TÜ säilinud kartser.
FOTO: Uku Peterson

TÜ muuseum tähistab suurt sünnipäeva

Aktuaalne

Tartu Ülikooli muuseum saab sel aastal 215-aastaseks. Sel puhul avab muuseum kolmes muuseumihoones näitused sarjast «Kuritöö ja karistus».

Esimene näitus «Kuritöö ja karistus» avatakse 4. aprillil. See on Tartu Ülikooli muuseumi sünnipäeva avanäitus, mis räägib kahe tõesti­sündinud loo põhjal kriminalistika arengust ja õigusemõistmise keerukusest.

Näituse esimene lugu viib meid 1934. aasta Elvasse, kus tapeti Liisa Kupi nimeline vana naine. Tol ajal oli see oluline teema, mis ületas uudisekünnise. Ajalehes Vaba Sõna kirjutati sellest niimoodi: «Elva mõrva obver maeti. Teisipäeva õhtupoolikul sängitati Elwa kalmistule pühade eel Elwa pargis tapetud Liisa Kupp. Matus kujunes wägii rahwarikkakS, sest sündmus on Elwas ja ümbruses sensatsiooniks.»

Ajaleht Postimees kajastas ka mõrtsuka kinnivõtmist: «Kiiremini kui artoata oleks wõinud, on Elwa mõrtsukatöö selgunud. Elwa Pargis reede öösi tapetud Liisa Kupi tapjaks osutus Elwa majaperemees Jaan Pabstel, 53 a. toona. Mees, kes wõeti wahi alla juba reede lõuna paiku, tunnistas enese süü üles. Mõrtsukatöö selgitamisel wäärib erilist tähelepanu kriminaalpolitsei kiirus, kes lühikese ajaga suutis keerulised roima mvtiiwid leida ja süüalused wanglasse paigutada.»

Teine lugu räägib 1959. aasta pangaröövist Kohtla-Järve lähistel.

Näituse projektijuht Mairo Rääsk seletas, et kaks näituse jaoks rekonstrueeritud lugu aitavad paremini mõista seda, kui palju on Eesti kriminalistika ja õigussüsteem viimase saja aastaga arenenud ning milline on olnud Tartu Ülikooli roll sellise keskkonna kujundamisel. Näituse eesmärk on kahe põhiloo kaudu näidata õigusemõistmise keerukust.

Rääsk rääkis, et õigusemõistmise juures on juttu sellestki, kuidas üldse pandi Tartu Ülikoolis alus kriminaalõiguse õpetamisele. Koostööd on tehtud kriminoloogia ja kognitiivse psühholoogia vanemteaduri Iiris Tuviga, kes aitas selgitada, kuidas tekib inimeses süütunne ja mis toimub kurjategija peas pärast rasket kuritegu.

Käed külge

Kahe põhiloo juurde kuuluvad interaktiivsed osad, et külastaja saaks ise ka käed külge panna. Nii on näitusel eeluurimisruum ja analüüsikeskus. Eeluurimis­ruumis saavad külastajad lähemalt tuttavaks ülekuulamis­võtetega. Analüüsikeskuses tegeletakse juurdlusega, antakse ülevaade eri teadusharude seostest ja kuritegude uurimise võtetest ning võetakse sõrmejälgi. Pisemad külastajad saavad aga dešifreerida salakirja.

Projektijuht rääkis, et need kaks lugu on uuesti osadeks lahti võetud. Elva loo puhul saab küsida, kas inimene, kes 1934. aastal süüdi mõisteti, oli ikka mõrva toimepanija. Vanade lugude puhul on seda Rääski sõnul keeruline hinnata.

See, kuidas 1959. aastal Kohtla­-Järvel raha rööviti, käis Rääski sõnul justnagu filmis. Seda röövi on nad püüdnud koos kaheksa pealtnägijaga uuesti lavastada. «Soovime näidata, kui raske on tegelikult kriminalisti töö. See pole nii lihtne, nagu jäetakse krimisarjades eksitav mulje,» ütles ta.

Näituse jaoks intervjueeriti ka inimesi tänaval, et saada teada, mida nemad arvavad karistamisest ja karistustest. Kas need on liiga leebed või vastupidi – liiga karmid? Vox populi näitab tänavaküsitluse tulemusi.

19. aprillil, muuseumi sünnipäeval, avatakse näitus «Kuritöö ja karistus: ülikooli kartser». Kuraator Kristiina Tiideberg rääkis, et kuna kuritöö ja karistus on näituse peateema, siis on ka loogiline, et peahoones näidatakse ajaloolist karistamise kohta – ülikooli kartserit.

Ekspositsioon on üles pandud otse enne kartserit peahoone pööningule, sest seal on Tiidebergi sõnul näituse jaoks ruumi. Välja on pandud senisest rohkem materjale, mis on ajaloolise kartseriga seotud.

Teadaolevalt oli kartsereid omal ajal viis tükki, aga peahoone põlengus 1965. aastal hävisid teised kartserid ja ainult üks jäi alles. Ülejäänud nelja kohta on säilinud ainult fotod ja mälestused.

Tiideberg rääkis, et näitusel saab näha kartseri joonistusi, mis on sinna suletud tudengite tehtud. «Nad sodisid seinu ja kirjutasid sinna salmikesi. See on 19. sajandi tudengifolkloor,» ütles kuraator.

Väljapanekul üritatakse vastata ka küsimusele, miks tudengeid üldse kartserisse pandi. Selleks tugineti 19. sajandi allikatele. Näitusel on välja toodud huvitavamad ja levinumad põhjused.

Silm peast välja

Karistusi määrati ühest päevast mitme kuuni. Teadaolev pikim periood, mille tudeng pidi kartseris veetma, on neli kuud. Sellise karistuse teenis ära üliõpilane, kes oli sattunud bordellis kähmlusse ja löönud teisel tudengil jalutuskepiga vasaku silma välja.

Veel üks lugu, mis Tiidebergile meenub, on seotud ratsutamisega. Vanasti oli Toomemäel ratsutamine keelatud, aga üks tudeng jäi sellega vahele ja pandi kaheks päevaks kartserisse. See karistus aga ei mõjunud talle ja ta võeti uuesti hobuse seljas kinni. Siis sai ta karistuseks juba viis päeva.

Kuraator rääkis, et on leitud märkmeid selle kohta, et üks tudeng saadeti kartserisse lumepalliga tehtud üleannetuse pärast. Mis üleannetus see täpsemalt oli, pole teada.

Tiidebergi sõnul oli kartseri karistus hästi levinud ja tavapärane tudengite ohjeldamise vahend. Tol ajal ei lugenud ainult see, mida tudeng tegi ülikooli­hoones, vaid tema käitumist jälgiti terves linnas.

Kartseri näitus on eripärane selle poolest, et jääb sinna pikemaks ajaks.

Kolmas näitus, «Kuritöö ja karistus: spekter paljastab saladusi» avatakse 27. aprillil Tartu tähetorni välialal. Tartu Ülikooli muuseumi haridusvaldkonna koordinaator Janet Laidla rääkis, et tähetornil on suviti kombeks väliala aias näitus välja panna, sest suvel jalutab Toomemäel palju turiste, aga muuseum suletakse juba kell 18. Et ka pärast seda oleks seal midagi vaadata, pannaksegi üles suvenäitus.

Näitus räägib põhiliselt elektromagnetkiirgusest ja spektroskoopiast kui uurimis­meetodist. Laidla seletas, et nad on püüdnud tuua võimalikult palju näiteid igapäevaelust, et inimesed saaksid aru, millega spektroskoopia vallas tegeletakse.

Lühidalt öeldes on tegu füüsika osaga, mille puhul uuritakse spektreid. Laidla rääkis, et spektroskoopiat kasutati näiteks ülikooli kunstimuuseumi muumiate, aga ka Georg Friedrich von Parroti maali uurimisel.

Näitusel saab teada, mida spektroskoopias rahvusvaheliselt uuritakse ning kuidas seda teadusharu on Tartu Ülikoolis ära kasutatud näiteks virmaliste ja tähtede vaatlemisel.

19. ja 20. sajandi vahetusel töötas Tartu Ülikoolis teadlane Josif Sykora, kelle üks huviala oli virmaliste spektraalne vaatlemine. Ta käis neid seiramas Venemaa ekspeditsioonidel, aga teoreetilised uuringud tegi Tartus ja kaitses ka doktoritöö Tartu Ülikoolis.

Ülikooli teadustöö

Tähetorni näitus on eelkõige mõeldud täiskasvanutele, sest esiplaanil on Tartu Ülikooliga seotud teadustöö ja ülikooli saavutuste tutvustamine linnakülalistele.

Laidla rääkis, et esialgse kava järgi on näitus avatud septembri lõpuni, aga ilmal hoitakse silm peal, sest äkki ootab meid ees ilus vananaistesuvi.

Sünnipäevakuul näeb ilmavalgust ka üle 300 lehe­külje pikkune rikkaliku pildi­materjaliga raamat Tartu toom­kirikust. Mariann Raisma ja Krista Andresoni koostatud raamatus võetakse mitmete kunstiajaloolaste ja kultuuriloolaste abiga kokku hoone 800 aasta pikkune ajalugu, pakutakse sisse­vaadet Eesti ühesse kõige vanemasse ja huvitavamasse hoonesse ning räägitakse selle ehitusest ja funktsioonidest. Raamat on Toompoes saadaval alates 20. aprillist.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit