõnum on ka see, et mitmel õpetajakoolituse erialal on vastuvõtt paranenud. Riigi jaoks on suur mure, et õpetajaks ei taheta õppida ja et need, kes õpivad, ei lähe õpetajana tööle.

Siseaudit vaatas umbes aasta tagasi, kuidas toimib ülikoolis praktika. Tuli välja, et mitmel erialal ei olnud toimivat süsteemi. Kas kõigil erialadel üldse peab praktika olema?

Meil on sõlmimisel kolmeks aastaks leping, kus riik ütleb, mida ta ülikoolilt ootab. Üks punkt seal on, et bakalaureuseastme õppekavadel peab praktika maht kasvama.

Mina arvan, et teatud praktika on vajalik. Üliõpilane peab aru saama oma eriala rakendusvõimalustest ning ettevõtte või organisatsiooni toimimisest. Töökogemus annab ka parema arusaama, mida ma ülikooliõpingutelt tahan. See annab oskuse küsida küsimusi, valida aineid jne. Arutame võimaluse üle luua ka alternatiivseid praktikavõimalusi nt nn projektipõhist praktikat, kus lahendatakse reaalelulisi probleeme ilma kuhugi tööle minemata.

Olen märganud, et tudengid ei kipu semestriks välismaale õppima minema, kuigi võimalusi on.

Jah, sellega seoses on otsustatud, et kõigisse õppekavadesse tuleb mobiilsusaken. See tähendab, et ühe semestri jooksul on õppekorralduslikult lihtsam ära käia. Ideaalis näen, et lisaks muutustele koduses õppetöö korralduses, on õppekava kohta toimivad lepinguid vähemalt kolme ülikooliga, kellega oleks õpe ühildatud, nii et oleks lihtne minna ja saaks sealsed ained meile üle kanda.

Arutelu on tekitanud ka see, et ÕIS-is tagasisidet andes võivad tudengid üsna suvaliselt kirjutada, mida heaks arvavad. Kas tagasiside andmist ÕIS-is on kavas paremaks teha?

Mõtteid on küll, aga need on veel natuke toored. Plaan on, et küsitlusvorme oleks vähemalt kaks. Üks oleks ainekursusepõhine küsimustik, kus tudeng saaks hinnata oma pühendumist õppimisele konkreetses aines ja mõelda läbi, kas ta ise tegi piisavalt tööd. Selle juures oleks ka hinnang õpikeskkonnale ja õppejõule.

Teine oleks terviklik tagasiside andmine õpikogemusele ülikoolis.

Lisaks püüame neile õppejõududele, kes tahaksid saada tagasisidet väiksemalt rühmalt üliõpilastelt ja vahest juba aine keskel, pakkuda kvalitatiivseid meetodeid tagasiside küsimiseks.

Oluline on, et infot saaksid nii need, kes ise tahavad areneda ja pingutavad – nemad väärtustavad ennekõike kvalitatiivset tagasisidet. Teisalt on vajalik ka üldine seire – info programmijuhile või instituudi juhile, saamaks teada, kui kuskil on suured probleemid.

Uus süsteem on väljatöötamisel koostöös meie haridusteadlaste Mari Karmi ja Kaire Uibolehega ja loodame, et järgmisel õppeaastal see käivitub.

Kas ÕIS-i tagasiside tõesti annab märku, kui mõnes aines on midagi halvasti?

Jah, see pole lõplik tõde, aga meil on vaja ka üldist seiret. Kui mõne õppejõu tagasiside on see süstemaatiliselt kehv, ja mitte vaid ühes aines, siis annab see teatava signaali.

Tervikuna kui rääkida õpetamisest ja õppe kvaliteedist, siis minu jaoks on olnud positiivne üllatus, kui palju pööratakse tähelepanu õpetamise arendamisele. See on üks suurimaid muutusi ülikoolis viimase 10 aasta jooksul, mida tagasi tulles märkasin.

Aasta õppejõu valimise kord on muutumas. Mis muutub ja miks selline muudatus algatati?

Uue süsteemi kohaselt loobume kvantitatiivsete andmete kasutusest ja õppejõu peavad sellele tiitlile esitama vähemalt viis üliõpilast ning lisada tuleb põhjendus. Juba aprillikuus on võimalik hakata õppejõude esitama. Tasub meeles hoida ka neid õppejõude, kes loevad ainet sügissemestril.

See muudatus on algatatud enne mind ja ma ei saa siin süsteemi muutmise  au endale võtta. Põhjuseks oli rahulolematus kvantitatiivse küsitlusega – see oli liiga mehaaniline. Uus meetod on sisuliselt sama nagu aasta õpetajate valimine – esitatakse põhjendatud ettepanek.

Uuringud näitavad, et meie üldhariduskoolide õpilased on suhteliselt õnnetud. Kuidas on teie arvates lood üliõpilastega?

Ega õpilased nii õnnetud koolis polegi. Rahvusvaheline võrdlus on täitsa hea. Kaheksandas klassis on rahulolematust rohkem ja võib öelda, et iga kolmanda heaolu koolis on alla keskmise. Nooremate ja vanemate hulgas on olukord palju parem. See teema on teravalt esile tõusnud ja õpilaste heaolu hinnatakse riiklikult igal aastal. Üliõpilaste rahulolu seiratakse harvem, viimati Eurostudent 2016 uuringus. Sellest tuli välja, et õpetamise kvaliteediga rahuolematuid on Eesti tudengite hulgas tervikuna 8%, 6% on rahulolematud õpikeskkonnaga ja 14% õppekorraldusega. Seejuures on näiteks Tartu Ülikooli üliõpilased õpetamise kvaliteediga enam rahul kui Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilased.

Ma olen võib-olla ülikoolis tagasi olnud liiga lühikest aega, aga mulle tundub, et kümne aastaga on toimunud suur muutus. Seesama, mida ma ka enne ütlesin: et pööratakse järjest rohkem tähelepanu õpetamise kvaliteedile ning aktiivset ja kaasavat õpetamist on palju rohkem kui aastaid tagasi. Ei ole enam nii, et tudeng istub terve semestri loengus ja lõpuks peab eksami tegema. Ka semestri käigus peab õpingutele pühenduma

Mul endal on kodus kaks tudengit – üks õpib arstiteadust ja teine IT-d – ning näen kõrvalt, et nende õppimine on pidev protsess. Igavuse või kehva õpetamise üle pole ma neid kurtmas kuulnud. Nii et olen täitsa optimistlik.

Rääkides aga õnnelikkusest, siis julgustan murede korral kindlasti pöörduma üliõpilaspsühholoogide poole, kes on kindlasti abiks.


TÖÖKÄIK

1994–1997    TÜ psühholoogia osakonna assistent

1997–1998    psühholoogia osakonna erakorraline teadur

1999–2001    TÜ prorektori abi

2001–2004    avatud ülikooli direktor

2004–2005     TÜ õppeosakonna juhataja

2006–2009     elukestva õppe keskuse juhataja

2008–2012     Eesti Kirjandusmuuseumi osakoormusega teadur

2010–2018     Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi koordinaator

2018 – ...    TÜ õppeprorektor

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit