Sotsiaalteadlane Wolfgang Wagner on Tartu Ülikooli külalisprofessor.
FOTO: Sandra Saar

Wolfgang Wagner: kas vene keel võiks olla Narvas teine ametikeel?

Intervjuu

Väljapaistev sotsiaalteadlane Wolfgang Wagner on Tartu Ülikooli külalisprofessor, kes on põhjalikult uurinud sotsiaalse tegelikkuse kujunemist (social construction). Mõne aasta eest õpetas ta TÜ ühiskonnateaduste instituudis, nüüd psühholoogia instituudis.

Mida üldse tähendab tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine?

Lihtsustatult öeldes on sotsiaalne konstruktsionism lähenemine, mille järgi ei anta sotsiaalset tähendust, kategooriaid, väärtusi ja käitumist edasi loomulikul teel bioloogilise pärilikkuse kaudu, vaid need pigem tulenevad ühiskonnast. Põhimõtteliselt ei ole asi kunagi ise niisama, vaid igal asjal on tähendus, aga tähenduse loome meie oma eelteadmiste ja muu sarnase põhjal. Meie lepime kokku, mis on mis. See monument raekoja platsil – mis see on?

Suudlevad tudengid?

Jah, aga arusaam sellest on sinu kultuuriruumis kujunenud kokkulepe. Sa tead, et selle taga on lugu, millega selgitatakse seda monumenti. Sellele on antud sotsiaalne tähendus ja see pole lihtsalt kuju, vaid sina, mina ja teised käitume nii, et see on monument.

Kui India turist astub katoliku kirikusse, siis võib ta üllatuda, miks panevad inimesed käe vette ja löövad risti ette. Kas sellel turistil oleks mõtet püüda olla abivalmis ja minna nende juurde, kes seda teevad, ja öelda, et pühkige vesi ära, sest te saate märjaks? See ei oleks mõistlik.

Olete õpetanud TÜ ühiskonnateaduste instituudis ja nüüd ka psühholoogia instituudis. Kas olete märganud erinevusi kahe instituudi tudengite vahel ja selles, kuidas nad saavad aru sotsiaalse tegelikkuse kujunemisest?

Tegelikult ei ole ma erilist vahet täheldanud. Samamoodi ei ole ma seda täheldanud Austria ja Eesti tudengite vahel. Arusaamades ei ole erilist vahet, küll aga erineb see, kuidas me käitume. Pean tunnistama, et Eesti tudengid on üsna kinnised ja avavad end Austria tudengitest vähem. See ongi ainuke vahe, aga see on juba kultuuriline. Tegelikkuse sotsiaalse konstrueerimise puhul loeb ka see, kust sa tuled.

Kell on neli pärastlõunal ja sina tellisid äsja cappuccino, mis on sisuliselt vahustatud piimaga kohv. Kui ma oleksin itaallane, siis mõtleksin praegu, et sa pole eriti haritud naine, sest jood sellisel kellaajal cappuccino’t. Itaalias juuakse seda hommikusöögi kõrvale kuni kella 10–11-ni, aga mitte hiljem, sest kultuurilise kokkuleppe järgi juuakse, seda just siis. Samas pole Eestis sellist kokkulepet. Seega me räägime kahest erinevast tegelikkusest: Itaalia kultuurilisest tegelikkusest ja sinu omast, kus sa mõtlesid, et tahad kerget piimaga kohvi. Sina tõlgendasid seda niimoodi. Sa ei tulnud selle pealegi, et hommikul võiks juua ühesugust kohvi, aga õhtul teistsugust. Prantsusmaal juuakse hommikuti hoopis piimakohvi, mis koosnebki eelkõige piimast. Ülejäänud Euroopa ei joo seda üldse, sest see pole meie mõistes kohv. See, et seda on sobilik ainult hommikul juua, on tõlgendus.

Kuidas on lood stereotüüpidega? Kas need on seotud sotsiaalse konstrueerimisega?

Stereotüübid käivad tihtipeale mõne etnilise rühma kohta.

Aga miks meil on stereotüübid?

Stereotüübid teenivad põhimõtteliselt teabe vähendamise eesmärki. Sul ei ole aega õppida sügavuti ja indiviidina tundma iga inimest, kellega sa kokku puutud. Tema väljanägemise järgi ja selle järgi, kuidas ta räägib, saad teda aga seostada mõne üldisema kategooriaga. See teeb elu lihtsamaks, kui jagad inimesed kategooriatesse. Kategoriseerimine on asjade lihtsustamine: sa teed üldistuse kellegi võimaliku edasise käitumise kohta puhtalt välise vaatluse põhjal.

Kesk-Euroopas on stereotüübid põhjamaalaste kohta: eestlaste, soomlaste ja rootslaste kohta. Selle stereotüübi järgi on põhjamaalased kinnised ega räägi palju. See pole negatiivne ega positiivne, vaid lihtsalt kirjeldus, millel on suures osas olemas teatav alus. Stereotüübid on kognitiivne sooritus.

Kui ma räägin teiste keskeurooplastega eestlaste kinnisusest, siis nad saavad aru, millest jutt käib, ja vahel ütlevad ise ka, et on kogenud sama asja.

See on lausa üllatav, kui vaiksed on eesti tudengid loengutes. Itaalias oleks mul hoopis teistsugune kogemus: tudengid sekkuksid rohkem ja esitaksid küsimusi. Siin pean ma üliõpilasi tagant utsitama, et nad teeksid suu lahti.

Samas arvatakse Eestis tihtipeale, et mustanahalised inimesed on kindlasti kurjategijad või terroristid. See ei ole ju õige.

See on tegelikult eelarvamus, mitte enam stereotüüp. Eelarvamustel on aga tihti ka poliitiline eesmärk. Mustanahalistega seotud eelarvamused puudutavad tavaliselt immigratsioonipoliitikat ja vastumeelsust sisserände suhtes. Poliitikud kasutavad eelarvamusi ära ja õhutavad neid enda huvides tagant. Näiteks tugevnesid inimeste eelarvamused Kreekas pärast suurt immigrantide sissetungi 2015. ja 2016. aastal. Poliitikud kogu Euroopas kasutasid inimeste stereotüüpe ja eelarvamusi omakorda ära, et saada valimistel hääli.

Ka Eestis on üks erakond, mis on paljuski oma poliitika üles ehitanud immigratsioonile.

Naljakas on see, et Eestis ei ole ju tegelikult immigratsiooni, aga selle teemaga saab hääli püüda paljudes kohtades.

Eelarvamuste teadvustamine ja kriitiline hoiak rassismi suhtes ei ole inimeste n-ö loomulik seisund, vaid ühiskondlik saavutus. Näiteks väikelaste puhul on rassism tavaline, sest nemad reageerivad spontaanselt sellele, kui keegi näeb välja teistmoodi. Tihti mõeldakse, et väikelapsed on nii armsad, neil ei saa olla halbu mõtteid ja ainult täiskasvanud inimesed on rassistid, aga see pole nii – lapsed on ka.

Kuidas võidelda eelarvamuste ja stereotüüpidega?

Ühiskond peab võtma endale eesmärgi pakkuda neutraalset haridust.

Oletame, et last haritakse neutraalselt, aga tema vanemad on rassistid. Mis siis saab?

Loomulikult on vanematel oma mõju. Mõned lapsed võivad ise ka rassistideks kujuneda, teised aga mitte. Eks see olene sellest, kui head suhted on laste ja vanemate vahel, kui seotud nad on ja kui vabalt saavad lapsed ise areneda.

Kuidas mõjutab meedia erinevad sotsiaalseid konstruktsioone?

Meedial on ülioluline roll, eriti traditsioonilisel meedial: paberväljaannetel, televisioonil ja raadiol. Nüüd on ka sotsiaalmeedia ja internet. Kõik muutub väga kiiresti ja mul pole õrna aimugi, kuhu see välja viib.

Eestis on murekohaks see, et meie venekeelsed elanikud ei taha tarbida kohalikku meediat, vaid vaatavad Vene telekanaleid, kust ei pruugi aga tulla Eesti suhtes kõige objektiivsemaid uudiseid.

Samamoodi ei ole lääne propaganda alati õige, vaid tuleb väga hoolega jälgida, kuidas ja mida serveeritakse.

Aga tegelikult on sellel teemal kaks poolt: Venemaa ja Eesti kohalikud venelased, kes ei räägi eesti keelt, näiteks narvalased. See pole nende ega ka nende vanemate süü. Kui nad kolisid Eestisse, oli see nende jaoks uus võimalus. Tol ajal oli riigikeel vene keel. Nende lapsed ei saanud ju oma sünnikohta valida. Samamoodi ei saanud seda valida ei mina ega sina.

Minu arvates ei tohiks sundida Narva taksojuhti rääkima puhtas eesti keeles. Selles linnas koosneb suurem osa rahvastikust venelastest. See on diskrimineeriv poliitika ega aita kaasa lõimumisele, sest need inimesed tunnevad survet ja koonduvad veelgi rohkem kokku, sest välismaailm on ebamugav ja hirmutav.

Paljudes riikides elab mõnes piirkonnas teatav vähemus, kes on tihedalt koos. Nad avanevad aga alles siis, kui ei tunne end ohustatuna.

Minu ettekujutus võib olla paljude arvates negatiivne, aga kui on olemas piirkonnad, kus räägitakse valdavalt vene keelt, siis võiks seal lubada eesti keele kõrval kasutada teise ametliku keelena vene keelt. Lõuna-Austrias elab sloveeni keelt rääkiv sloveenide vähemus. Varem püüdsid poliitikud neid ühiskonda lõimida, sundides neid minema saksakeelsesse kooli. Ühel hetkel ca 15 aastat tagasi läksid poliitikud aga avatumaks ja leppisid sellega, et selles piirkonnas kasutatakse sloveeni keelt ametliku keelena. Koolid muudeti mitmekeelseks: mõned ained on saksa, teised sloveeni keeles. See muudatus – et kõik selle piirkonna lapsed hakkasid üheskoos õppima mõlemas keeles – lõi palju paremad suhted saksa ja sloveeni keelt kõnelevate inimeste vahel. Nõnda väärtustati sloveeni õpilaste identiteeti.

Kahe riigikeele lubamist on küll arutatud, aga terve riigi puhul.  

Aga võti ongi selles, et see ei oleks terves riigis. Ma ei saa aru, miks see peaks olema nii kogu riigis. Nii võiks olla ainult seal, kus on suur osa venelasi. Kui enamus vähemust hästi kohtleb ja vähemus end turvaliselt tunneb, siis on ka tõenäolisem, et ta tahab enamuse hulka kuuluda. See ei ole nende süü, et nad on siin.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit