Esimese, füüsikale pühendatud teaduslaagri 5.-6. klassi õpilastele korraldas Tartu ülikool 2008. aasta oktoobris.
FOTO: Ove Maidla

Andekate noortega tuleb varakult tegeleda

Intervjuu

9.–10. jaanuaril korraldas TÜ teaduskool Tartu ülikoolis konverentsi sarjast «Talendid tuleviku teenistuses». Järjekorras kolmanda konverentsi peateema oli koostöö ja tugivõrgustikud kui edu võti andekate noorte arengu toetamisel. Vestlesime kohalikest talentidest TÜ teaduskooli direktori Viire Sepa ja uuringute assistendi Viktoria Neborjakinaga.

Teaduskoolis puutute kokku paljude tulevikutalentidega, kas neid saab ka kuidagi ühiselt iseloomustada? Kuidas nad üles leida?

Viire Sepp: Teaduskool on oma tegevuse algusest alates olnud orienteeritud n-ö teadusandekatele noortele. Oleme püüdnud luua keskkonna, mis toetaks akadeemiliselt võimekate noorte intellektuaalset arengut ja loovust, võimaldaks neil leida ja pühenduda oma tugevustele ning neid kütkestavale valdkonnale – ehk pakkuda seda, millest neil paraku koolis sageli puudu jääb. Vanuserühmade mõttes oleme liikumas järjest nooremate suunas: mida varem me potentsiaali märkame, seda paremini me suudame selle avaldumist ka toetada.

Viktoria Neborjakina: Kas nad on samasugused? Pigem nii või teisiti ainulaadsed. Neile on omane julgus ja paratamatus olla paljudes või isegi kõikides toimingutes kuidagi teistsugune, mõelda mitte normide piires, vaid neid ületada ja ise uusi norme luua. Andekad ei ole üksteisega niivõrd sarnased, kuivõrd pigem erinevusi väärtustavad. Nad väärtustavad tahet ja võimet raskeid ülesandeid võtta ja neile lahendusi välja mõelda.

Konverentsi esimesel päeval peeti mitmeid kõnesid andekatest lastest ja nendega koos töötamisest – kas ettekannetest jäid kõlama ka mingid ühised tõdemused ja kogemused? Mida välja tooksite?

VN: Kõik osalejad mõistsid, et andekaid peaksime rohkem otsima, leidma ja toetama. Üheltpoolt on lootus, et äkki siis andekaid ON rohkem igas koosluses ja riigis tervikuna. Samas on mingi hoiak, et selle eest peaks vastutama keegi teine, mitte mina isiklikult – see vajab muutmist. Kõik välismaa ja Eesti ettekandjad rõhutasid ju seda, kuidas koostöö ja isiklik initsiatiiv üksteist täiendavad ja see kooslus võimaldab imet teha. Kui paljud eestimaalastest seda ka usuvad, ma ei tea.

VS: Minu arvates mõjutab suhtumist ka ühiskonnas levinud moonutatud arvamus, nagu tähendaks andekatele enama tähelepanu osutamine justkui neile mingite privileegide andmist. Me peame mõistma, et andekate ja loovate isikute tunnetuslikud vajadused on lihtsalt teistsugused. Samamoodi nagu me peame loomulikuks kõigi teiste tavapärasest erinevate võimetega inimeste puhul. Küsimus on lihtsalt eelduste loomises nende võimete igakülgseks arenguks ja õnnelikuks eluks.

Viktoria, teie juhatasite konverentsil töötuba, kus püüti leida parimaid viise õpilaste eripära arvestamiseks nii töös andekate õpilastega kui ka nende arengut toetavate ürituste korraldamisel. Kas jõuti ka mingite üldiste järelduste, otsusteni, mida Eestis tegema peaks?

VN: Oli lootus, et sünnib ühine soov ka edaspidi tegutseda. Samas selleks, et see soov oleks püsiv ja jõuline, oleks vaja neli korda rohkem aega koos arutada, korraldada täismahus mõttetalgud ja siis jõuda tõeliselt inimeste vajadusteni ja huvideni ning püstitada konkreetseid eesmärke. Samas sai strateegiliste ootuste ja võimaluste üle juurelda mitmest uuest vaatevinklist, konverentsi materjalidega tuleks veel tõsist mõttetööd teha. Ennekõike tuleb aga ennast määratleda: kas on olemas soov ja ressursid seda võrgustiku ülesehitamist mingil moel toetada.

Konverentsil kokkuvõtet tehes ütlesite, et võiks sündida mudel andeka inimese isikupära arvestamiseks, et tekiks soov edasi liikuda ja ühised väärtused leida. Milline see mudel teie meelest olla võiks?

VN: Ajapuuduse tõttu ei jõudnud me tegelikult üldse arutada, millised on meil võimalused isikupära arvestamiseks. On teoreetilisi kontseptsioone, mis võimaldavad pilti veidi vähem kirjuks teha ja näha tähtsamaid seaduspärasusi, mis võimaldavad indiviiditasandil andekuse nüanssidega rohkem arvestada. See lähenemine on suhteliselt uudne ja nõuab veel uuringuid, nii et selles suunas oleks vaja palju ära teha ja kaasamõtlejaid leida. Kui töötoas osalejatest on kolm avaldanud soovi, et tahavad ka edaspidi koostööd teha, siis see on juba saavutus.

Kasutasite oma töötoas rotatsioonimeetodit, kus kõik said ülesannete puhul töötada nii kultuuri-, grupi- kui ka isiksusetasandi arutamisega. Milliste põhijäreldusteni töörühmad eri tasanditel jõudsid?

VN: Ettekannetest jäi kõlama see, et isiksusetasandil on oluline märgata iseenda andekust, kasutada end harjutusvahendina. Ehk kui oskad oma annet väärtustada, elu elada oma andekuse avamise intentsiooniga, siis mõistad ja tolereerid rohkem ka teiste ja teistsuguste inimeste püüdlusi.

Sotsiaalsel tasandil oodatakse, et juhid hakkaksid tõsimeeli rohkem andekust märkama. Igas organisatsioonis on kindlasti võimalik selleks vahendeid leida. Sõltub sellest, mida peetakse esmatähtsaks, kas kulutada ressursse üha rangema kontrollsüsteemi üleehitamisele ja nivelleerimisele või erinevuste tunnustamisele ja nende osavale sünteesile.

Kultuuritasandi moodne sõna oli kodanikuühiskond. Aga tundub, et see vajab uusi impulsse. Mina arvan, et see, mis toimis ja toimub, vajab teadusuuringut, et leida põhjusi, miks asjad on sellises seisundis. Kodanikuühiskonna kohta olen kuulnud ka sellist seisukohta: demokraatia on rahva võim, aga kodanikuühiskond pigem rahva kaasamise meetod võimu poolt. Kodanikuühiskond nagu maskeerib seda, et võim on tegelikult rahvalt ära võetud. Ma ei ole pädev selles suunas edasi arutama, aga rühmatöö tulemusi vaadates jäi silma tõdemus, et kodanikeühenduste kultuuri tugevdamise kaudu saab muuta suhtumist eranditesse, andekusse.

Annette Heinbokeli töötoas arutati aktselereerimise üle koolipraktikas. Kuivõrd teie oma töös kiirendamise ja/või rikastamisega kokku puutunud olete? Mis võiks olla ühe ja teise eelised ja ohud?

VN: Mina puutusin koolis töötades kokku nii ühe kui ka teisega. Õpetajana vajasin siiski paremaid didaktilisi materjale. Mitte lihtsalt ülesandeid, mida matemaatika tunnis andekaga lahendada, vaid vastuseid ka küsimustele, kuidas teistmoodi õpetada, seletada, leida tasakaal individuaalse töö ja paari õpilane-õpetaja või rühma vahel. Kui andekad lihtsalt teaduskooli suunata, kaovad need, kes ei saa seal iseseisvalt hakkama. Kõigil õpetajatel ei ole jõudu ega aega nendega sellel teel kaasas käia. Ka mina polnud siis nii kogenud ja vajasin ka lihtsa tunni ettevalmistamiseks palju aega.

Ka kiirendamise kogemus on mul olemas. Neli last soovisid lõpetada gümnaasiumi kahe aastaga, seda suutis neist vaid üks. Kiirendamisega kaasneb sotsiaalsest võrgustikust, oma klassist eemaldumise oht. Seepärast ongi minu soov rõhutada eri võimaluste vajadust andekatele sotsiaalse võrgustiku loomiseks. Olümpiaadid, ringid ja treeninglaagrid on pigem ainekesksed, aga andekad vajavad ka kultuurilist ja sotsiaalset rikastamist.

VS: Rikastamist on ju meie haridussüsteemis suhteliselt palju. Selle alla saab tuua «Tagasi kooli» liikumise, huviringid, laulukoorid, teadusbussid, õpitoad teaduskeskustes ja muuseumides jne. Seda tuleks aga rohkem seostada üldhariduse õppekavadega, et iga lapse huvid leiaksid väljenduse ja iga lapse tugevused oleksid rohkem toetatud – see ongi ju huvitav kool, millest viimasel ajal rääkima on hakatud. Aktselereerimine on vahend arengu toetamiseks sel juhul, kui rikastamisest ainuüksi jääb väheks, ehk siis, kui lapse intellektuaalne areng on tavapärasest oluliselt ees.

Kartused sotsiaalsetest või emotsionaalsetest probleemidest klasside vahelejätmisel või varasema kooliastumise puhul ei ole põhjendatud, kui õppe kiirendamine on hästi läbi mõeldud ning lähtub ka lapse enda soovist. Kuna tavapärane koolirutiin jätab sageli rahuldamata just andekate laste haridusvajadused, siis mina usun, et praegu vääriksid Eesti haridussüsteemis seda võimalust rohkemad lapsed, seda eriti põhikooli vanuserühmas. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on klassi vahele jätnud õpilasi sel õppeaastal vaid 13 ja viieaastaselt kooli astunuid neli.

Kas oskate öelda, kas Eestis või Tartu piirkonnas kasutatakse koolides enam kiirendamist või rikastamist? Mille alla teaduskooli töö sobib?

VS: Teaduskoolis pole vanuselist jaotamist nagu koolis ning me pakume erisuguseid tegevusi. Seega saab iga laps valida ja leida just talle sobiva sisu, vormi, viisi ja aja. Meil on õpilasi, kes osalevad põhikooliõpilastena rahvusvaheliste olümpiaadide õpperühmade töös, mille sisu ulatub juba kõrgkooli õppekavadesse. On võistlusi, kus 2. klassi õpilased võidavad endast mitu aastat vanemaid lapsi. See näitab veel kord, et andekus ongi väga individuaalne ja isikupärane.

Andekad vajavad tõepoolest koolis enam individuaalseid õppekavasid. Kahjuks näitavad teaduskoolis tehtud uuringud, et andekad jäetakse koolis jätkuvalt omapäi – «nad saavad ju nagunii hakkama» – ja andekatele rakendatud individuaalsete õppekavade hulk on marginaalne. Loomulikult on siin ka rida objektiivseid põhjusi, nagu õppekavade maht, õpetajate koormus, abiõpetajate puudus jms, aga eeskätt arvan, et põhjuseks on hea tahte puudumine. Võtkem või kas või sellised näited nagu meie konverentsil esitletud Konguta kooli «Juku akadeemia» – ilmtingimata ei pea olema taga rikas vald või tuhande õpilasega kool, vaid ettevõtlik juhtkond, loomingulised õpetajad ning kaasatud kogukond.

Stephen Gessner ütles oma töötoas, et keegi ei ole veel päris kindel, kuidas oleks õige viis andekate lastega töötada. Kas olete temaga nõus?

VN: Jah. Muidugi on eri teooriaid, mõned on minu arvates lihtsad või lihtsustavad, teised jälle liiga keerulised, et nendest oma töös lähtuda. Esiteks pole need uuringud globaalsed ega hõlma kõiki võimalikke tegureid, teiseks on andekus kui fenomen ka ajas ja kohas muutuv. Lapsega ja andeka lapsega tuleks koos õppida ja elada, suhelda ja areneda. Ma ei mäleta, kelle sõnad need olid, aga mulle meeldib ütlus «Kui tahad lapsega rääkida, ole vait!».

Kas andekate lastega tuleks eraldi töötada? Millal sellega alustama peaks?

VN: Jah, tuleks. Ja mida varem, seda parem. Ka lasteaias ja alates 1. klassist on vaja andeid märgata. Lapsed on selles mõttes võrdsed, et igaüks vajab meetmeid just tema ande avamiseks. Seega peavad tingimused eri andekatele lastele olema võrdselt head, kuid erinevad. Jälle tuleb esile andelaadide problemaatika: kui iga lapsega tegelemine käib üle jõu, siis tuleb neid rühmitada. Aga mitte ainult ainepõhiliselt, vaid ka mõtlemisstiili ja muu põhjal.

Paljudest ettekannetest ja töötubadest jäi kõlama tõdemus, et kõige olulisem on õpetaja suhtumine ja valmisolek. Mida teha, et õpetaja oskaks, suudaks ja tahaks andekate lastega töötada?

VN: Oma magistritöös sõnastasin sellise printsiibi: kuidas suhtutakse õpetajasse, nii suhtub õpetaja lapsesse. Kui kool, kogukond ja ühiskond väärtustavad õpetajate ainulaadsust ja nende andekust, siis õpetaja on valmis märkama andeid ka õpilases. Andekale õpilasele on aga tähtis huvi, sisemine motivatsioon, usk tema võimetesse, nõudlik kuid mitte kriitiline suhtumine, vabadus ja vastutuse võtmise võimalus ja veel palju muud.

 


Talentidest, kes kodus

Kõigi kolme PISA haridusuuringu tulemused, kus Eesti on osalenud, annavad märku sellest, et midagi on meie andekate lastega tegelemisel viltu.

Sama kõnekas on 2000. aastate alguses tehtud uuring Eesti koolilaste seas, milles osalesid tuhanded õpilased alates 6. klassidest kuni lõpuklassideni. Sellest kogumist osutus 3,5% andekateks alasooritajateks, kusjuures 73% neist olid poisid. Poiste hulgas andekate alasooritajate hulk vanusega kasvab, aga tüdrukute hulgas langeb. Seda saab seletada sellega, et tüdrukud ei ole oma andekuses nii kindlad kui poisid ja on valmis heade tulemuste saamiseks rohkem pingutama. Selle tagajärgi, et üldhariduskool jätab süstemaatiliselt andekate poiste haridusvajadustele vastamata, näeme selgelt ka ülikoolis.

Alates 2010. aastast on Eesti haridusseadustikus andekus väga selgelt määratletud haridusliku erivajadusena. Talentidega tuleb töötada rohkem ja teistmoodi, aga kuna õpetajate töökoormus on väga suur, ei ole kõik selliseks tegevuseks valmis.

Ka praeguses õpetajakoolituses praktiliselt puuduvad andekusega seonduvad teemad. Teaduskool on pidanud oma missiooniks seda tühimikku täita ja konverentsidega ka ühiskonnas andekusega seonduvaid müüte ja stereotüüpe murda.

Uurisime teaduskooli ja sellega seonduvatesse võrgustikesse kuuluvatelt õpilastelt, mis nende arvates andekate arengut Eestis takistab ja mis sellele kaasa võiks aidata.

Arengut toetavate võimalustena toodi välja eelkõige olümpiaadid, aga ka TÜ teaduskooli kursused. Mainiti veel noorteliikumisi, õpilasparlamenti, õpilasomavalitsusi, teadusbussi tegevusi ja teaduslaagreid. Samas aga kurdeti, et sageli ei jõua info koolivälistest tegevustest adressaatideni.

Andekad noored on väga enesekriitilised, nii nimetasid nad takistustest rääkides esimesena laiskust ja vähest motivatsiooni. Motivatsiooni puhul peame muidugi mõistma, et seda mõjutab suuresti ümbritsev keskkond.

Samuti toodi takistusena välja soov olla parim kõiges, selle asemel, et keskenduda enda ühele või mitmele tugevale valdkonnale. Mainiti ka aja ja väsimusega seotud probleeme.

Koolist rääkides nimetasid noored põhiliseks takistuseks õppekava, mis ei arvesta õpilaste individuaalsust. Kool pakub võimekamatele vähe väljakutseid, tegevus on orienteeritud keskmisele tasemele. Samas on kooli ootused andekatele sageli ka liialdatud – eeldatakse, et üks tubli õpilane suudab täita kõigi õpetajate soovid. Peeti oluliseks, et gümnaasiumi õppekava võimaldaks enam keskenduda oma annetele. Selgelt pooldati tasemerühmades õpetamist.

Ka noored ise on tajunud, et nad peavad ise oma tegelikke tugevusi tunnetama ja aktsepteerima ning mõistma, mida nad elust tahavad ja sellest lähtudes oma prioriteete seadma. Nad on valmis rohkem õppima ja väljakutseid vastu võtma.

Andekad noored on ühiskonnas toimuva lakmuspaber. Murelikud oldi haridussüsteemis toimuvate pidevate reformide pärast, kus ei õpetajad ega õpilased ei saa enam täpselt aru, mida neilt oodatakse. Oldi solidaarsed oma õpetajatega, keda riik peaks rohkem väärtustama ja toetama - nii palkade kui ka õpetajakoolitusega.

On selge, et noorte arengu toetamisel on oluline õpetajate, treenerite, mentorite omakasupüüdmatu suhtumine, mida oma konverentsikõnes rõhutas ka haridusminister. Oluline on aidata andekatel noortel lendu tõusta, mitte (sageli oma isikliku autoriteedi pärast muretsedes) neil tiibu kärpida.

Kui võtta lähtekohaks tuntud andekuse mudel, mis räägib sellest, et ande arendamiseks on vaja ka pühendumust ja loovust, et koostöösse tuleb kaasata nii pere, kool kui ka kogukond, siis tuleks sellesse mudelisse kindlasti lisada ka riik – et me mitte üksnes ei kutsuks talente koju, vaid hooliksime rohkem ka nendest, kes kodus. Võimalusi seda veel paremini teha on.

Kokkuvõte Viire Sepa plenaarettekandest konverentsil «Talendid tuleviku teenistuses III».

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

teaduskool