10 aastat Taanis õppinud ja töötanud keeleõpetaja ning tõlkija Merike Jürna uuris Kopenhaageni Ülikoolis taani ja inglise keele vahekorda ning välismaalastest teadustöötajate keelekasutust ja -valikuid. Tema meelest on välismaalastele kohaliku keele õpetamisel kasu eelkõige teadus- ja vajaduspõhisest keeletoest.

Inglise keel on teadusmaailmas kõige tavalisem lingua franca. Ilmselt seepärast eeldatakse ka, et mingi aine õpetamine või õppimine inglise keeles ei erine millegi poolest sellest, kui teha seda emakeeles. Jürna viitab aga Rootsis tehtud uurimustele, kus võrreldi, kuidas õppejõud õpetas sama ainet rootsi ja inglise keeles.

«Ilmnes, et inglise keeles olid loengud aeglasemad ja nüansivaesemad ning üliõpilased õppisid neist vähem. Emakeelsed loengud olid aga soravamad ja isikupärasemad ning andsid ainet edasi paremini. Järelikult on selles, kas õpid või õpetad ema- või võõrkeeles, ikkagi tuntav vahe,» ütleb ta.

Jürna meelest peaks õppetöö korraldajatel olema selge pilt, miks mingit kursust õpetatakse just valitud keeles. Kelle huvides on õppekeel tegelikult valitud ja kas tulemus on see, mida ülikool soovib?

Näiteks Kopenhaageni Ülikoolis loodi 2008. aastal rahvusvahelistumise ja paralleelkeelsuse keskus CIP (Centre for Internationalisation and Parallel Language Use), mis on nii teadus- kui ka koolituskeskus. Keskuse ülesanne on toetada ülikooli paralleelkeelsuspoliitika elluviimisel. Selleks kasutatakse teaduspõhist meetodit. Ülejäänud keelekoolidest eristabki CIP-d see, et kõik kursused on vajadus- ja teaduspõhised.

Teaduspõhised keelekursused

«Kui üks või mitu õigusteaduse üliõpilast plaanivad järgmisel aastal minna õppima Prantsusmaale, on neil võimalik koduülikoolis eelmisel semestril õppida õigusteadlastele mõeldud prantsuse keelt, et kohaneda seal õppetööga paremini,» toob Jürna näite.

Kursustel oleneb fookus õppijatest. Näidete ja teemadena kasutatakse CIP kursustel just nende töökeskkonnas olulisi väljendeid, sõnavara ja olukordi. Veel mõni aasta tagasi toetas Taani riik üht CIP programmi, kus kõigil välisõppejõududel ja -teadlastel võimaldati õppida esimese pooleteise aasta jooksul oma tööajast 250 tundi just nende tööülesannetega seotud taani keelt.

Ka Jürna ise töötas CIP-s, seda nii doktorandi kui ka taani keele õpetajana. Individuaalkursuste kokkupanekule eelnes alati õppurite vajadusanalüüs. Selline praktilisus meeldib talle väga.

«Igal juhul on teistel sealsest viisist õppida palju. Õppetöö alus on teaduspõhine keeletöö, mida tehakse suure süvenemisega. Peale selle on Kopenhaageni Ülikoolis väga heal tasemel välismaiste töötajate ja üliõpilaste märkamine ning nende vajaduste ja soovide teadvustamine,» kiidab Jürna.

Taani ja ka teiste Põhjamaade ülikoolid lähtuvad oma keelepoliitikas paralleelkeelsuse põhimõttest. See tähendab, et kõik kasutatavad keeled on võrdse tähtsusega ja sobivaim suhtluskeel valitakse olenevalt olukorrast. Näiteks peetakse koosolekut, kus osaleb mitmest rahvusest inimesi, ühes keeles, kuid osalejad võivad ennast väljendada ka oma emakeeles. Või siis antakse loengut ühes keeles, slaidid ja materjalid on aga teises keeles. See eeldab loomulikult, et kõik osalejad mõistaksid kõiki kasutatavaid keeli.

«Lähtepunktina on paralleelkeelsus hea algus, sest see loob võrdsust ega söö üht või teist keelt välja. Eestlastele võib see olla mõistena võõras, aga ülikoolidele ei ole mitmekeelsus tegelikult midagi uut. See on olnud kõrghariduses alati olemas, lihtsalt avaldub eri aegadel erinevalt,» ütleb Jürna.

2017. aastal ilmus Jürna ja Josep Soler-Carbonelli teadusartikkel, kus nad võrdlesid inglise ja riigikeele tasakaalu Tartu ning Kopenhaageni Ülikooli keelepoliitikas. Kuigi eestlased rõhutasid eesti keele tähtsust ja viitasid inglise keele asemel üldiselt võõrkeeltele ning taanlased rääkisid eelkõige inglise keele kasutamisest, leiti välistöötajaid küsitledes palju ühist. Näiteks tõid mõlema ülikooli töötajad esile, et kohaliku keele oskamine on küll kasulik, sest nii saab kohaneda paremini, kuid see pole eluliselt vajalik: peaaegu kõik asjad saab ajada ära inglise keeles.

Vajaduspõhine motivatsioon

Nii taanlased kui ka eestlased hindavad oma inglise keele oskust väga heaks ega ole aktsendiga kodukeele rääkimise suhtes eriti kannatlikud. Välismaalasega rääkimisel peetakse mugavamaks inglise keelele üleminekut – nii saab asjad aetud kiiremini.

«Aga kuidas siis õpitakse kohalikku keelt, kui keegi seda nendega ei räägi? Kopenhaagenis oli üks selleteemalisi algatusi kanda rinnamärki «Räägi minuga taani keeles!». See aitas tuua selgelt nähtavale, et kohalikku keelt tahetakse õppida,» meenutab Jürna.

Kusjuures keelt motiveerivad õppima just töövälised tegurid: sõbrad ja pere, eriti lapsed. Kõige rohkem huvitab inimesi see, mida räägivad lapse sõbrad ja mis toimub koolis või lasteaias.

Samal ajal tunnistasid paljud uuringus osalejad ka seda, et keeleõpe on lisapingutus. Inimesed on valmis selleks aega panustama eri mahus. Kellele on keelte õppimine kerge, teeb seda meelsamini. Need, kes peavad keeleõppes pingutama, valivad sageli midagi muud, mis tuleb neil välja kergemini või on nende arvates vajalikum. Näiteks keskendutakse pigem oma inglise keele taseme parandamisele kui kohaliku keele õppimisele. Seda seetõttu, et esikohale seatakse pigem rahvusvahelisel tasemel erialane töö kui keeleõpe.

«Rändav teadlaskond on keelt silmas pidades täiesti omaette rühm. Neil on keele õppimisel ja kasutamisel hoopis teised vajadused kui näiteks turistidel või pagulastel. Muidugi on neil vaja ka igapäevakeelt, aga nende keeleõppe fookus on ikkagi teine, näiteks korduv sõnavara ülikooli dokumentides ja kohalikus erialakeeles,» ütleb Jürna.

Tema enda arvates sõltub inglise keele ohtlikkus või mitteohtlikkus suuresti inimeste suhtumisest ja teadlikkusest. Loomulikult on võimalikke ohte, näiteks kohaliku keele sõnavara mitmekesisuse vähenemine. Samal ajal aga aitab ohtudest teadlik olemine neid vältida ka inglise keele kasutamise korral.

Skandinavistika osakonnas töötades ei taju Jürna küll inglise keele ohtu. Seda, millised on konkreetsed olud mujal Tartu Ülikoolis, ta ei tea. Inglise keele suurenenud kasutusest teeb talle rohkem muret hoopis see, et liiga palju kõrghariduse valdkonna otsuseid, ka keele kohta, tehakse ainult rahast lähtudes.

«Ma saan aru, et raha on oluline, aga peavad olema mingid väärtused, mida tasub hoida hoolimata kas või sellest, et sellega soovib tegelda väike rühm inimesi. Investeering inimestesse võib tasuda ära ka kümne või paarikümne aasta pärast. Mul on kahju, et raha peab määrama nii palju asju. Võiks olla võimalus mõelda kuidagi teistmoodi,» pakub Jürna.

Soovitused paralleelkeelsuse kasutamiseks Põhjamaade ülikoolides

Põhjamaade Ministrite Nõukogu paralleelkeelsuse rühm sõnastas pärast ulatuslikku keelekasutuse uuringut 2018. aastal 11 soovitust, kuidas võiks kasutada Põhjamaade ülikoolides kohalikke ja võõrkeeli.

Järgmist tõlget ei tellinud Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja seda ei tohi käsitada ametliku tõlkena. Põhjamaade Ministrite Nõukogu ei vastuta selle tõlke või võimaliku tõlke käigus tekkivate vigade eest.

1. Igal ülikoolil peaks olema oma keelepõhimõtted.
2. Igal ülikoolil peaks olema keelepõhimõtete komitee.
3. Igal ülikoolil peaks olema keelekeskus.
4. Välistöötajatele tuleks pakkuda kohaliku õppekeele, igapäevase keelekasutuse ja keelereeglite erikursusi.
5. Üliõpilasrühmadele tuleks pakkuda vajaduspõhiseid keelekursusi.
6. Lektoritele ja teadlastele tuleks pakkuda vajaduspõhiseid keelekursusi.
7. Ülikoolid peaksid valima õppekeeled, lähtudes paralleelkeelsuse ja nn rahvusvahelise klassiruumi põhimõtetest.
8. Ülikoolide keelepõhimõtted peaksid puudutama ka tugitöötajate keelekasutust.
9. Ülikoolid peaksid jälgima ja vaatama regulaarselt üle oma publikatsioonide keelekasutuse.
10. Ülikooli keelepõhimõtted peaksid puudutama ka teadmiste levitamise, teavituse ja välise kommunikatsiooni keelekasutust.
11. Keelepõhimõtted peaksid hõlmama ka iga ülikooli digikeeletoe arendamist.

 Täismahus soovitusi koos seletustega saab lugeda ja alla laadida Põhjamaade Ministrite Nõukogu kodulehel.