Erialadeülene õpe annab hea võimaluse kohtuda teiste erialade esindajatega.
FOTO: Johan-Paul Hion

Ülikoolis peaksid teadus ja selle rakendamine käima käsikäes

Aktuaalne

Erialadeülene õpe, mis laiendab koolilõpetajate tulevikuvõimalusi, on muutumas pidevalt arenevas maailmas järjest vajalikumaks. Samas jääb alles tarvidus põhjaliku erialase teadmise järele.

Näiteid üksustevahelisest koostööst Tartu Ülikoolis

  • «Biomeditsiin» – loodus- ja täppisteaduste ning meditsiiniteaduste valdkonna eestikeelne magistriõppekava, mida koordineerib molekulaar- ja rakubioloogia instituut
  • «Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja» – loodus- ja täppisteaduste ning sotsiaalteaduste valdkonna eestikeelne magistriõppekava, mida koordineerib ökoloogia ja maateaduste instituut
  • «Innovatsiooni ja tehnoloogia juhtimine» – loodus- ja täppisteaduste ning sotsiaalteaduste valdkonna ingliskeelne magistriõppekava, mida koordineerib majandusteaduskond
  • «Kultuurikorraldus» – humanitaarteaduste ja kunstide ning sotsiaalteaduste valdkonna eestikeelne magistriõppekava, mida koordineerib kultuuriteaduste instituut
  • «Kunstide ja tehnoloogia õpetaja» – humanitaarteaduste ja kunstide ning sotsiaalteaduste valdkonna eestikeelne magistriõppekava, mida koordineerib TÜ Viljandi kultuuriakadeemia
  • «Loodusteadused ja tehnoloogia» – loodus- ja täppisteaduste valdkonna ingliskeelne bakalaureuseõppekava, mida koordineerib tehnoloogiainstituut
  • «Matemaatiline majandusteadus» – loodus- ja täppisteaduste ning sotsiaalteaduste valdkonna ingliskeelne magistriõppekava, mida koordineerib majandusteaduskond
  • «Muutuste juhtimine ühiskonnas» – sotsiaalteaduste valdkonna eestikeelne magistriõppekava, mida koordineerib ühiskonnateaduste instituut

Kõrghariduses ei tohiks neid kaht lähenemist vastandada, on TÜ õppeprorektor Anneli Saro kindel. Ülikool peab pakkuma ühekorraga mõlemat.

«Ühelt poolt peame olema vinge teadusülikool, samas ootavad ettevõtjad meilt mitmekülgseid asjatundjaid. Mulle teeb aga vahel muret see, et me ei muutuks ülikoolina robotite koolitajateks. Me kasvatame ikkagi inimesi, kes peaksid saama hakkama mitte ainult oma töö, vaid ka isikliku eluga,» ütleb Saro.

Erinevad ootused õppetöö suhtes

Ülikooli sisseastujad on bakalaureuse- ja magistriastmes üldiselt küllaltki erineva profiiliga. Tavaliselt soovivad gümnaasiumilõpetajad õppida vahelduseks midagi konkreetset. Seetõttu antakse laiapõhjalistele bakalaureuseõppekavadele tihti tagasisidet, et «ma ei tulnud siia seda õppima». Paljud jätavad seepärast ka õpingud pooleli.

Magistriõppes on asi veidi keerukam. Need, kes jätkavad otse 3+2 süsteemi alusel, loodavad lõpuks ometi süvitsi spetsialiseeruda. Need, kel juba töökoht olemas, ootavad aga erilahendust, et ennast täiendada võimalikult tõhusalt ja lühikese ajaga kõige selle vallas, mida läheb ametis vaja, näiteks majanduse, psühholoogia ja suhtekorralduse alal.

Loodus- ja täppisteaduste valdkonna õppeprodekaan Varmo Vene arvab, et magistriastmes võikski olla kaks võimalust: teaduspõhine jätkumagister ja rakenduslikum haru töötavatele üliõpilastele. Tema hinnangul viib praegune 3+2 süsteem erialade kapseldumiseni.

«Kolme aasta sisse tahetakse ära mahutada varasem viie aasta materjal, nii et midagi juurde õppida ei jää aega. Humanitaaridel on süsteem, et sa oled peaaegu kõigil õppekavadel kohustatud võtma kõrvaleriala. Peaksime oma valdkonnas kaaluma, kas meil oleks vaja sarnast süsteemi,» arutleb Vene.

Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi asedirektor Margus Leppik on lisaks ametis geneetikutele ja arstidele mõeldud kahe õppekava programmijuhina. Tema sõnul ei taha tublimad tudengid kõrvaleriala võttes enda eriala teadmistes midagi kaotada, ja kui õppeaja lõpukuupäev läheneb, võtavad nad pikendusaasta, et jõuaks põhjalikult tegeleda mõlemaga.

«Üliõpilased teavad hästi, et programmijuht ja programminõukogu saavad nende heaks päris palju ära teha. Väikesed vangerdused õppekavas on ikka lubatud,» lisab Leppik.

Koostöö tööandjatega

Mõnel juhul kohandab üliõpilane oma õppeteed sedavõrd, et läbib juba bakalaureuseastmes ka huvipakkuvad magistriõppeained ega näegi põhjust õpinguid jätkata.

«Tegelikult ei ole kiirendatud korras eriala õppe läbinu tööturuks veel valmis,» usub ühiskonnateaduste instituudi professor Triin Vihalemm. Just siis tekibki arusaam eri vajaduste kombinatsioonidest.

Vihalemm ütleb, et paljud tööandjad mõistavad 3+2 süsteemi lihtsustatult nii, et nüüd saavad nad sama kvalifikatsiooniga töötaja kiiremini kätte kui varem. Osa ettevõtjaid on aga mõistnud, et võiksid ise jätkuõppesse panustada ja (tulevaste) töötajate koolitamist suunata.

«Võib-olla peaks ülikool paremini kohanema sellega, et tihti asutaksegi enne tööle ja siis õppima. Siin on võimalus teha tööandjatega tihedamat koostööd,» pakub Saro välja.

Pille Nelis, haridusteaduste instituudi asejuhataja õppe alal, lisab, et end ülikooli sel moel täiendama tulevad õpetajad on oma kutses tunduvalt kindlamad kui noored koolilõpetajad.

«Meie õpetamegi nüüd magistriastmes sessioonõppe vormis, sest nõudlus on selline. Paindlikkus on siinkohal väga oluline,» räägib Nelis. Ta toob näite õppekavast, mille programmijuht teeb iga üliõpilase jaoks tema vajaduste põhjal sisuliselt erilahenduse.

Töötavate inimeste puhul võiks magistriõppes jõuda selleni, et vaadatakse, milliseid oskuseid neil vaja läheb, ja pannakse kokku vajalik pakett mitme eriala õppeainetest. Mingil määral on need võimalused olemas, aga teadmine sellest pole üliõpilaste seas veel eriti laialt levinud.

«Töötavaid inimesi on kergem õpetada. Nad teavad, mida vajavad, ja on motiveeritud seda õppima. Nad on palju rohkem valmis erialade vahel liikuma. Probleem võib olla hoopis selles, et õppejõud ise ei pruugi olla teiste erialade suhtes piisavalt empaatilised,» toob Saro välja.

Õppejõudude motiveerimine

Lisaks üliõpilaste teavitamisele ja nende eneseanalüüsi oskuse arendamisele tulebki senisest enam tähelepanu pöörata sellele, kuidas motiveerida ja juhendada õppejõude.

«Pean ka ise oskama näha, kus minu aine ristub teistega. Kõik ei ole selleks valmis ega peagi olema, aga see aitaks pakkuda üliõpilastele kokkuvõttes sidusamat õpet. Probleem on ka selles, et sõnades soositakse erialadeülest koostööd, aga tegelikkuses kaasneb sellega praegu veel palju muret: kes koordineerib, kes rahastab ja nii edasi,» tõdeb Vihalemm.

Sarnased hädad kummitavad igal pool terves ülikoolis. Peale sisuliste takistuste takerdutakse tihti ka rahapuudusse. Oma teemad sätitakse küll tähtsuse poolest edetabeli tippu, aga vastutajaid on leida keeruline.

Leppik toob selle kohta näite geenitehnoloogia õppekava programminõukogust. Istuti koos ja räägiti mitukümmend tundi, aga ei jõutud kuhugi, sest kõik õppejõud olid ikkagi veendunud, et just nende aine on õppekavas kõige olulisem.

«Lõpuks leppisime kokku, et iga aine eest vastutab üks õppejõud, kes peab oma tegevuse teistega kooskõlastama. Ta peab arvestama sellega, mis teemad on enne ja pärast teda, et tema loengud sobituksid sellesse plaani loogiliselt,» jutustab Leppik.

Vene tunnistab, et probleem on keeruline. Eesti kontekstis kardetakse sedagi, et kui muuta õppekava ühiskonnale sobivamaks ja käsitleda teemasid vähem süvitsi, võib mõni eriala hoopiski välja surra ja teadmised kaduda.

«Arvan, et me eeldame ise endalt hästi palju. Püüame olla kõike korraga ja nõuame seda ka oma üliõpilastelt. Aga me ei mõtle sellele, et kollektiiv võib olla kõike, aga indiviid on ikkagi eraldiseisev inimene oma oskuste ja teadmistega,» ütleb Vene.

Viieaastane õpe

Et saavutada täiuslik olukord, tuleks tema hinnangul vaadata kõrgharidust vähemalt viieaastase õppena. Kolme aastaga ei saa pakkuda kõike kvaliteetsel tasemel, seda eriti rohkem materjale ja teadmisi nõudvas erialadeüleses õppes.

«Igal sügisel alustame uute üliõpilastega sellega, et palume neil arvestada, et kõrgharidusest hakkame rääkima alates viiest aastast,» nendib Leppik. Tööleminekul on nagunii igas kohas oma eripärad, millega peab tutvuma, aga magistrikraadiga inimene kohaneb ja omandab uusi oskusi palju kergemini ja kiiremini.

Universitas’e tüüpi ülikoolis ei saa küll kõiki õppekavasid teha ühe vormi järgi, kuid kasulikku tuleks lõimida ka neisse õppekavadesse, mis ametlikult ei hõlma erialadevahelist koostööd.

Mida peaks iga ülikoolilõpetaja oskama? Õppeprorektor toob kõigepealt välja akadeemilise väljendusoskuse eesti keeles – see võiks tema meelest olla kohustuslik. Teised täiendavad loetelu suhtekorralduse ja esmase programmeerimisoskusega, mis sisuliselt tähendab loogilise mõtlemise arendamist.

«Erialadeülene õpetamine annab pealegi selle, et ühe eriala inimene hakkab suhtlema teiste erialade inimestega. Minu meelest on see ülikoolielus üldse üks kõige suuremaid plusse,» teeb Leppik kokkuvõtte.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit