Semestri lõpus ei pruugi üliõpilasel aine head ja vead enam meeleski olla.
FOTO: Virgo Siil

Praegu on õppe tagasiside erapoolik

Aktuaalne

Iga semestri lõpus täidavad üliõpilased õppeinfosüsteemis kohustuslikus korras tagasisideküsimustikku. Selle üle võib vaielda, kui erapooletult vastatakse ja paljukest tudengil semestri lõpus üldse õppekorraldusest meeles on. Selline tagasisidesüsteem võib aga peagi muutuda.

Praeguse asjakorraldusega üritatakse tabada mitut sihtmärki korraga ja hinnata ühe vahendiga nii õppejõudu, -ainet kui ka -korraldust. Eeldatakse, et üliõpilane käitub küsimustikku täites tasakaalukalt ja erapooletult. Tegelikkusega haakub see aga vähe – tudengid kalduvad hindama pigem õppejõu isikut ja lasevad ka saadud hindel end mõjutada.

Hinde mõju võib olla lausa kaks kolmandikku kogumõjust. Uurimused näitavad, et kuigi küsimused käivad ainekursuse korralduse ja õppetöö läbiviimise kohta, kipuvad üliõpilased vastama pigem kindlat õppejõudu silmas pidades.

Psühhomeetria vanemteadur Olev Must on koostanud ülevaate nii Tartu Ülikooli kui ka mitme välisülikooli tagasisidesüsteemist ja maailmas läbi viidud vastavatest uurimustest. Tema sõnul peitub häda selles, et üliõpilaste hinnangute kogumiseks loodud küsimustikud on koostanud praktikud, mis tähendab, et kogu teemale lähenetakse tavaarusaamade järgi, kuid selgetele teoreetilistele seisukohtadele tuginetakse vähe.

Üliõpilase hinnangulisust võib mõjutada näiteks õppeaine keerukus, millele võib osutada asjaolu, et kõige negatiivsemalt hinnatakse kõige kõrgema akadeemilise tasemega õppejõude. Doktorikraadiga õppejõud peab suurema tõenäosusega keerulisemat ja teoreetilisemat loengut kui madalama akadeemilise kraadiga õppejõud.

«Üliõpilaste hinnangud kuuluvad oma olemuselt sotsiaalse taju, täpsemalt isikutaju valdkonda,» rääkis Must. Kujundatud tajupilt on aga suuresti mõjutatud sellest, kui palju sarnaneb tajuja tajutavaga ehk üliõpilane õppejõuga. «Õppejõud pole selline, vaid tudeng näeb teda sellisena,» ütles Olev Must. Seega hakkab üliõpilase antud hinnangut mõjutama isiklik eelistus, kusjuures selle roll on väga suur.

Võiks ju öelda, et mis siis ikka, kuid tagasiside põhjal tehakse nii personaliotsuseid kui ka langetatakse osa eelarvevalikuid.

Võimalikud hindamisviisid

Maailma eri paigus ja ülikoolides kasutatakse erinevaid tagasisidesüsteeme, pruugitakse nii mitmekümne kui ka paari küsimusega ankeete. Eelkõige uuritakse arvamust ja ettepanekuid semestri lõpus, aga on ka neid asutusi, kus palutakse kriitikat semestri keskel, näiteks Princetoni Ülikoolis. Seal keskendutakse ühes küsimustikus hoopiski ainult üliõpilasele ja sellele, kuidas tema õpib.

Sarnases suunas on kavas minna ka Tartu Ülikoolil. Puhtalt Princetoni lahenduse juurde siiski ei jääda, vaid tehakse koostööd Soome kolleegidega, et kvaliteedihindamist arendada.

Õppeprorektor Anneli Saro sõnul pannakse uue süsteemiga õppimise eest suurem vastutus üliõpilasele ja usaldatakse rohkem õppejõu häid kavatsusi õppeaine arendamisel. Ta rõhutas, et projekt on alles arendusjärgus ja et sellesse kaasatakse mitu huvirühma.

Õppekvaliteedi tagasiside süsteem on kavas kasutusele võtta järgmise semestri lõpus. Süsteem koosneb kolmest osast, mille eest vastutavad eri inimesed:

1) üliõpilaste eneseanalüüsi ja rahulolu küsitlus (üliõpilane),

2) õppeainetele tagasiside kogumine (õppejõud),

3) õppekavade sisehindamise põhimõtted ja süsteem (programmijuht).

Kuidas edaspidi hinnatakse

Koos Soome pedagoogikateadlastega töötatakse välja küsimustik, mis keskendub üliõpilase eneseanalüüsile ja rahulolule. «Oluline on jälgida üliõpilase edasijõudmist, õpiväljundite saavutamist ja rahulolu õpingutega. Küsimustikku on plaanis hakata rakendama 2018. aasta sügissemestril seoses üleminekuga ÕIS2-le,» rääkis õppeprorektor.

Õppeaine kohta tagasisidet hakkavad edaspidi küsima õppejõud, mõned tegelikult juba teevadki seda. «Võrreldes keskselt kogutava tagasisidega, mille tulemused selguvad alles järgmise semestri alguses ja mis ei arvesta konkreetse aine eripära, saab iga õppejõud küsida just selle kohta, mida paremaks õpetamiseks ja üliõpilaste õppimise toetamiseks vajalikuks peab,» lisas õppejõukoolituse peaspetsialist Mari Karm.

Tagasisidet saab küsida mitut moodi ja õpetamisoskuste konsultandid pakuvad õppejõududele eri valikuid: küsimustikud Moodle’is, tagasisideseminarid, tagasiside küsimine semestri keskel, üksikute küsimuste esitamine semestri lõpus jne.

Tagasisidesüsteemi uuendamisega tegelev Karm rääkis õppejõust, kes katsetas õpetamisel õppimiskeskset lähenemist – tudengitelt oodati rohkem iseseisvat kodust ettevalmistust ja üliõpilased olid seepeale pettunud, et õppejõud kõike lihtsalt ära ei rääkinud. Selle tulemusel üliõpilaste sooritus ehk hinded paranesid, aga tagasisidehinne õppejõule langes.

«See ongi näide, et kui õppejõud muudab õpetamist selleks, et õppimise kvaliteeti edendada, siis ei pruugi see üliõpilastele alguses meeldida,» rääkis ta. Kui koguda tagasisidet ainult meeldimise alusel, siis ei pruugi see tegelikult kajastada õppejõu professionaalset tegevust.

Kelle jaoks hinnatakse?

Osaliselt on süsteemi uuendus seotud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kavatsustega loobuda õppekavade süstemaatilisest välishindamisest. Seetõttu langeb suurem rõhk sisehindamisele, millest saab õppekvaliteedi kontrollimise põhimeede.

«Sisehindamise süsteemi arendamisel on oluline meeles pidada praktilist aspekti, et sellest oleks reaalselt õppekvaliteedi arendamisel ka kasu. Seetõttu töötatakse koostöös õppeosakonna õppekvaliteedi peaspetsialisti ja programmijuhtidega välja uue sisehindamise süsteemi erinevad osad, ajagraafik ja info automaatse kogumise mehhanismid,» sõnas õppeprorektor Saro.

Praegu on paljud andmed, mille alusel võiks õppekvaliteeti hinnata, saadaval küll ülikooli andmebaasides, aga neid ei kasutata. On lootus, et edaspidi tuginetakse rohkem juba olemasolevatele andmetele.

Õppijakeskne hindamine

Saro hinnangul seisnebki põhiline erinevus selles, et praegune hindamissüsteem on õpetamiskeskne. «Me hindame õpetamist ja arvame, et kõrghariduse kvaliteet sõltub ainult sellest, kui hea on õpetamine, aga õppimist ei jälgi me üldse,» ütles Saro.

Edaspidi tuleks aga silmas pidada pigem üliõpilast ja seda, kas ta õpib, kuidas ta õpib ning kas keskkond ja õppejõud toetavad seda.

«Kui praegust tagasisidet vaadata, siis saavad hästi kõrgeid hindeid [tudengitelt – toim.] tihti need loengud, mis on lihtsad ja mille kohta üliõpilased kirjutavad, et «hästi hea, lihtne aine, gümnaasiumirasva pealt teeb selle ära»,» sõnas prorektor. Teine võimalus on aga hoopis vastupidine, kus tudeng peab ise teadmist otsima ja looma ning see võib talle tunduda tüütu.

Nagu uuendusega ikka, võib sellel vastaseid olla. Õppejõud on sageli kurtnud, et praegu saadakse tagasisidet liiga hilja ja selle põhjal ei saa midagi järeldada, kuid ka uus meetod ei pruugi kõigile meeldida. «Mõnele õppejõule võib see olla ehmatus, et nüüd peaks ta semestri jooksul ise küsima tagasisidet,» rääkis peaspetsialist Karm. Teisalt teeb suur osa õppejõude seda juba praegu.

Kiirem tagasiside

Õppeprorektor Saro sõnul võib õppejõule tunduda, et teine lähenemine tekitab lisakoormust, aga tasub mõelda asjaolule, et see on talle endale kasulik. «Praegu on niimoodi, et kui aine hinne on alla 3,5 punkti, siis on see justkui õppeprogrammijuhi ja instituudi juhataja probleem, paljud õppejõud ei tunne, et see oleks nende probleem,» rääkis ta. Peale selle ollakse meil vähem harjutud andma õppejõu tegevusele otse tagasisidet.

Võrdluseks tõi Saro Soome ülikoolid, kus kohe pärast loengut tulevad üliõpilased vahel ütlema, mis meeldis või ei meeldinud, milline õpetamisviis töötas või ei töötanud. Sel moel võtavad üliõpilased õppekvaliteedi eest osa vastutust endale. «Olen [meie] tudengitelt ka küsinud, et miks nad ei lähe oma muredega otse õppejõu või programmijuhi juurde, ja nad ütlevad, et nad ei julge. Nad kardavad, et neid hakatakse kiusama,» sõnas Saro. Seega tuleb isiklikumal kontaktil põhineva tagasisidesüsteemiga kõigil harjuda.

Tegelikult on ÕIS-is olemas üliõpilase kohta vajalikud andmed (nt selle kohta, mitu ainepunkti on tudeng semestriks teha võtnud, kui palju aineid ta on sooritanud ja millega ta pole hakkama saanud), mis vähendavad vajadust paljusid asju talt üldse küsida. «Süsteem saab automaatselt teada anda, et tuleks vajutada paanikanuppu,» selgitas Karm.

Karm leidis, et seda, kas õppejõud kogub tagasisidet elektrooniliselt või otsesuhtluses, võib jääda tema enda otsustada. Selle jaoks valmistatakse ette mõned näited ja luuakse elektroonilised võimalused.

Praegu on moodustatud töörühm, millesse on kaasatud valdkondade programmijuhid ja teised õppe asjatundjad. See on juba sellepärast vajalik, et valdkonnad on erinevad ja neis kõigis ei saa kasutada ühesugust tagasisidesüsteemi.

«Uus süsteem hakkab asendama praegust õppeainete tagasisideküsimustikku. Kogutud info peaks aitama vähendada väljalangevust ning parandada õppekvaliteeti, andes olulise sisendi ka õppekava sisehindamiseks,» sõnas Saro.

Virgo Siil

UT peatoimetaja
virgo.siil [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

tagasiside