Lugupeetud tudengid, ülikooli töötajad ja juhid, külalised!

Mul on hea meel teid üliõpilaskonna nimel tervitada.

See on muuseas viimane kord, kui ma avaaktusel kõnet saan pidada. Mitte et mulle ei meeldiks neid kõnesid pidada, vaid minu ametiaeg saab lihtsalt otsa. See tähendab, et võin julgelt kõik südamelt ära rääkida.

Südamel on viimase poole aasta jooksul olnud palju. Tunnen, et nüüd on õige hetk see endast välja lasta.

Viimane poolaasta on olnud täidetud laias plaanis ühe ja sama teemaga: pagulased. See teema on meid kiskunud jõuga lahku ning Eesti avalikkusest on saanud lahinguväli. Keegi ei hoia laskemoonaga tagasi ning miski ei paista olevat püha.

Olen seda sõda kõrvalt jälginud ning iga päevaga on minus järjest rohkem hakanud süvenema üks veendumus. Üks põhimõtteline arusaam, arutelu ja terve ühiskonna vundament. See veendumus on, et enamik eestlasi on jätkuvalt normaalsed heatahtlikud inimesed.

See on usk sellesse, et me kõik tahame lõpuks sama.

Me kõik tahame seda, mis on meie arvates Eestile parim. Me kõik tahame vähendada inimlikke kannatusi. Ning mis kõige olulisem – ja mulle tundub, et ka kõige raskem igal ajahetkel tõeliselt tunda – me kõik oleme tõesti head inimesed, kes tahavad vaid kõige paremat.

See tähendab, et Jaak Madisson on hea inimene, kes tahab Eestile parimat. Ning et Rein Raud on ka hea inimene, kes tahab Eestile parimat. Et iga eestlane, kes on mures Eesti kultuuri säilimise pärast, ning ka see, kes on mures sõja eest pagevate inimeste pärast, on hea inimene.

Erinevad tulevikuväljavaated panevad meid konkreetsetesse küsimustesse erinevalt suhtuma, kuid meid ühendab ühtne inimlikkus ja heatahtlikkus. See on minu meelest kõige olulisem usk ja kõige vajalikum alus igasuguse arutelu ning igasuguse ühiskonna toimimiseks.

Tean, et sellised mõtted ei kogu kunagi nii palju klikke peavoolu meedias kui vihkamine ja vastandumine. Kui kedagi ei kutsuta värdjaks või riigireeturiks. Kuid loodan, et mul õnnestub puudutada teis midagi olulisemat ja sügavamat.

Loodan, et suudan teid veenda selles, et kaks omavahel täiesti erinevat arvamust ühe ja sama kohta võivad korraga tõesed olla. Üks karp võib olla samal ajal tumesinine ning kandiline. Oluline on, et eri inimesed võivad korraga näha sama karpi eri vaatenurkadest – ühed kuju ja teised värvi – ning neil mõlemal saab korraga õigus olla.

Nagu näiteks on õigus neil, kes ütlevad, et Eesti on väike riik ja siin elab väike hulk inimesi. Ning nende inimeste kultuur, keel ja eluviis võib tõesti kergesti sattuda eksistentsiaalsesse ohtu. See on tõsi.

Samal ajal on tõsi aga ka see, et Eritrea-nimelises riigis on valitsemas kord, mis tapab, vangistab ja piinab oma elanikke. Üsna sarnaselt Põhja-Koreale ning ehk meile ajalooliselt tuttavamale Nõukogude Liidule.

Samal ajal on tõsi, et Eestis elab veel tänasel päeval inimesi, kes ei ole kordagi oma elu jooksul saanud maitsta Eesti iseseisvuse vilju. Kes on söönud lootuses kartulikoori, kuid kelleni pole maitsev praad veel siiamaani jõudnud. Need inimesed on õigustatult pettunud ja vihased.

Samas on tõesti ka tõsi, et mõned Aafrikast Euroopasse jõudvad inimesed on majanduspagulased, kes loodavad siit leida hõlpsamat elu ning kellest mõned ka hea meelega siinset sotsiaalsüsteemi võimalusel ära kasutaks. 

Ning samal ajal tegutseb Süürias ja Iraagis Islamiriigi-nimeline terrorirühmitus, kes on tapnud, piinanud ja vägistanud kokku sadu tuhandeid inimesi. Selle julma sõja ja jõhkra vägivalla eest on põgenenud miljoneid peresid, kes loodavad lihtsalt jõuda kuhugi, kus neid enam surm ega häving ei ähvarda.

Kõik need väited saavad olla korraga tõesed. Kõik need mured ja hirmud, nii pagulaste osas kahtleva eestlase kui ka sõja eest põgeneva süürlase omad, on päris. Ja neid muresid ei tohi eirata ning kindlasti ei tohi neid naeruvääristada.

Need, kel on teistsugune tulevikunägemus kui meil, ei ole meie vaenlased. Meie vaenlased on need, kes kellegi teise perspektiividest ja muredest tegelikult ei hooli ning on hoopis omaenda agenda eest väljas. Need, kes püüavad oma tegevuskava  nimel ühe või teise poole siiraid tundeid ära kasutada – olgu see äärmusliku ideoloogia edendamiseks, ärihuvides või sooja poliitilise koha taasvõitmiseks.

Nende inimeste eesmärk tundub olevat ajada meid omavahel järjest rohkem tülli. Et avalik ruum oleks täis vihkamist ja vaenu. Nende püüdlus on lükata meid eemale avalikust arutelust, et jääksime rääkima ainult inimestega, kellega juba samal meelel oleme.

Seepärast tundub mulle, et meie ajastu Eesti suurim väljakutse ongi oma ideelt väga lihtne: üksteisega rääkida. Mitte koonduda oma ringidesse, oma meediaväljaannetesse, oma Facebooki gruppidesse, oma sõprade ja kaasaelajate seltskonda.

Eriti on see just meie vastutus siin. Ülikooli, teadlaste, õppejõudude ja tudengite vastutus tänases Eestis. Olla aktiivne osapool neis vestlustes. Olla fakti- ja argumendipõhine osapool neis vestlustes. See ei ole ainult Taavi Rõivase, ETV või Postimehe ülesanne. Igaüks saab oma panuse anda.

Kui meie ei ole valmis vestlema, kui meie tõmbume oma akadeemilisse kookonisse peitu, siis on radikaalsus juba võitnud. Siis on tugevad tunded, hirmutamine ja vaen meid juba valitsemas.

Usun, et see ei ole veel nii. Olen ülikooli seinte vahel näinud palju headust ja avatust, siirast soovi ühiskonda panustada ja kapseldumist vältida. Usun, et seda me teemegi. Kuid vahel on vaja veidi julgustust ja ehk ka väikest äratusmomenti. Siin see on! Nüüd on Eesti ühiskonnal meid vaja: meie häält, meie mõtteid, meie väärtusi ja meie avatud vaimu.

Seepärast on mul ülesanne igaühele teist – auväärsest rektorist värske rebaseni. Leidke vähemalt üks inimene, kes ei ole teie arvamusega nõus, ning vestelge temaga. Ning kui märkate kusagil sotsiaalmeedias, loengusaalis või mujal enda ümber emotsioonidest laetud seisukohta, siis ärge pöörake pilku eemale, vaid vestelge ka nende inimestega. Otsige vestluses ühisosa nende inimestega. Otsige seda, mille osas te mõlemad nõus olete ja alustage sealt.

Peame ühiskonnana selle ühisosa uuesti üles leidma ning Eesti avaliku ruumi avatuna hoidma. See tundub olevat meie aja suurim väljakutse, meie laulev revolutsioon ja meie panus Eesti ajalukku: leida ühisosa, mis meid jälle ühendaks. Selline, mis on üle klikkidest ja ärihuvidest, hirmudest ja vaenlastest, poliitilistest ambitsioonidest ja ideoloogiatest. Selline, mis on meie tuleviku vundament, mitte lahutav kuristik suletud arvamussaarte vahel.

See on täna minu üleskutse teile.: tudengitele, ülikoolile ja kogu Eestile.

Ning palun, märgake seda üleskutset. Ärge tõmbuge tagasi oma mugavasse igapäevaellu. Ärge lootke, et keegi teine seda teie eest teeb. Võtke vastutus oma riigi eest ning taasleiame koos Eesti ühisosa ja laome kindlama vundamendi meie tulevikule.

Martin Noorkõiv pidas selle kõne Tartu ülikooli aasta avaaktusel 31. augustil. Vaata UTTV videosalvestust tervest õppeaasta avaaktusest (Noorkõivu kõne alates 35:00):