Õppeprorektor Aune Valk ja emakeeleõpetuse professor Martin Ehala leiavad, et kõik sammud, mida ülikool astub inglise keele poole, tuleb hoolikalt läbi mõelda.

TÜ sotsiolingvistika vanemteadur ja emakeeleõpetuse professor Martin Ehala muretseb, et ülikool võrdleb ennast liiga palju välismaailmaga ja keskendub seetõttu liialt inglise keelele.

«Kujutame ette, et inglise keel teeb meie ülikooli paremaks. Jah, kui ettevõte müüb oma tooteid maailmaturul, peab ta saadava tuluga end üleval, aga ülikooli rahastab riik ja me peaksime keskenduma pigem sellele, mis toimub siin,» ütleb Ehala.

Samal ajal tõdeb ta, et ka ainult sissepoole vaatav ülikool ei kõlba kuhugi. Tuleb leida tasakaal inglise ja eesti keele vahel, nii et kõik asjaosalised jääksid rahule. See on aga keeruline ülesanne.

Õppeprorektor Aune Valgu sõnul on üleilmastuvas maailmas paratamatu, et kitsa erialaga tegelejad leiavadki mõttekaaslased pigem välismaalt. Teda ei pane aga muretsema mitte niivõrd ingliskeelsete õppekavade suurenev hulk, kuivõrd see, et järjest rohkem on eesti üliõpilasi, kes omandavad kõrghariduse ainult inglise keeles.

«Seadus lubab praegu ainult üht õppekava keelt ja väikese vastuvõtuga erialade eestvedajad peavad tihti kava ingliskeelseks muutmist pääseteeks. Kahes keeles eraldi õpetamiseks ei pruugi ressursse jaguda. Minu meelest oleks parem lahendus kas või ingliskeelne õppekava, kus oleks võimalik läbida vähemalt mingi erialane moodul, mis oleks seotud Eesti ja eesti keelega,» toob Valk näite.

Osalise eesti keele nõude poolt ja vastu

Ehala on nõus, et see võiks olla üks tee, mida mööda minna. Tema arvates võiks sätestada näiteks nõude, et ükski õppekava ei tohi olla ingliskeelne rohkem kui kahe kolmandiku ulatuses. Praegu pole ülikoolis selget seisukohta, millisest osakaalust alates enam inglise keelt ei soosita.

«Eestikeelse keskhariduse saanutel võiks see kolmandik olla näiteks erialased eestikeelsed seminarid või muud huvipakkuvad ained. Välisüliõpilastel võiks see olla eesti keele ja kultuuri alane lõimimine. Siis oleks neil olemas ettevalmistus nii oma erialaks kui ka selleks, et pärast lõpetamist siia jääda,» räägib professor.

Õppeprorektor näeb sellise lahenduse juures mitut probleemi. Kui eestlased saaksid rohkem erialaseid aineid, tähendaks see, et välistudengite ettevalmistus oleks puudulikum. Samuti võiks see peletada eemale välisüliõpilasi, kes ei kavatse Eestisse jääda.

Ehala arvab aga, et sellisel juhul tuleksid siia lihtsalt kindlamate tulevikuplaanidega välisüliõpilased. «Praegu loodame Eesti saadikuid saada tudengitest, kes õpivad siin kaks-kolm aastat ainult inglise keeles. Minu meelest oleks rohkem kasu neist, kes omandavad eesti keele, käivad kohalikes ettevõtetes praktikal ja lõimuvad kohaliku eluga rohkem,» ütleb ta.

Ehala meelest mängib olulist rolli üliõpilaste omavaheline suhtluskeel, mis mõjutab ka tööturule minekut. Praegune suund on selline, et ka eesti üliõpilased harjuvad pigem inglise keeles suhtlema. Rohkem võiks tähelepanu pöörata sellele, et nii nemad kui ka välistudengid saaksid hakkama eestikeelses elu- ja töökeskkonnas.

Eesti ühiskonnale suunatud kakskeelne ülikool

Aune Valk tõdeb, et välisüliõpilaste huvi Eestis töötamise vastu on suurem, kui ülikool suudab praegu võimaldada. Tuleks hoolikamalt läbi mõelda, kuidas nende võimaluste pakkumist suurendada.

«Näiteks Islandil õpib suur hulk välisüliõpilasi aasta aega islandi keelt. Nemad teevad seda aga pärast eriala lõpetamist, kui soovivad sinna edasi jääda. Islandil on tohutu tööjõupuudus ja ka head palgad. Ka meie peaksime nende teguritega arvestama,» räägib Valk.

Õppeprorektor on seisukohal, et eestikeelse õppe kohustuse asemel tuleks neile, kes on huvitatud, pakkuda keeleõppe võimalust. Seda võiks teha näiteks alates teisest õppeaastast, stuudiumi lõpus või igal aastal 6–8 ainepunkti väärtuses.

Martin Ehala kinnitab, et ükskõik milline viis, mis tagab igal õppekaval võimaluse õppida vähemalt kolmandiku ulatuses eesti keeles, on parem kui see, et osa õppekavadest on ainult inglise keeles ja eestikeelset erialaõpet enam ei pakutagi.

«Usun, et Tartu Ülikool peab olema pigem kakskeelne kui näiliselt eestikeelne, aga tegelikkuses ingliskeelne. Tartu elukeskkond on suur lisaväärtus ja mina välisüliõpilaste hulga vähenemist ei näe. Kardan, et mida rohkem neid tuleb, seda ingliskeelsemaks me muutume,» ütleb Ehala.

Õppeprorektor usub, et suurema õppemaksu kehtestamisega saab välisüliõpilaste osakaalu kontrolli all hoida. Seda on näha Helsingi Ülikooli näitel. Põhirõhk võiks jääda siiski õppijate ja õppetöö kvaliteedile.

«Kui hoiame oma rahvusvahelist taset, muudame Eesti tööturu ligitõmbavaks ja jääme kindlaks sellele, et pakume eesti keeles tasuta õpet, võib see minu hinnangul küll innustada välismaalasi eesti keeles õppima,» on Valk optimistlik.