Meditsiini õpetamine ja arendamine on teadusmahukas ning sellega peaks ka toetusi jagades arvestama.
FOTO: Johan-Paul Hion

Arstiteadlased: Eesti riik ei väärtusta arstiteadust piisavalt

Aktuaalne

Meditsiiniteaduste valdkonnale teeb meelehärmi, et peaaegu neli aastat tagasi valminud tervishoiustrateegias kokku lepitud eesmärgid on suuremas osas ellu viimata või pole nende elluviimist alustatudki.

Meditsiiniteaduste valdkonna oktoobrikuisel sünnipäevakonverentsil keskenduti Eesti tervisesüsteemi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiale. Arstiteadlased tunnevad muret, miks 2015. aastal algama pidanud arendustegevus siiani soikunud on.

Eesti Teaduste Akadeemia eestvedamisel ning Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli aktiivsel osalusel valminud strateegias on muu hulgas kirjas tulevikuvisioon vajalike terviseuuringute korraldamiseks ja rahastamiseks.

«Halvim oleks see, kui võtaksime siinse strateegia teatavaks ja jätkaksime vapralt vanaviisi. Nüüdisaegsete terviseteaduste võimsate arengutrendide taustal oleks sel juhul tagatud Eesti üha süvenev mahajäämus arenenud majandus- ja teadusriikidest,» kirjutas juba dokumendi eessõnas strateegia alalise komisjoni esimees, bio- ja siirdemeditsiini instituudi juhataja Eero Vasar.

Tegemata töö näitab kehva suhtumist

Praegu on teadlane sunnitud tõdema, et täpselt nii ongi läinud. Vasara sõnul näitab see Eesti riigi üldist suhtumist teadusesse.

«Mulle tundub, et üldiselt liigume teadmistevaba Eesti suunas. Kui üha enam usutakse pendliliigutajaid ja MMS-i imettegevaid võimeid, kuidas saame siis rääkida teadmistepõhisest Eestist? Loosungitega vehkimisest pole kasu, asju tuleb teha teaduspõhiselt,» ütleb Vasar.

Kui näiteks USA-s läheb meditsiiniuuringutesse üle poole riiklikust teadusrahast ja Euroopa maades on sama näitaja 25–30%, siis Eestis panustatakse alla 20%. TÜ meditsiiniteaduste valdkond juhtis juba möödunud suvel ministeeriumi tähelepanu meditsiini alarahastusele ja strateegias lubatu tegematajätmisele, kuid kõik on ikka vanaviisi.

Dekaan Margus Lember tõdeb, et alarahastamine puudutab kõiki teadusalasid. Arstiteaduses võivad selle tagajärjed olla lihtsalt valusamad kui mujal.

«Kui me ei suuda olemasolevate teadmiste kõrvale luua uusi ega arendada meditsiini, ei saa me enam maailmas toimuvaga sammu pidada. Riiklik tervishoiusüsteem ei suuda ilma teaduseta pideva arenguga kaasas käia ja see omakorda halvendab tervishoiu kvaliteeti,» räägib Lember.

Tema sõnul on terviseuuringute tarbeks eraldi rahastusfondi tekitamine Eestis möödapääsmatu. See peaks asuma valdkonna eest vastutava Sotsiaalministeeriumi juures ning selle ülesanne peaks olema jagada uurimisraha parimate asjatundjate hinnangute põhjal.

Fondi kaudu saaks rahastada Eesti rahva tervise jaoks oluliste küsimuste lahendamist, milleks välisrahastust tõenäoliselt ei leia. Ka välisrahastus ja -koostöö on seotud teadussaavutustega. Ilma nendeta ei saa end teistele võrdväärse partnerina esitleda.

Teadusprodekaan Külli Kingo rõhutab, et tegelikult on valdkond välisrahastuse hankimisel, näiteks teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi«Horisont 2020» taotluste esitamisel väga edukas. Siiski on grante vähe ja riigi konkurentsipõhine teadusrahastus jätab mulje, et arstiteadust ei väärtustata.

Meditsiin on teadusmahukas

Ka Eero Vasarale tundub, et raha üle otsustajad ei saa aru, kui tõsine tegevusala on meditsiin. See on üks teadusmahukamaid inimtegevuse valdkondi, kusjuures teadusmahukus järjest suureneb.

«Euroopa Meditsiiniuuringute Nõukogu on uuringute põhjal öelnud, et kui haiglas puudub teadustegevus, jääb seal patsientidele osutatav abi võimalikust seitse aastat maha. Samamoodi võib öelda, et kui ülikoolis ei saa teha tippteadust, ei ole meil võimalik uusi arste kasvatada,» seletab Vasar.

Suvel saatis Sotsiaalministeerium arstiteadlastele arvamuse avaldamiseks rahvastiku tervise arengukava 2020‒2030 esialgse variandi. Dekaani sõnul ei leidnud nad üllataval kombel kavast ühtegi kohta, kus oleks rõhutatud teaduse tähtsust meditsiinis. Samuti oli kavast välja jäänud kroonilise haige käsitlus, mis näitaks peale ravi ka ennetustöö olulisust.

«Kui panna tervishoiukavasse kirja, et inimeste eluiga ja hästi elatud aastate arv peavad kasvama, ei saa sealt välja jätta kroonilisi või neurodegeneratiivseid haigusi,» kritiseerib Külli Kingo.

Pensioniea tõstmine võib arve vaadates tunduda valitsusele küll mõistlik, aga see toob kaasa nn enneaegse vananemise. Organism vananeb endises tempos ega arvesta sellega, et seaduse järgi saabub pensioniiga varasemast hiljem.

Kingo sõnul on väheusutav, et meditsiiniga igapäevaselt mittetegelevad inimesed tunnetavad ravikvaliteedi sõltuvust seda toetavast teadustööst ja meditsiinitöötajate pädevusest. Nahahaiguste kliiniku juhatajana ta aga teab, et uuringud suurendavad meditsiinipersonali pädevust.

«Minul on Sotsiaalministeeriumi tegevusest jäänud mulje, et kogu meditsiinisüsteem püsib nende arvates ainult ühel jalal – võimsal geneetikal. Kahtlemata on see äärmiselt vajalik, aga meil on vaja ka teist jalga – kliinilist ja siirdemeditsiini, mille abil saaks neid tuhandeid geeniproove praktikas rakendada. Siis on väiksem võimalus ümber kukkuda,» loob Eero Vasar võrdluse.

Ka Margus Lember on nõus, et Eesti geenide kogumisel tehtud töö on suurepärane. Samamoodi näeb ta, et teaduslik uurimistöö on teenimatult jäetud tagaplaanile.

«Jah, me saame geene järjestada ja analüüsida, aga nendest tohututest andmehulkadest tuleb välja sõeluda teadmine, kuidas seda teavet päris elus kasutada. Siin on vaja rakendusuuringuid, kliinilist teadustööd,» viitab Lember.

Valitsus peab julgema nõu küsida

Dekaan ütleb, et kuigi viimaste aastate riikliku rahastuse ja täitmata lubaduste üle võib kõvasti nuriseda, on meditsiinis ka positiivseid suundumusi. Tublid teadlased teevad head tööd ja avaldavad kõrgetasemelisi publikatsioone. Kiita tuleb ka suurhaiglaid, kes teevad järjest rohkem koostööd nii omavahel kui ka ülikooliga.

Praegu arendatakse digitervise keskust, mis võimaldaks kliinilisi andmekogusid analüüsida ja teadustöös kasutada.

«Koostöös suurte haiglate ja teiste ülikoolidega arendame praegu välja ka riiklikku siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskust. See tähendab võimekust ja tuge nii taristu arendamisel kui ka uurimistööde korraldamisel ja rahvusvaheliste projektidega ühinemisel,» räägib Lember.

Ka ministeerium peaks tema arvates seda suunda toetama. Selleks on vaja strateegia koostamisel antud lubadused täita. Seni on saavutatud vaid nii palju, et ministeeriumisse võeti hiljuti tööle asjalik teadusnõunik. Ühe inimese najal kogu strateegiat aga napi paari aastaga ellu ei vii – strateegia on koostatud aastani 2020.

«Loomulikult ei jõua enam kõike lubatut teha, aga midagi annab kindlasti päästa. Pakkusime juba eelmisel suvel, et strateegia edukaks rakendamiseks on vaja kokku kutsuda terviseala teadus- ja innovatsiooninõukogu,» toob dekaan näite.

Nõukogu on nüüdseks vormiliselt küll olemas, aga see ei ole rakendust leidnud. Nõukogus olevatel meditsiiniasjatundjatel on täielik pädevus nõustada valitsust, ministeeriumi ja teisi institutsioone, kes teevad terviseedendusega seotud otsuseid.

«Võib ju kõlada naiivselt, et istume sõbralikult ümber laua ja anname nõu, aga kuidas siis veel demokraatlikus riigis asju ajada? Tundub, et riik ei oska praegu arstiteadlaste nõu küsida ega kasutada. Kusagilt tuleks lõpuks alustada ja meie ei saa ju meditsiini tuleviku eest võitlemisele käega lüüa – see käiks ametiau pihta,» ütleb Lember.


Sotsiaalministeeriumi kommentaar

Eesti on võtnud suuna teadmistepõhisele poliitikakujundamisele, mis suuresti toimib läbi valdkondliku teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse edendamise. Teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevus peab olema osa igapäevasest tõenduspõhisest poliitikakujundamisest ning kajastuma tulevikku vaatavates riiklikes arengu ja strateegiadokumentides. Teadustegevuse aktiivne kaasamine tõenduspõhiste otsuste tegemisel on läbiv eesmärk kehtivas rahvastiku tervise arengukavas ning ühtlasi oluline tervishoiu tegevussuund aastani 2020. Samuti on teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevust kui läbivat suunda rõhutatud ka koostamisel olevas, 2030. aastani tervisevaldkonna arengusuundi seadvas uues rahvastiku tervise arengukavas.

Mööname, et teadusuuringute mitmekülgne rahastamine Eestis on jäänud piiratud ressursside taha kõikides teadusvaldkondades. Arstiteadlaste soovitud meditsiiniuuringute nõukogu loomine meditsiinivaldkonna rahastamise probleemi ei lahendaks, kuna riigieelarves konkureerivad üksteisega kõikide ministeeriumide teemaprioriteedid ning vaadates Sotsiaalministeeriumi praeguseid investeeringuvajadusi, on meditsiiniteadusi rahastava fondi loomine ilma lisarahata lähiaastatel ebareaalne.

Üks võimalus toetada tervisevaldkonna teadus- ja arendustegevust on kasutada selleks välisraha. Selle sissetoomise võimalusi on nii teadlased kui ka ministeerium juba aktiivselt kasutanud, ent sellele tuleks lähiaastatel veelgi enam rõhku panna. Teine võimalus on riigisiseselt üle vaadata üldised teaduse rahastamise põhimõtted ja prioriteedid.

Kehtivate arengu- ja tegevuskavade raames on riik investeerinud teadus- ja innovatsioonitegevusse viimase kahe aasta jooksul kokku üle 8 miljoni euro, sh näiteks rakendusuuringute läbiviimiseks (www.sm.ee/et/uuringud-ja-analuusid), samuti selleks, et toetada Eesti teadlaste osalemist rahvusvahelises teaduskoostöös. Lähiaastatel on kavas toetada ka muuhulgas haruldaste haiguste ning antimikroobse resistentsusega tegelevate teadlaste rahvusvahelist võrgustumist. Sotsiaalministeeriumi juhitud teadus- ja arendustöö lipulaev on olnud personaalmeditsiin, mis käib ühte jalga Euroopa Liidu prioriteetidega ja kajastub nii «Horisont 2020» programmi teemadevalikus kui ka EL-i ülestes kokkulepetes. Sellest aastast on Sotsiaalministeerium käivitanud personaalmeditsiini kliinilised juhtprojektid, mis tegelevad otseselt geeniinfo kliinilise tähenduslikkuse suurendamisega läbi geeniandmete rakendamise rinnavähi ja südame-veresoonkonnahaiguste riskide avastamiseks ja sekkumismeetmete mõjususe hindamiseks. Tuleval aastal algab Euroopa Regionaalfondi toel mitmeaastane projekt geeniandmete tõlgendamiseks mõeldud infotehnoloogiliste lahenduste väljatöötamiseks.

Angela Ivask

Sotsiaalministeeriumi terviseala teadusnõunik

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja

Jaga artiklit