FOTO: Andres Tennus

Palju häid mõtteid

Intervjuu

Häid mõtteid on palju, raha nende elluviimiseks aga alati ebapiisavalt – nii võib kokku võtta aastalõpuintervjuu rektor Toomas Asseriga. Ülikoolis otsitakse siiski võimalusi, et teadlased, õppejõud ja doktorandid saaksid õppe- ja teadustööle pühenduda.

Olete ametlikult rektori töökohustusi täitnud alates augusti algusest. Kas see töö on olnud umbes selline, nagu ette kujutasite?

Olen rektor ametlikult küll 1. augustist, aga tegelikult hakkasin juba pärast valimistulemuste teadasaamist teemadesse sisse elama ja Tõnu Lehtsaarelt kohustusi üle võtma.

Üldine ettekujutus rektoriametist oli mul olemas, sest olen ju varem ülikooli otsustuskogudes olnud ja tundsin-teadsin praegusi rektoraadi liikmeid ka enne. Nõuandvas otsustuskogus olemine ja ülikooli tegevjuhtimine on aga siiski kaks eri asja. Üldplaanis ei ole mul siiani suuri üllatusi olnud, aga ma ei usu, et keegi päris täpselt enne rektoriks saamist ette kujutab, milline see amet tegelikult on.

Kuidas on teie päevakava varasemaga võrreldes muutunud?

Ma ei ütleks, et rektorina on mu päevakava tihedam kui kirurgina. Haiglas on tööpäev tihti palju pikem. Ülikoolis on võimalik enamikul nädalavahetustel puhata. Siin on ka vähem käredaid hetki, mis on näiteks valves oleva kirurgi igapäevaelu osa. Stressiaste on kindlasti erinev.

Rektoriamet on üsna vaheldusrohke. Kuigi arstinagi tuli vahel reisida, on nüüd tulnud päevakavasse selge Tartu–Tallinna–Tartu liin. Pealinnas toimuvad kohtumised teiste rektoritega ja riigijuhtidega ning mitmesugused üritused. Kõige suurem erinevus on aga kindlasti see, et rektoritööga seonduv on planeeritav ja prognoositav. Valves olev arst ei tea ju kunagi, millal on vaja näiteks öösel tööle kiirustada.

Millal te viimati haiglasse tööle kiirustama pidite?

Umbes kuu aega tagasi asendasin üht kolleegi. Ilmselt asendan ka edaspidi vajaduse korral kliinikumis kolleege, aga see kõik on veel vaid erandkorras ja saab peagi lõplikult üle antud. Võib-olla ei realiseeru kõik need asendamised ka operatsioonides.

Mil määral arstikutse teid praeguses töös veel mõjutab? Kui palju muretsete näiteks ülikooli inimeste tervise pärast?

Tervise pärast tasub ikka muretseda ja selle eest hoolt kanda. Olen jõudnud käia kesklinna õppehoonetes, et näha, mis oludes ülikooli peahoones ja selle läheduses töötatakse. Koos kolleeg Aune Valguga oleme külastanud ka valdkondade otsustuskogusid.

Tundub, et ülikoolis on suhteliselt hea füüsiline töökeskkond, ja selles osas ei peaks muretsemiseks eriti põhjust olema. Mõned vanemad hooned vajaksid küll korrastamist ja see on ülikoolil lähiajal plaanis.

Arstina tean, et töökeskkond pole ainult füüsiline, vaid palju laiem mõiste. See, millised on laud, tool ja arvuti, on teisejärguline võrreldes kolleegide mõjuga. Inimeste tervist mõjutavad kaudselt ka asjad, mida näha ei saa: suhted töökaaslastega, psühhofüüsiline surve, stress. Sellele tuleb töötervishoius rohkem tähelepanu pöörata.

Ma usun, et tervise eest peaksid hea seisma kõik, nii noored kui ka vanemad inimesed. Muidugi ei ole kõik haiged, aga igal juhul on mõistlik oma tervist jälgida. Olen enam kui kindel, et nii mõnigi inimene arvab oma tervise olevat parema, kui see tegelikult on.

Ülikool püüab vähemalt oma töötajaid selles igati toetada. Regulaarselt tuleks käia töötervishoiuarsti juures kontrollis – meil on selleks ressurss eraldatud. Toetame ka sportlikku tegevust.

Viimase aja teabe põhjal on selgunud, et paljud juhid ei saadagi oma töötajaid tervisekontrolli.

Administratiivjuhtidel on tegelikult see kohustus. Töötajatel on see õigus ja kui keegi ei ole juba aastaid või üldse kunagi töötervishoiuarsti juures käinud, peaks ta seda ülemuselt ise nõudma. Mõistlik on osutada, et seda tuleb teha. Tervis on ju meie kalleim vara.

Enne rektorivalimisi rääkisin mitme teie kolleegiga, kes kirjeldasid teid ühendaja, tasakaalustaja, inimliku juhina. Ka inauguratsioonikõnes lubasite olla rektor kõigile ülikooli inimestele. Varasematel aastatel on korduvalt öeldud, et ülikooli juhtimine võiks olla kaasavam. Mida teie sellest arvate?

Oleneb, kuidas seda kaasamise taset määratleda. Rektor saab otseselt juhtida rektoraadi ja senati tööd. Rektoraadi koosseisus tehtud muudatuste eesmärk oli luua ühtne meeskond loomine, kus kõik saaksid oma oskusi maksimaalselt rakendada.

Kaasamise näited on ka rektori ideehommik ja otsesuhtlus valdkondade dekaanidega. Arvan, et seni on kõik see toimunud dialoogina, kedagi pole kuulamata jäetud. Vähemalt ma ise tajun ja arvan, et praegu on kaasamist sobival kujul ja mõistlikul määral.

Oleme praeguseks rääkinud kolme valdkonna nõukogudega nende tööst. Meditsiiniteaduste valdkonnaga kohtumine jääb detsembrisse, aga olen juba varasemast seal toimuvaga tuttav. Plaanis on ka külastada kõiki kolledžeid. Samuti on kavas külla minna instituutidele.

Seniste rektoriametis oldud kuude jooksul ülikooli murede ja rõõmude ärakuulamine on olnud hea ettevalmistus rektori sisuliseks tööks. Dialoog ei ole kindlasti meie taha jäänud.

Kas olete otse suhelnud ka üliõpilastega?

Jah, oleme mitmel korral kohtunud nii üliõpilasesinduse juhatusega kui ka Allan Aksiimiga (üliõpilasesinduse esimees – toim.) eraldi. Üliõpilased osalevad otsustuskogude töös ja on saanud võimaluse olla ka rektoraadis.

Tahaksime üliõpilasi rohkem kaasata mitme suure projekti juures. Näiteks taotleme koos oma partnerülikoolidega projekti «Euroopa ülikool», et omavahel rohkem koostööd teha. See on kindlasti üks järgmiste kuude ja aastate suur ettevõtmine.

Mis on need teised põhiteemad, millega oma ametiajal tegelda plaanite?

Väga suuri, fundamentaalseid muudatusi me tegema ei hakka. Struktuurireform on jõustunud ja eelmiste rektoraatide tööst on vaja üle võtta suured projektid: karjäärimudel ja ettevõtluskoostöö arendamine. Alustame uue arengukava koostamist.

Teaduse ja hariduse rahastamine on miski, mis ei sõltu ainult meist ega ka Eesti kõrgkoolidest tervikuna, vaid suur osa on riigil. Et ülikooli jaoks on oluline õppetöö, siis on väga tähtis ka kõik sellega seonduv, alustades uuest õppeinfosüsteemist ja doktorantide staatuse tugevdamisest.

Õppeprorektoril on palju häid mõtteid, mida lähiaastatel teha, et vähendada õpingute katkestamist, aidata kaasa õppeedukuse paranemisele, suurendada õpirännet jne. Tahaksime välisüliõpilaste arvu suurendada ja enda üliõpilaste arvu suhteliselt stabiilsena hoida. Selle juures on oluline, et me ei lahjendaks oma tegevustoetust – seega vajab läbirääkimisi nii õppekohtade arvu kontrolli all hoidmine kui ka ingliskeelse õppe hinnastamine.

Alustame näiteks doktorantide staatusest. Selle tähtsust olete juba ammu rõhutanud; ka rektorivalimiste ajal ütlesite, et doktorantidesse tuleks suhtuda kui noortesse kolleegidesse, mitte tudengitesse. Mis selles vallas toimunud on?

Loomulikult tajun ma selle tähtsust. Peame vaatama, et saaksime doktorantuurist järelkasvu nii teadusesse kui ka ettevõtlusesse. Nooremteaduri positsioon annaks kindlust, et doktorant on teadlane, kes teeb oma doktoritööd. See on seotud doktorantuuri mõiste laiema muutmisega, puudutab nõudeid, korraldust, kavade mahtu, toetust jne.

Alates kevadest on selle poole juba samme astutud. Rektorite Nõukogu on ühisel arusaamisel, et doktorantide positsioon on oluline, ning Haridus- ja Teadusministeerium on selle ka uue kõrgharidusseaduse eelnõusse kirja pannud.

Muidugi on eraldi küsimus rahastamine. Me ei oska öelda, kui suure finantsgarantii selle idee elluviimiseks riigilt saame.

Ka ülikooli akadeemiliste töötajate seisundit ühiskonnas peaks parandama. Milles selle valdkonna probleemid praegu seisnevad?

Õppejõudude palgad sõltuvad meie tegevustoetuse mahust ehk sellest, mil määral riik õppetegevust toetab. Viimastel aastatel on tegevustoetus püsinud üsna muutumatuna, samal ajal kui hinnad ja palgad on mujal tõusnud. Praegu on õpetajate palk üldhariduskoolis sama suur või isegi suurem kui ülikoolis.

Kõik avalik-õiguslikud ülikoolid peavad praegu Haridus- ja Teadusministeeriumiga läbirääkimisi, et toetust suurendada, vastasel korral hakkab olukord mõjutama õppekvaliteeti. Keegi ei kahtle selles, et akadeemilise personali palka on vaja tõsta. Samal ajal tuleb vaadata ülikooli tervikuna: kui suurendame kogurahastuses õppejõudude palga osakaalu, võtame mujalt raha ära.

Praegu ei saa konkreetsetest arvudest rääkida, sest arutame mitmesuguseid võimalusi. Kui lepime koos dekaanidega kokku, mida teha, tuleme nende pakkumistega ka avalikult välja.

Mainisite enne karjäärimudeli arendamist. Seegi nõuab ju omajagu raha.

Karjäärimudeli idee on ühtlustada teatud etapist alates teadus- ja õppetööga tegelevad ametikohad ja nende nimetused: kahel esimesel astmel oleksid need eraldatud ja kahel kõrgemal astmel ühendatud. See võimaldab paremini kombineerida iga töötaja õppe- ja teadustöö panust. Lisaks loome karjääriraja võimaluse, mis annaks edukatele ja andekatele noortele pikaajalise kindluse, et neil on ülikooli sees arenguvõimalused.

Kui inimene on tubli ja vastab teatud tingimustele, saaks ta liikuda karjäärirajal edasi, kuni professuurini.

Praegu on need põhimõtted arutamisel, osaliselt sõltub see ka tulevasest kõrgharidusseadusest. Need arenemisvõimalused, aga ka akadeemilise karjääri lõpus emeriteerumise soodustamine, vajavad samuti motiveerivaid finantsstsenaariume. Loodan, et 2020. aastaks oleme jõudnud need eesmärgid saavutada.

Kui palju mõjutab seda riiklik rahastus?

Raha saaksime selle jaoks võtta kas tegevustoetusest või baasfinantseeringust – viimatinimetatu on ainus riigieelarveline eraldis, mis on viimastel aastatel siiski veidi suurenenud. Seis on keeruline, sest seoses institutsionaalsete uurimistoetuste perioodi lõppemisega on paljud jäänud rahata või töörühmade tulevik on ebakindel. Peame baasfinantseeringu rahast tekitama sildamisfondi, mille abil rahastuseta jäänud teadlasrühmi ajutiselt toetada.

Kui tahame karjäärimudelit rakendada ja samal ajal ka sildamisfondi abil teadusesse raha suunata, peame olema kokkuhoidlikud. Võimaluse korral peame lisaraha saamiseks kasutama ka muid võimalusi.

Näiteks milliseid?

Aasta alguses tööd alustanud grandikeskus on eri teadusrühmi rahataotluste ettevalmistamisel juba palju aidanud. Rahastusprobleemidest hoolimata ei peaks me meeleheitesse sattuma.

Tõenäoliselt on mõistlik ja vist ka vältimatu eraraha kaasata näiteks täienduskoolitusest. Ma ei ole veendunud, et see meie eelarvet väga palju kasvataks, aga oma osa oleks sellel kindlasti.

Kas seda eesmärki teenib ka võõrkeelse õppe suurem tasustamine?

Jah, see aitaks olukorda leevendada. Oleme võõrkeelsete õppekavade tasusid analüüsinud ja teame, et sellisel kujul ei saa asi jätkuda. Nõukogu andis meile ülesande võõrkeelse õppe sihtstipendiumide arvu vähendada ja seda me praegu järgemööda teemegi.

Eesmärk on, et võõrkeelsed kavad muutuksid üldjuhul isetasuvaks. Tallinna Ülikool on selle saavutanud ja ka Tallinna Tehnikaülikoolis on need suurel määral isetasuvad. Meil on see enam-vähem tasakaalus ainult ingliskeelses arstiõppes. Kindlasti jäävad erandid, mille puhul on põhjendatud pakkuda õpet ka inglise keeles tasuta.

Tartu Ülikool on välja öelnud, et soovib välisüliõpilaste osakaalu suurendada. Arvan, et ingliskeelse õppe korraldamine on sellega seoses vältimatu, seega peaks see olema tasuvam. Aga eestikeelsed õppekavad ei tohi selle tõttu löögi alla sattuda.

On ju veel üks variant: välismaalt tulevad Tartusse üliõpilased, kes tahavad tasuta õppida ja teevad seda eesti keeles.

See oleks väga teretulnud! Neid on ka praegu olemas ja võib-olla see osakaal tulevikus tõesti suureneb. Haritud inimesed, kes valdavad keelt ja saavad siin keskkonnas hakkama, on ainult oodatud.

Praeguste andmete kohaselt jäävad välisüliõpilastest Eestisse 20%, IT valdkonnas umbes pooled lõpetanutest. See osakaal võiks olla suurem. Püüame koos Tartu linnaga välisõppurite vastuvõtmise protseduuri ja lõimimist arendada. Tahame, et neil oleks siin hea õppida, elada, lapsi kasvatada. Usun, et kui suurendame välisüliõpilaste arvu, suureneb ka siiajääjate hulk.

Kõrghariduse rahastamisega seostub ka – tundub, et igavene probleem – teaduse rahastamise küsimus.

Mõlemad on väga olulised. Riik lubas juba 2014. aastal, et avalik sektor paneb teaduse rahastusse 1% SKP-st ja erasektorist tuleb sellele 2% juurde. Tegelik olukord on sellest kahjuks kaugel.

Realistlikult mõeldes saame aru, et tõenäoliselt ei ole meil lähiaastatel imet oodata, kuigi strateegiates on see lubadus juba ammu kirjas. Küsimus on selles, mis saab edasi. Püüame uuesti saada erakondadeülest kokkulepet, et lubadus täidetaks.

Õnneks on olemas ka presidendi toetus.

Jah, ta on valmis meid sel teemal avalikkuses toetama. See ei anna küll garantiid, et midagi muutub, aga kindlasti aitab täitmata lubadusele tähelepanu juhtida. Kui Eesti tahab olla uuendusmeelne ja siduda teadust ettevõtlusega, siis teadusrahastuse suurendamine lubatud protsendini on vältimatu.

Ettevõtluskoostöö tähtsust on TÜ viimastel aastatel väga palju rõhutanud. Kui vajalik see teie meelest on?

Ettevõtluskeskkond pakub nii teadmisi kui ka arenguvõimalusi. Ma usun, et ei liialda, kui ütlen, et meie aparatuurne võimekus on parem kui kunagi varem. Tõenäoliselt on see alakasutatud ja ilmselt peab ülikool oma võimaluste pakkumisel rohkem tööd tegema.

Ettevõtlus ei pruugi algfaasis üldse vajada palju raha, küll aga julgust ja teadmisi. Eesti on oma hargettevõtete ja e-riigiga päris paljude riikide jaoks veel eeskujulik ettevõtluse ja innovatsiooni näide. Me saame veel midagi ära teha.

Praegu arutame näiteks teadlastele residentuuri võimaldamist, et nad saaksid soovi korral akadeemilisest tööst eemal olles arendada oma ettevõtet või ettevõtluskoostööd ja saaks soovi korral mingi aja pärast akadeemilisele tööle naasta. See aitab kokkuvõttes nii meie töötajaid kui ka ülikooli.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit