Sharipha Gaibova ootab kõiki tudengeid, kes tunnevad, et üksi hakkama ei saa, oma vastuvõtule ülikooli raamatukogus.
FOTO: Sandra Saar

Nõustajate juurde jõuab üha rohkem üliõpilasi

Intervjuu

Novembrikuus saab 15 aastat täis ajast, mil Tartu Ülikoolis loodi üliõpilaspsühholoogi ametikoht. Universitas Tartuensis uuris üliõpilaspsühholoogidelt Lea Nagirnajalt ja Sharipha Gaibovalt, kuidas on tudengite mured aja jooksul muutunud.

Oktoobri keskel kolis nõustamiskeskus uutesse ruumidesse ülikooli raamatukogus. Kuidas uus koht tundub?

Lea Nagirnaja: Kolimine tuli meile päris ootamatuna, sest alguses öeldi, et raamatukogu ruumidesse pääseme uue aasta alguses. Siis järsku tuli teade, et meie kabinetid on valmis ja võime kolima hakata. Nii et lõpuks saime varem, kui arvasime.

Ühtepidi on meil raamatu­kogus hea olla, sest siin on rohkem üliõpilasi kui ülikooli peahoones, kus me varem olime. Teisalt tundub mulle, et peahoones leiti meid kergemini üles. Mõni tudeng on siia tulles öelnud: «Andis teid alles otsida!»

Sharipha Gaibova: Eks harjumine võtab aega.

Nagirnaja: Me tahame panna viidad, mis juhataksid tudengid raamatukogu kolmandale korrusele meie juurde ja annaksid neile teada, et siin on nõustamiskeskus. Küll siis paremini üles leitakse.

Novembris saab 15 aastat täis ajast, mil üliõpilastele hakati pakkuma nõustamisteenust. Te kumbki pole küll algusest peale sellel ametikohal töötanud, aga kui ikkagi võrrelda, siis kuidas on tudengite mured aja jooksul muutunud?

Nagirnaja: Mina olen üliõpilaspsühholoogina töötanud kümme aastat. Vaimseid probleeme polnud kümme aastat tagasi nii palju. Aasta-aastalt kasvab nõustamist saavate üliõpilaste arv. Vanasti olid peamised teemad, millega meie juurde jõuti, seotud õppimisega. Loomulikult oli ka muid – suhte- ja tervise­teemasid –, aga mitte sellises mahus nagu praegu.

Millest võib see tulla, et nõustamist vajavaid üliõpilasi on järjest rohkem?

Gaibova: Oletan, et see võib tulla sellest, et ollakse teadlikumad – kui on mure, siis on ka koht, kuhu tulla ja kus oma probleemi kurta. Praegused tudengid ei näe seda enam kui häbiasja ja julgevad psühholoogi poole rohkem pöörduda.

Nagirnaja: Kümme aastat tagasi oli ühiskonnas hoopis teine suhtumine kõikidesse vaimse tervise teemadesse. Siis tuldigi meie juurde lihtsamate muredega – näiteks et õppimisega on raskusi –, aga pärast tuli välja, et tegelikult oli asi milleski muus. Nüüd on valdavalt vaimsed probleemid.

Mis need vaimsed probleemid on?

Gaibova: Üldiselt meele­oluhäired, näiteks depressioon, ärevushäired, enesehinnangu ja toimetulekuga seotud probleemid. Välistudengitel on kohanemisraskused.

Mida teha, et paremini kohaneda?

Nagirjana: Suhelda tuleb, nii kursusekaaslaste kui ka õppe­jõududega. Septembris ja oktoobris käib meil nõustamisel palju esmakursuslasi, sest nende jaoks on uus linn, uus koolisüsteem, uued nõudmised, ja see kõik tundub väga hirmutav. Probleeme võib tekitada ka omaette elamine või siis hoopiski ühiselamus toa jagamine. Kui varem on noorel olnud oma tuba, siis nüüd võib olla harjumatu seda kellegagi jagada.

Gaibova: Ma arvan, et pere toetus on hästi oluline. Kui pere on abiks, siis on natuke lihtsam uue keskkonnaga kohaneda. Tähtis ongi, et inimene ei tunneks end üksi.

Miks on nii, et mõni inimene kohaneb väga lihtsalt, aga teisel võtab see omajagu aega?

Nagirnaja: Eks see oleneb isiksusest., või ka sellest, kui on varem üksinda oldud. Näiteks sellel, kes on olnud vahetusõpilane, on olemas kogemus, kuidas kodust eemal elada.

Kuidas meeleoluhäirete diagnoosimine käib?

Gaibova: Niisama otsa vaadates aru ei saa. Enne on vaja esitada küsimusi ja vaatlusel kasutada eri hindamismeetodeid. Vaatad, milline on inimese olek, kuidas ta istub, suhtleb ja end avab. Ka küsimustikud aitavad. Ainult vaatluse või küsimuste põhjal ei saa öelda, et vaat, sul on nüüd depressioon.

Nagirnaja: Juhul kui me kahtlustame, et tudengil on meeleoluhäire, saadame ta lõplikuks diagnoosimiseks psühhiaatri juurde. Tema paneb diagnoosi ja määrab ravi. Psühhiaatri juurde saab tasulise vastuvõtu aja üsna kiiresti, tasuta aega peab ootama. Aga kui inimene on end juba mitu kuud halvasti tundnud, siis soovitan kas või esimene kord käia tasulisel vastuvõtul ära, sest kannatada pole ka mõtet.

Kas saab öelda, millises astmes üliõpilasi käib nõustamisel kõige enam?

Nagirnaja: Ma ei olegi statistikat niimoodi vaadanud, aga ilmselt ikka bakalaureusetudengeid on kõige enam.

Gaibova: Minul on isegi vastupidi, mul on peamiselt magistriõppe tudengid.

Nagirnaja: Viimasel ajal on ka doktoriõppe tudengeid päris palju tulnud, ja võib lausa öelda, et on selline tendents.

Millest see võib tulla, et nõustamisele tulevate doktorantide arv on kasvanud?

Nagirnaja: Nad ehk teadvustavad endale, et selline võimalus on olemas. Nemad on ju samamoodi õppijad. Doktorantidel on palju enesehinnangu ja perfektsionismi probleeme. Nad tajuvad, et kui nad on jõudnud doktorantuuri, on järelikult nõudmised neile hästi suured.

Gaibova: Nad võtavad endale liiga palju kohustusi. Käivad tööl, õpivad ja kirjutavad artikleid. See ei ole lihtne, aga ei osata ka ei öelda.

Kuidas õppida ei ütlema?

Gaibova: Arvan, et seda õpib tegema ajaga ja see on jällegi seotud isiksusega.

Nagirnaja: See on inimlikult nii, et raske on ei öelda, kui keegi midagi palub. Mul on väga hea meel, et doktorantide toetust suurendati ja nad hakkasid rohkem raha saama. Nii mõnigi on öelnud, et saab nüüd normaalsemalt ära elada ega pea nii palju tööd tegema.

Võib-olla ei osata ei öelda ka hirmust, et äkki jään millestki ilma?

Nagirnaja: Jah, nii võib olla küll. Just see ilmajäämise tunne paneb kõike tegema.

Kuidas sellest tundest lahti saada?

Nagirnaja: Tuleb psühholoogi juurde tulla rääkima, eks siis mõtleme koos midagi välja. Muidugi tuleb kasuks ka enda analüüsimine. Mõtle, mida sa võidad ja mida on kaotada. Kui ma teen midagi, siis mis on selle plussid ja mis on miinused? Selliste küsimuste peale tasub mõelda.

Tuleb rohkem enda sisse vaadata?

Gaibova: Jah, ja tuleb ise ennast analüüsida.

Nagirnaja: Tuleks ka määrata endale prioriteedid – mis on minu jaoks sel ajal oluline.

Gaibova: Sellega seoses tuli mulle meelde, et alati, kui siin käivad esmakursuslased, küsin nende käest, mis on nende prioriteedid. Mis on see, mida sa tahad praegu ära teha? Nad ei oska vastata, mis on nende jaoks just praegu kõige olulisem. Seepärast ongi keeruline – ei tea, mida teha. Ei osata enda sisse vaadata.

Nagirnaja: Teinekord on vaja lihtsalt tulla ja kellegagi rääkida. Samal ajal, kui sa räägid, analüüsid juba ise ka, mis sinuga toimub.

Kui doktorantide peamine mure on seotud perfektsionismi tagaajamisega, siis millised on bakalaureuse- ja magistri­astme üliõpilaste probleemid?

Gaibova: Rohkem on meele­oluhäiretega seotud probleeme. Bakalaureuseastmes on murekoht ka ajaplaneerimine õppetöös. Ei osata aega planeerida ja jäädakse omadega jänni.

Kuidas õppida õppima?

Nagirnaja: Tasub küsida, kuidas teised õpivad. Kus nad õpivad, millal, kui palju, mida nad teevad selleks, et meelde jätta, milliseid mäluvõtteid kasutatakse, kuidas loengus tähele panna? Tasub uurida, kuidas kursusekaaslased õpivad.

Kui palju üliõpilasi kuu jooksul nõustamisel käib?

Gaibova: Kuna ma ei tööta täiskohaga, vaid kolmel päeval nädalas, siis on minul 10–12 tudengit nädalas. Ma püüan mitte võtta vastu rohkem kui viis üliõpilast päevas. Tegelikult peaks neli olema maksimum.

Nagirnaja: Üle nelja ei jõua eriti, sest väga väsitav on kõigi nende probleemidega tegelda. Sa lased need ju endast ka läbi. Kuni 20 tudengit nädalas, aga see on isegi liiga tihe nädal. 15–16 on optimaalne.

Gaibova: See oleneb ka perioodist. Praegu oligi semest­ri algus ja siis oli hästi tihe graafik.

Nagirnaja: Meil on oktoobris ja märtsis-aprillis suurem tudengite laine. Siis leitakse meid hästi üles.

Olen kuulnud üliõpilasi rääkimas, et ei julgeta nõustaja juurde minna – mis ma ikka raiskan teise inimese aega. Mida te selle peale ütlete?

Gaibova: Tegelikult on ka mulle seda öeldud, et ei taheta tülitada. Aga meie töö ongi tudengeid vastu võtta ja neid aidata! Mina küll julgustan tudengeid meie juurde tulema, kui nad näevad, et ei saa ise oma murega hakkama. Mul on hea meel, et vahel tulevad noored selleks, et probleeme ennetada. Võib-olla on neil kogemus olemas ja nad on kunagi saanud psühholoogilist nõustamist. Kui nad tunnevad, et ei saa hakkama, tulevad nad meie juurde juba enne, kui asi läheb hulluks. Seda juhtub juba päris palju.

Nagirnaja: Jah, ei pea alati tulema alles siis, kui lood on juba väga halvasti. Võib ka ennetada. Kui on varem midagi olnud ja inimene näeb, et hakkab samasuguseid jooni tekkima, tasub tulla ja rääkida. Nii on näiteks läbipõlemise ja stressiga. Igatahes soovitame tudengitel julgelt meie juurde nõustamisele tulla. Ärge jääge oma muredega üksi.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit