Kui kõik sujub plaanipäraselt, saab juba sel kevadel anda õppeinfosüsteemis õppeainete kohta tagasisidet uuele küsimustikule vastates. Muudatuste alus on arusaam, et õppimise tulemuslikkus ja sisukus sõltub üliõpilase ja õppejõu koostööst.

Õppejõu peamine ülesanne peaks olema kujundada õppimist võimaldav ja toetav õpikeskkond: kavandada õpiväljundid ning valida õpetamise ja hindamise meetodid ja ülesanded, mis võimaldavad intellektuaalset pingutust ning arvestavad õppija omadusi ja õppekava eesmärke.

Üliõpilaskonna esimees Allan Aksiim rõhutas üliõpilaste jaoks tähtsa asjaoluna seda, et õppeaine tagasiside tekitaks dialoogi juhi, õppejõu ja üliõpilaste vahel.

Viimati uuendati TÜ õppeainete tagasiside küsimustikku põhjalikumalt kaheksa aastat tagasi: lisati sõnalise kommenteerimise võimalus, arendati tulemuste esitlemise viisi ja tehti osa vastuseid õppeinfosüsteemis nähtavaks.

Vajadust õppeainete tagasisidet edasi arendada tajuti selgemalt juba 2016. aastal ning seepärast telliti haridusteaduste instituudi teadlastelt ja õppejõududelt senise küsimustiku analüüs.

Tollane õppeprorektor Anneli Saro pidas tähtsaks, et ülikoolis arendataks õppekvaliteeti ja -süsteemi tervikuna, mis hõlmaks üliõpilaste eneseanalüüsi ja tagasisidet, õppejõudude eneseanalüüsi atesteerimise käigus ja ka õppekavade sisehindamise põhimõtteid.

Kelle arvamus jääb kõlama?

Praegu valivad üliõpilased ise, milliste õppeainete kohta nad tagasisidet annavad. Tagasiside vabatahtlikkus on tekitanud olukorra, kus mõne õppeaine puhul on  tagasiside andjate hulk tegeliku õppijate arvuga võrreldes liiga väike.

Õppeosakonna endise juhi, matemaatika- ja informaatikaõpetaja õppekava programmijuhi Kristel Mikkori sõnul ei saa sellises olukorras teada, kuidas enamik õppeainet õppinud üliõpilastest selle aine õppimist ja õpetamist tegelikult tajub ning hindab.

«Igal semestril on kohustus hinnata vähemalt nelja õppeainet. Selle tulemusena saame tagasisidet kas positiivse või negatiivse õpikogemuse saanud üliõpilastelt ning nn keskmine õpikogemus tulemustes ei kajastu,» tõdes ta.

2018. aasta suvel otsustatigi, et Tartu Ülikoolile koostatakse uus õppeaine õppimise-õpetamise tagasiside küsimustik, millel on selge teaduslik alus ning mille koostamisel on arvestatud kõrgharidusvaldkonna õpetamise ja õppimise uuringuid.

Küsimustiku uuendamise eesmärgiks seati see, et konkreetse õppeaine kontekstis saaksid kasulikku teavet kõik asjaosalised. Õppijal peaks olema võimalus hinnata enda haaratust õppimisest, õppejõul võimalus saada teavet õpikeskkonna arendamiseks ning programmijuhil saada kiire ülevaade õppeainete õpetamise ja õppimise kvaliteedi hindamiseks.

Küsimustiku uuendamisega hakkas tegelema töörühm, kuhu kuuluvad endine õppeosakonna juhataja Kristel Mikkor, kõrgkoolipedagoogika dotsent Mari Karm, kõrgkoolis õpetamise ja õppimise seoseid uurinud Kaire Uiboleht, koolipsühholoogia lektor Astra Schults ning õppeprorektor Aune Valk.

Peale selle peeti aru õpetamisoskuste arendamise konsultantidega, hea õpetamise grandi saanud õppejõududega ning haridusteaduste instituudi professori Margus Pedastega. Küsimustiku teaduslikku tausta ja ülesehitust tutvustati ka õppeprodekaanidele, programmijuhtidele ja üliõpilaste esindajatele.

Õppija ja õpetaja koostöö

Aune Valk rääkis, et uus küsimustik hõlmab põhimõtteliselt uut arusaama õppimisest ja õpetamisest, ehkki haridusteaduses on see juba aastakümneid ning Eesti haridussuundumustes kümmekond aastat vana.

«See toob sisse õppijakeskse, konstruktivistliku arusaama õppimisest ja õpetamisest, mis muudab nii õppija kui ka õppejõu rolle. Neid teemasid on viimastel aastatel arendatud nüüdisaegse õpikäsituse sildi all. Kui vaatame ka Eesti haridusvisiooni aastaks 2035, siis õppija vastutus ja tema oskus ennast juhtida ning õpetaja, õppejõud kui teejuht on seejuures kesksel kohal,» selgitas ta.

Mari Karmi sõnul mõistetakse õppimist teemakohaste uurimuste põhjal kui aktiivset protsessi. Õppimiseks peab üliõpilane olema aktiivne: ta püstitab õppimise eesmärgi, loob seoseid, süstematiseerib, rühmitab ja võrdleb õpitut oma varasemate teadmistega. Õppija õpib nii iseseisvalt kui ka koostöös teistega.

«See, et õppejõud on juhendaja ja toetaja rollis, ei tähenda, et tema tegevus oleks vähem tähtis, ent see juhib tähelepanu asjaolule, et õppejõu tegevuse peamine eesmärk on üliõpilase haaratus õppimisest,» ütles Karm.

Haaratuse kujunemisel on suur tähtsus kogu õpikeskkonnal: mida rohkem on õppijal endal tegutsemisvõimalusi, näiteks võimalus arutleda õpitava üle ja lahendada ülesandeid, seda haaratum on ta õppeprotsessist. Väga tähtis on õppimise tähenduslikkus ja piisav intellektuaalne pingutus.

Pärast teooria põhjalikku analüüsi võttis töörühm õppeaine tagasiside küsimustiku teoreetiliseks lähtealuseks aktiivse õppimise ehk haaratuse mudeli, kus õppimise tulemused sõltuvad sellest, mil määral on õppija õppeprotsessist haaratud.

Õppija haaratus kujuneb tema individuaalsete ootuste või eelduste ning õpikeskkonnas loodud õppimisvõimaluse vastastikuse mõjutuse tulemusena. Küsimustikus olevad väited õpikeskkonna kohta tulenevad uuringutest, kus on püütud mõista, mis toetab ja takistab kvaliteetset õppimist kõrghariduse kontekstis.

Uus neljaosaline küsimustik

Seda arvestades koostati uus õppeaine õppimise ja õpetamise tagasiside küsimustik, milles on neli osa: üliõpilase individuaalsed eeldused, õppeaine õppimise võimalused, üliõpilase aktiivne õppimine ehk haaratus ja õppimise tulemus.

«Esimeses osas uuritakse üliõpilase valmisolekut õppimisel pingutada ning teises lähtutakse kõrghariduse kontekstis tehtud uuringutest õppimist toetavate ja takistavate elementide kohta,» seletas Astra Schults.

Kolmandas osas uuritakse üliõpilase käitumuslikku, kognitiivset ja emotsionaalset haaratust. Nii saab selgema pildi sellest, kuivõrd on üliõpilane aines kaasa töötanud, õppimisse aega ja tähelepanu panustanud ning milline on tema huvi õppeaine lõpuks.

Haaratuse hinnangute tõlgendamisel tuleb arvestada, et aines kaasatöötamine ei sõltu ainult üliõpilasest, vaid samal määral ka õppejõu loodud võimalustest õppida. Neljandas osas uuritakse õppeaine õppimise väärtust üliõpilase jaoks.

Küsimustiku koostamisel lähtuti eeldusest, et vastamine ei tohiks võtta rohkem aega kui seni. Praeguses tööversioonis on 16 valikvastusega väidet ja viis avatud küsimust. Viimastele vastamine jääb tõenäoliselt vabatahtlikuks. Uuendusena soovivad töörühma liikmed, et õppejõud saaks lisada küsimustikku soovi korral oma avatud küsimuse.

Praegu otsitakse võimalusi, kuidas teha nii, et õppeaine kohta annaks tagasisidet enamik seda õppinud üliõpilastest ning samal ajal jääks üliõpilasele võimalus anda tagasisidet just selle aine kohta, mille kohta ta soovib. Samuti püütakse luua olukord, kus iga õppeaine kohta antaks tagasisidet vähemalt kord kahe aasta jooksul. Arutlusel on võimalus, et esmakursuslastele õpetatava aine kohta antaks tagasisidet igal aastal.

Küsimustik on suuresti valmis, kuid praegu käivad ülikoolis arutelud selle rakendamise üle – näiteks teemad, kuidas aineid tagasiside küsimiseks valitakse. Kuna küsimustiku aluseks olev arusaam õppija ja õppejõu rollidest muutub, on selle koostajate sõnul väga tähtis need teemad nii üliõpilaste kui ka õppejõududega läbi rääkida.

«Kindlasti ei tohi kõlama jääda mõte, et õppija haaratus on üksi õppija teha ning õppejõud ei saa siin midagi muuta. Eraldi arutelud on kavandatud üliõpilasesindusega, aprillis tutvustame küsimustikku valdkondade õppekomisjonides ja samuti avalikel seminaridel,» rääkis Aune Valk.