Kuigi linnarahvas kartis esialgu, et veised tekitavad liiga palju sõnnikut ja rikuvad sellega merevee kvaliteedi, oli nende kartus asjatu – vee kvaliteet hoopis paranes.
FOTO: Mati Kose

Pärnu kolledž aitas lehmad rannaniidule tagasi tuua

Aktuaalne

Eelmisel aastal lõppes viis aastat kestnud projekt, mille käigus toodi Pärnu rannaniidule tagasi lehmad. Pideva karjatamise, vana pilliroo ja põõsastiku eemaldamise tulemusel kujundati ümber ligikaudu 220 hektarit Pärnu rannaniitu ning see tõi tagasi nii mitmedki linnu- ja taimeliigid.

1980. aastatel oli Pärnu rannaniidul näha veel viimaseid lehmi, kuid needki kadusid linnastumise tõttu. «Toona oli kodune lehmapidamine linnas igati tavapärane, kuid kui 1950. aastatest hakati linnaosasid n-ö tihendama ning lisandus väikemaju ja 1970. aastate keskpaigas hakati ehitama kortermaju, siis keelustati lõpuks ka lehmade pidamine linnas. Viimane lehm viidi Raekülast vist 1990. aastate alguses ära,» kirjeldas TÜ Pärnu kolledži nooremteadur Merle Mägi.

Linnalehmade projekt tõi eelmisel aastal randa kokku aga 330 lehma. «Varasematel aastatel on lehmade arv olnud umbes 200, kõige vähem oli lehmi 2012. aastal ja siis oli neid rannaniidul umbes 100 ringis,» ütles Mägi. Karjapidajaid otsiti projekti riigihankega, mida korraldas keskkonnaamet. Projekti kolm osapoolt olidki keskkonnaamet, Pärnu kolledž ja Pärnu linnavalitsus.

Kuid enne seda, kui lehmad randa sai viia, tuli teha palju eeltöid. «Vana pilliroog niideti maha ja purustati. Kui esialgu arvati, et seda saaks kasutada kusagil ehitusmaterjalina, siis selgus, et selle kvaliteet ei olnud väga hea, ja nii tuligi see purustada,» kirjeldas Mägi. Seejärel tuli maha võtta ülearune võsastik – seegi oli suur töö, sest võsa oli väga suureks kasvanud ning piiras vaadet merele. «Enamasti kasutati selleks talvist aega, sest siis oli maapind külmunud ja sinna oli võimalik erinevate masinatega ligi pääseda ning roostik eemaldada,» ütles nooremteadur. Pärast seda oli maastik valmis selleks, et hakata karjaaedu ehitama.

Peale selle puhastati rannikulõukad ehk sonnid pilliroorisoomidest ja nende servad korrastati. «Linnavalitsus ehitas ka kaks linnutorni ja laudtee, mille üle oli linnaelanikel väga hea meel. Kinni pandi ka mõned ülearused jalgrajad, kuigi see tekitas linnaelanikes mõningat vastuseisu. Kalameestele jäeti siiski kohad, kust on võimalik näiteks talvel mere äärde minna.» Ühe väikese jalgraja kinnipanek, mille tõttu pidid inimesed 200 meetrit kaugemalt ringi käima, tekitas Mägi sõnul üsna palju pahandust, kuid lõpuks tuli inimestel sellega siiski harjuda.

Kardeti sõnnikut

Pärnu kolledži meeskond, kuhu kuulusid Merle Mägi, Monika Übner ja Mati Kose, panustas linnalehmade projekti eelkõige eri tegevuskavade, seirete ja uuringute kavandamise ja tegemisega. Projekti jaoks oli tarvis teha üsna palju eeltööd, töötada välja ka näiteks avalikkuse teavitamise kava, lindude ja taimede elupaikade seisundi parandamiskava jne.

Kui linnaelanike suurim hirm oli enne projekti algust see, et lehmad reostavad sõnnikuga nii rannaääre kui ka merevee, siis osutus see kartus põhjendamatuks. «Uurisime kogu projekti vältel, missugune on merevee kvaliteet ja proovid näitasid, et vee reostumisel ei mänginud lehmasõnnik mingit rolli. Samas jälgisime pidevalt lõugaste vee seisundit ning projekti edenedes paranesid ka sealse vee näitajad, mis olid pidevas tõusvas joones,» ütles Mägi.

Nooremteaduri sõnul ei sattunudki vette nii palju sõnnikut, kui kardeti, sest kogused olid siiski väikesed. «Suvel kuumade ilmadega kuivas see ära ega jõudnudki vette. Vihmaste ilmadega muidugi jõudis mingi osa merevette, aga mitte oluliselt, ja need olid ikkagi väikesed näitajad. Inimeste hirmud ei vastanud tõele.»

Peale selle arvati veel, et lehmad upuvad sonnidesse ära. «Keegi ütles kunagi, et inimesed ju on läinud ja sinna ära uppunud ning lehmad lähevad samuti. Selle peale ütlesime, et tegelikult on antud juhul lehmad palju targemad kui inimesed ega astu sinna, kus jalg ei kanna. Kui sonnide ees kasvas tihe roomass, siis veised ei kippunud sinna,» rääkis Mägi.

Inimesed on loodusest eemaldunud

Nooremteadur tunnistas, et kuna tegemist oli siiski linnaalaga, hirmutas arvamuste paljusus neidki. «Mina uurisin kaks aastat järjest elanike hoiakuid. Alguses kostus palju vastuarvamusi linnalehmade suhtes, kuid nüüdseks on paljud näinud, et tegemist on väga positiivse muutusega. Kui sõita Pärnus Mai ja Papiniidu ristist üle, siis on juba sealt näha kaunis merepilt, mis enne jäi roomassi ja võsa taha,» kirjeldas Mägi. Kuna maastik on väga palju muutunud, on see pannud ka inimesi oma arvamust muutma.

Kuid sellegipoolest ei ole projekt möödunud ilma vahejuhtumiteta. «2013. aastal lasti üks karjas olnud noor pull maha. Me ei tea siiani, kes seda tegi, sest kriminaalsüüdistust ei ole kellelegi esitatud. See ongi üks kõige hullemaid juhtumeid olnud.» Peale selle lõhuti projekti esimestel aastatel tihti aedu ning seetõttu pääsesid lehmad liikvele ja linnaelanikud olid üsna pahased. «Viimastel aastatel on olnud aga väga korralik karjapidaja, kes kontrollis aedu iga päev ja käis vaatamas, et kõik oleks korras. Ka linnarahvas oli rahul ja nad kiitsid, et lehmad on toidetud ja aedades.»

Mägi arvab, et inimeste erinevad hirmud tulenevad sellest, et nad on linnastunud ja loodusest väga eemal. «Paljud ei tea looduslikest arengutest enam midagi. Uuringu käigus küsisin inimestelt ka nende loodusteadmiste kohta ja selgus, et kuigi vanemad inimesed ei tundnud keerulisemaid loodusmõisteid, oli nende looduskäitumine- ja tajumine täiesti olemas ning nad saavad eri protsessidest hästi aru. Seda ei saa öelda aga noorema põlvkonna kohta.»

Näiteks vanemate inimeste arvates on autod looduskaitsealal ohtlikud. Nooremad inimesed väitsid küll, et tunnevad mõisteid, kuid samas ei olnud nende meelest looduskaitsealal olevad autod probleem. Seega joonistus uuringust hästi välja, et kuigi teadmine võib mängida suurt rolli, on oluline ka see, kas see teadmine on n-ö sisuga täidetud.

Suhtlemist võinuks olla rohkem

Osa linnaelanike hirmude tekkimisest võis olla seotud sellegagi, et esialgu ei tutvustatud projekti inimestele. «Mingil põhjusel teavitati projekti alguses linnarahvast üsna vähe. Kuid tegelikult on selliste suurte projektide puhul väga oluline inimestega suhelda ja projekti olemust selgitada,» ütles Mägi. Ta lisas, et iga projekti puhul tehakse vigu ning seesuguseid suuri projekte ette võttes tasub alati juba varem suhtlemisega alustada.

Linnaelanike hoiakute uuring andis seega inimestele ka võimaluse oma arvamust avaldada ja oma hirme väljendada. «Peale selle saime väga häid tulemusi ja ülevaate. Minu arvates oli sel uuringul projektile positiivne mõju, sest kui me hakkame muutma 30–40 aastate pikkust harjumisviisi, tuleb inimestega suhelda.»

Mägi uuris sedagi, kuidas erinesid linnaosade elanike arvamused linnalehmade kohta. «Vana-Pärnu, Raeküla ja Mai elanike seas olid vastakad arvamused. Kui mõelda, et Mai elanikkond on tulnud kortermajadesse elama alates 1970. aastatest, mil need sinna ehitati ja kui mere ääres oli juba roomassiiv, siis nad ei kujutanudki endale ette, et teistsugune pilt võiks võimalik olla.» Osa Mai elanikkonnast olid linnalehmadele väga vastu, teised aga jällegi poolt.

Raeküla vanem elanikkond oli linnalehmade poolt ja seda põhjusel, et enamik neist mäletasid, missugune nägi rannaniit välja siis, kui see oli hooldatud ja madalamuruline. «Vana-Pärnus oli aga üks proua, kes võitles väga linnalehmade vastu, ja eks see kujundas ka teiste sealsete inimeste arvamust,» rääkis Mägi. Ta lisas, et üldiselt võib siiski öelda, et nende viie aasta jooksul on inimeste arvamus muutunud paremaks.

Mitmed linnuliigid on tagasi tulnud

Linnalehmad on muuhulgas mõjunud hästi ka rannaniidul tegutsevatele linnuliikidele ja seal kasvavatele taimedele. Merle Mägi sõnul on mitmed liigid mere äärde tagasi tulnud ja lindude arvukus on tõusnud. «2009. aastaks ei olnud Pärnu rannaniidul näiteks enam mitte ühtegi tutkast ega niidurüdi. Punajalg-tilderi asurkondi leiti toona vaid kaks, 2014. aastaks oli neid aga juba 15.»

Rannaniidule on tulnud tagasi ka näiteks tikutaja, keda viimati nähti 2000. aastal. Niisamuti on tõusnud lambahänilase ja kuldhänilase arvukus. «Kui 2000. aastal oli lambahänilasi umbes 25 ja kuldhänilasi vaid paar tükki, siis 2014. aastaks oli esimesi ligi 50 ja kuldhänilasi üle 70,» rääkis Mägi.

Monika Übner kirjutas näiteks «Linnakeskkonna rannaniitude taastamise ja hooldamise juhendis», et elupaikade seisund on liikide säilimiseks ja edasiseks levikuks tunduvalt paranenud. «Meeli Mesipuu aruande tulemusel on 2009. aastal rannaniidu alalt leitud kuue liigi (balti sõrmkäpp, kahkjaspunane sõrmkäpp, muguljuur, soo-neiuvaip, ahtaleheline ängelhein, emaputk) asurkond säilinud,» kirjutas Übner. Samuti registreeriti näiteks varem mainimata liigi, vööt-huul-sõrmkäpa leiukoht.

Merilyn Säde

UT peatoimetaja 2016–2017

Galerii: 

Jaga artiklit