Aastavahetuse seisuga töötas Tartu Ülikoolis 3435 inimest, aga vaid üks neist oli kogu ülikooli teenindav tõlkija-keeletoimetaja. Tänavu märtsis jagati see töö kahe inimese vahel, lisaks loodi uus keelenõuniku ametikoht.

Kas piisab kolmest keeleinimesest, et hoida rahvusülikoolis eeskujulikku eesti keele taset? UT korraldas vestlusringi, et paremini aru saada, millises olukorras on praegu eesti keel Tartu Ülikooli töö- ja õppekeelena ning mis võiks olla meie roll eesti keele asjatundliku kasutaja ja hoidjana.

Ülikooli tööle võtmisel pole suurepärane eesti keele oskus enamasti esimene tingimus. On instituute, kus paljud töötajad on välismaalased, kellelt ei oodatagi meie emakeele oskust.

«Meie võtame inimesi tööle erialase pädevuse, mitte eesti keele oskuse järgi,» ütles Jaak Vilo. Arvutiteaduse instituut on üks neist üksustest, kus üle poole õppejõududest on välismaalased ning kus suur osa õppetööst on korraldatud inglise keeles, sest välisõppejõude ja ‑üliõpilasi on palju.

Vajaduspõhine inglise keel

Genoomika instituut on Mait Metspalu sõnul samuti väga rahvusvaheline. Mõni välistöötaja ja -tudeng käib küll huvi pärast eesti keele kursustel, kuid see on pigem hobi, mille jaoks enamasti ei jätku võhma neil, kes viibivad siin lühemat aega.

«Ilma et suuri reegleid oleks paika pandud, on meie teadustöö selgelt kakskeelne. Mõnda aega tagasi üritati TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis eestikeelsel magistriõppekaval pidada loenguid inglise keeles, aga kui saalis olid ainult eestlastest õppejõud ja tudengid, oli see pisut tobe olukord. See oli aga umbes 15 aastat tagasi, nii et ilmselt on mõlema poole inglise keele oskus praeguseks parem. Vajadus ingliskeelse õppe järele tekib siis, kui seltskond on rahvusvaheline. Teadustöö kontekst on teine,» rääkis Metspalu.

Tiit Hennoste ütles, et ka eesti ja üldkeeleteaduse instituut võtab inimesi tööle erialase pädevuse põhjal ja selle töötajaskond on vägagi rahvusvaheline. Nende olukord on aga erinev, kuna seal on õppetöö põhikeel eesti keel.

Õigusnõunik Aliis Liin leidis, et kui välismaa professorid on Tartusse jõudnud, on ülikool huvitatud sellest, et saada neilt võimalikult palju kasulikke teadmisi ja kogemusi.

«Kui me jätame nad kõrvale näiteks instituudi nõukogu tööst, ei kasuta me ära nende potentsiaali. Aga kas nende kaasamine tähendab tingimata, et koosolekuid tuleb pidada inglise keeles, või oleks vaja võtta tööle näiteks tõlk, kelle abi saaks kasutada?» arutles Liin.

Tõlgi teenuseid kasutab praegu TÜ nõukogu ja sama soovi on keelenõunik Kristel Ressi sõnul avaldanud ka ülikooli valdkonnad. Lisaks katsetatakse automaatset kõnetuvastust ja masintõlget, nagu seda sai näha 12. märtsil peahoone aulas emakeelepäeva konverentsil.

Ainult tehnika peale lootma ei saa aga kindlasti jääda. Keeletehnoloogilised lahendused, mida Eestis praegu pakutakse, on veel poolikud. Eriti heidetakse masintõlkeprogrammidele ette keeletaju ja ‑konteksti puudumist.

Pealegi kannataks praktika puudumise tõttu eestlaste võõrkeeleoskus.

«Kui me õpetame noored IT alal välja nii, et nad ei saa rahvusvahelises ettevõttes hakkama, on midagi väga halvasti. Meie erialal ei saa öelda, et ei pea oskama inglise keelt!» oli Vilo veendunud.

Rahvusvaheline rahvusülikool

Hennoste jaoks on ülikool eelkõige osa ühiskonnast. Alles selle järel tulevad muud rollid. «Õpetada tuleb selles keeles, mis on inimese hilisem töökeel, eriti kui see töö on inimestega. See käib nii eesti keele uurijate kui ka näiteks arstide kohta,» ütles ta.

Kuigi kõrgharidusstandardiga on kehtestatud nõue, et doktoriõppest madalamatel astmetel peab olema õppekaval üks põhikeel, ei tähenda see tingimata, et muid keeli ei tohi kasutada.

Eestikeelsel õppekaval võib kasutada näiteks inglis-, saksa-, soome- ja venekeelseid õppematerjale. Samuti võib sinna kuuluda mõni võõrkeelne aine. Välisõppejõud võivad pidada võõrkeelseid loenguid ja seminare. Sama kehtib ingliskeelse õppekava puhul.

2018. aastal võetakse Tartu Ülikoolis üliõpilasi vastu 23 ingliskeelse õppekava alusel. Viis aastat tagasi oli see näitaja 12. Peaaegu kõik ingliskeelsed õppekavad on magistriastmes, kusjuures neid jagub igasse valdkonda.

«Arvan, et magistriaste peakski liikuma inglise keele poole. TÜ roll ja võimalus on muutuda rahvusvaheliseks tõmbekeskuseks ja olla kõrgetasemelise teaduse ja õpetamise eksportija. Paraku saab seda teha vaid inglise keeles,» rääkis Metspalu.

Seda näib toetavat Eesti parimate koolide gümnaasiumilõpetajate seas levinud suundumus: parimad lõpetajad eelistavad mainekaid välismaa kõrgkoole.

«Neil on gümnaasiumist väga tugev eesti keele põhi all ja minu teada on nad enamasti ka väga eestimeelsed. Aga nad ei vali ülikooli selle järgi, kus saaks õppida eesti keeles, vaid selle järgi, kus õpetatakse huvipakkuval erialal kõige paremal tasemel. Kui me keskendume eesti keeles õpetamisele ja seeläbi kannatab meie rahvusvaheline pool, ei aita see meid kuidagi,» lisas Vilo.

Hennoste meelest ei saa aga ülikooli selles mõttes tervikuna vaadata. On keelesidusa uurimisobjektiga teadused nagu lingvistika, sotsioloogia ja psühholoogia, mille õppimisel on keeleoskusel ülioluline roll, aga mitte-keelesidusa uurimisobjektiga teaduste puhul pole see nii oluline.

«Kui ma lähen Eestis näiteks sotsioloogilist küsitlust tegema, pean seda tegema eesti keeles. Minu meelest ei ole meil võimalik magistriõppes näiteks sotsiolooge õpetada, kui nad ei suuda eesti keeles põhjalikke uurimistöid teha. Ja kes tahaks minna arsti juurde, kes temast aru ei saa? Aga mida matemaatilisem uurimisteema mul on, seda vähem keelesidus on sellest artikli kirjutamine,» rääkis Hennoste.

Keelemeetmed toovad kasu

Metspalu arvas, et kui oleme eelkõige tugev teadusülikool, mis toob Tartusse helgeid päid tervest maailmast, siis suudame paradoksaalsel kombel ka paremini täita oma rahvusülikooli ülesandeid.

«Selle kõrval saaksime teha eestlastele magistriprogrammidesse eestikeelseid mooduleid, mis aitaksid luua ja hoida meie teaduskeelt. Mulle tundub, et mida parem on rahvusvaheline pool, seda parem saab olla eestikeelne pool, aga mitte vastupidi,» arutles Metspalu.

Kuidas aga kasutada ja esile tõsta eesti keelt rahvusvahelises kontekstis? Ja veel enam – kuidas teha seda nii, et sellest oleks kasu õppijatele, õppejõududele ja ka teaduskeelele?

«Minu meelest on väga hea, kui doktorandid kirjutavad oma alal eestikeelseid populaarteaduslikke artikleid. Ma ei nõuaks seda kõigilt, aga see võiks olla osa eestikeelsest moodulist, mille läbimise korral saab näiteks tasuta õppida,» pakkus Metspalu välja.

«Kui doktorandid ei taha kirjutada, laseksin neil pidada eestikeelseid populaarteaduslikke loenguid. Neid saaks pakkuda koolidele, esitada videoloenguna ülikooli veebis või kasutada Novaatoris. Ja tegelikult saab selle põhjal hiljem ka kirjatöö vormistada,» leidis Hennoste.

Selle peale pakkus Ress välja, et keda hirmutab pikem ettekanne, võiks proovida tutvustada mõnd teadusteemat näiteks kolme minutiga.

«Alles hiljuti pääses selles formaadis rahvusvahelise konkursi finaali Tartu Ülikooli doktorant, kes on USA-st pärit. Äkki võiks teha midagi sellist ka eesti keeles ja jagada parimatele auhindu?» tegi keelenõunik ettepaneku.

Sellised kogemused suurendavad esinemisjulgust ja eneseväljendusoskust ning õpetavad palju kasulikku kuulajatele ja esinejale (või lugejatele ja kirjutajale). Kui võtta mõni teadusteema lühidalt ja arusaadavalt kokku, aitab see levitada teadmust.

Vilo lisas, et sama eesmärki teenivad mitu populaarset avatud kursust (MOOC), mille ülikool ja riik on sellest hoolimata jätnud puhtalt instituudi õlule.

«Räägime, et eesti keele kasutamine ja hoidmine on erialaselt tähtis. On päris kurb, et kõige suuremad eestikeelsed e-kursused, nagu «Programmeerimine maalähedaselt» ja teised, mille on läbinud juba enam kui 10 000 inimest, ei ole saanud rohkem toetust kui ainult sõnades. Aga mis saabki olla parem kui eestikeelne õpe kogu rahvale, mis parimal juhul loob ja levitab eestikeelset arvutiterminoloogiat?»

Teaduskeel vaeslapse rollis

Eestikeelne terminoloogia teeb muret peaaegu kõigil erialadel, kus suurem osa õppematerjalidest on inglise või mõnes muus võõrkeeles.

Napib ka inimesi, sest teaduskeele loomine ja süstematiseerimine nõuab erialaseid, keelekeskkonna- ja lingvistilisi teadmisi. Arvestades seda, et seni on olnud erialakeele arendamine üksikute entusiastide hobi, toob kõik see endaga kaasa ohtralt lisatööd, milleks lihtsalt pole aega.

«Oleks vaja eraldi inimesi, kes suudaksid erialakeeles orienteeruda, erinevatest õppematerjalidest terminid välja korjata, need kaardistada ja ühtlustada, selleks et neid tabavalt tõlkida eesti keelde ja õigesti kasutada. Ainuüksi meie instituudis, kus on üle 1000 tudengi ja üle 140 töötaja, oleks tööd rohkem kui ühe täiskoha jagu,» seletas Vilo.

Kui kõik need asjad on kooskõlastatud ja ühtne terminoloogia välja töötatud, oleks abi vaja ka selles, kuidas õpetada ning kirjutada diplomitöid ja populaarteaduslikke artikleid erialases keeles. On vaja nõustajaid, toimetajaid, korrektoreid ja teisi asjatundjaid.

Hennoste rõhutas, et teaduskeel pole ainult terminoloogia, vaid terve hulk keelelisi konstruktsioone ja tekstiehituse võtteid. Ka neid tuleb süstematiseerida, kujundada ja kasutada.

«Raamatupoest leiab kümnete kaupa teoseid sellest, kuidas kirjutada mingis valdkonnas ingliskeelset teadusteksti. Eestis on sellest puudus, sest meil pole vastavat tava, süsteemi, raha ega inimesi,» nentis eesti keele vanemteadur.

Omakeelsete erialaterminite loomise juures on oluline muu hulgas see, et vasted oleksid kasutajate jaoks loogilised ja suupärased. Lihtsalt sõnade väljamõtlemisest ei piisa, termineid tuleks teha ise teaduslikku teksti luues, mõtestades ja eelkõige aktiivselt kasutades.

Hennoste kinnitas, et eesti ja üldkeeleteaduse instituut suudaks luua alusprogrammi, mille põhjal saaksid eraldi üksuse või iga instituudi erialakeele arendajad luua ja kinnistada oma teaduskeelt. Otsus ja rahastus selleks peaksid tulema aga keskselt: kas ülikooli juhtkonnalt või riigilt.

«Kindlasti oleks selle järele vajadust, aga olemasolevate vahenditega ei saa seda mingil juhul teha. Teaduskeele arendajate võrgustik peaks tulema koos lisarahaga, kuid ma pole kindel, et see on koht, kus ülikooli king kõige rohkem pigistab,» ütles Metspalu.