Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala 10. lennu ühte diplomitöödest, Ivar Põllu lavastatud «1987», etendati veebruarikuu jooksul ülikooli kiriku saalis.
FOTO: Gabriela Liivamägi

Tulevased teatritegijad teevad ennast vajalikuks

Aktuaalne

Kui tulevased näitlejad, lavastajad ja harrastusteatrite juhid Viljandi kultuuriakadeemiasse astuvad, öeldakse neile kaht: selles koolis saab õppida ja et neid ei ole kellelegi vaja. Just ise õpitu abil tuleb ennast tulevastele tööandjatele vajalikuks teha.

«Kui sina ei õpi, siis sinu eest ei õpi keegi teine. Praegu ja tulevikus on olulised sinu lugemus, teadmine maailmast, suhe maailmaga. Kedagi ei saa jõuga õpetada, õppida saab aga küll. Ja loomulikult ei oota sind keegi. Sinu ülesanne on end vajalikuks teha,» ütleb kultuuriakadeemia teatrikunsti juhtiv professor Kalju Komissarov.

Veebruaris riikliku kultuuri elutööpreemia saanud Komissarov täpsustab, et kõige olulisem ongi inimese enda tahe õppida ja maailmas toimuvast aru saada. Kool võib luua tingimused elementaarse tööoskuse tekkimiseks ja teemade tutvustamiseks. See, millises järjekorras ja mis teemasid täpselt teatritudengitele kursusetööde tegemiseks antakse, sõltubki suuresti kursusest endast.

Etenduskunstide osakonna juhataja Garmen Tabori sõnul võib teatritudengi õppimise kohta öelda ka seda, et see toimub 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Loengute kõrvalt peavad nad jõudma lugeda, koos proove teha ja ka ise harjutada. Kõik võtab oma aja ning tegelikult ongi teatrit õppides kasu kõigest, mis ümberringi toimub.

Enne sisseastumiskatseid on võimalus kahel korral osaleda ka eelkatsetel. Üks voor oli ära jaanuaris ning teine tulebki juba teatrikuus, 21. märtsil kultuuriakadeemia mustas saalis.

Tabor ütleb, et see aitab juba enne kevadet aru saada, milline on tulevane üliõpilaskond. Enim on sellest kasu aga üliõpilaskandidaatidel, kes saavad endale selgema pildi sellest, mida teatrikoolis nõutakse ja mis neid Viljandis täpselt ees ootab. 10.–13. juulil toimuvate sisseastumiskatseteni jääva ajaga võivad tõsised huvilised jõuda veel suure eeltöö ära teha.

«Eelvoorud ongi enese katsetamiseks – eksamitel on meil ju kolm päeva kestev tihe programm. Hea on juba varem teisi kandidaate ja praeguseid tudengeid näha ning nendega nõu pidada. Kui tahad väga sisse saada, tuleb palju tööd teha ja oma huvi ja võimeid välja näidata. Seekord vastuvõetaval kursusel pöörame näiteks enam tähelepanu ka filmis ja seriaalis mängimisele – nii saame hästi oma uue multimeediakeskuse võimalusi ära kasutada,» soovitab Tabor.

Koolis töötab oma teatri mudel

Kui näitlejaid õpetatakse Viljandis juba 1990. aastate algusest, siis lavastajaõpe on toimunud seal alles viimased kümmekond aastat. Lisaks lõpetab tänavu teine lend harrastusteatrite juhte.

Põhiprogramm on kõigil sama: esimesed kaks kooliaastat tegeletakse näitlejaõppega ning siis on võimalik valida, kas tulevased lavastajad ja harrastusteatrite juhid soovivad rohkem enda erialale keskenduda või jätkavad ka näitlejaõppega, nagu seni suurem osa on teinud.

Tabori sõnul vajavad lavastajad ja harrastusteatrite juhid näitlejast rohkem kogemusi, seepärast on neil koolis rohkem ülesandeid ja õppeaineid: näiteks pedagoogika ja kogukonnatöö. Samuti peavad nad tegema lavastusi väljaspool enda kursust diplomitööna professionaalses teatris.

«Meie õnn on olnud see, et mitmed lavastajakandidaadid on enne ülikoolis midagi muud õppinud ja neil on laiem silmaring, kui otse koolipingist tulnutel. See ja suur lugemus on väga hea pagas, mis töös palju tuge annab,» seletab Tabor.

Teatritudengite kogemuste omandamisele aitab suuresti kaasa ka see, et etenduskunstide osakond toimib väikese teatrimudelina, kaasates akadeemia teisi osakondi. Näitlejate-lavastajate-harrastusteatri juhtide kõrval õpivad ka koreograafid, valguskujundajad, dekoraator-butafoorid, multimeedia spetsialistid ja lavastuskorraldajad. Üheskoos loodavate lavastuste produtsentidena saab rakendada ka kultuurikorralduse tudengeid.

Professor Kalju Komissarov meenutab, et nõukogude ajal vajasid teatrid väga just nn lavatagust pädevat tööjõudu. Selle puuduse likvideerimiseks saigi Viljandisse aja jooksul selline koostöö tekitatud.

Üheksakümnendate alguses sai kultuuriakadeemia esimese lennu dekoraator-butafoore. Järgmisena õnnestus korraldada lavastuskorraldajate koolitamine ja siis valguskoolitus. Nüüd on lisandunud muugi visuaaltehnika pool, mida teatrites palju näeme – näiteks videokunstnikud.

«Kui teatri- ja tantsuosakonnad ühendati, saime lõpuks sellised mõõtmed, nagu rahvusvahelistel teatrikoolidel. Nüüd koolitame ka harrastusteatrite juhte. Ma võin juba selle lühikese aja põhjal väita, et sellest koosõppimisest on sündinud väga mitmeid loomingulisi paare, kes ka pärast lõpetamist tihedat koostööd teevad,» ütleb Komissarov.

Iseseisvus innustab ja kammitseb

Viljandis on üle aasta teatrikunsti eriala lõpetanud 15–17 inimest. Lavastajaõppega alustamisest alates on igal kursusel olnud keskmiselt neli lavastajatudengit. Näiteks kevadel kooli lõpetavas 10. lennus õpib 17 noort, kellest neli saavad lavastaja- ja neist omakorda kaks ka harrastusteatri juhi diplomi.

«Mõtlesin sisseastumiskatseid tehes, et kui mulle antakse võimalus teatrit õppida, siis õpin juba rohkem!» meenutab Jaanika Tammaru, kes astus kooli lavastaja õppesuunale ja teeb lõpuni ka näitlejaõppe. Tema kursusekaaslane Kaija-Maarit Kalvet saab lõpuaktusel aga lausa kolme eriala diplomid.

Kalvet ütleb, et tahtiski võimalikult palju õppida ja kool on talle seda kõike ka võimaldanud. «Alati võiks olla rohkem õppeaineid ja võimalusi, aga need ei mahuks lihtsalt kõik selle aja sisse ära,» usub neiu.

«Muidugi on meil diplomitööde ja monolavastuste juures olemas ka juhendajad. Meie kursus on teistega võrreldes ehk natuke rohkem iseseisev – otsustasime juba kooli alguses teha ühiselt oma teatri – ja tahame pigem ise teha. Niisiis me eriti palju õppejõududelt küsima ei lähegi, kuigi see võimalus on alati olemas,» jutustab Tammaru.

Samas tunnistab lavastaja- ja harrastusteatri juhi erialadel õppiv Lennart Peep, et sellisel iseseisval õppimisel on oma miinused. Et valmis vastuseid ei anta, tuleb kõik ise leiutada ja kogemuspõhine õpe on niiviisi kohati liigagi intensiivne.

«Räägitakse, et lavastajaks ei saa kedagi õpetada, aga mina pole päris seda meelt. Muidugi, fantaasiat ja elukogemust ei saa õpetada, lavastajaspetsiifilisi käsitööoskusi aga küll,» toob Peep välja.

Tema arvates peab lavastaja tundma lugude toimimise mehhanisme ja struktuuri väga põhjalikult, et teada, kuidas üks või teine lugu inimesi mõjutab. See vajaks aga korralikku narratiivi käsitlevat kursust. Samuti oleks väga palju abi näiteks käitumispsühholoogia tundmisest.

«Iseenesest aga annab akadeemias õpetatav haridus kõik vajaliku mingil kaudsel moel kätte. Varasemalt õpitu põhjal hakkavad varem või hiljem infokillud mingisugust tervikut moodustama. Vajalik on killud süstematiseerida ja leida üks tugev lavastaja-pedagoog, kes need teadmised edasi annaks,» arutleb Peep.

Tehtud töid analüüsitakse koos

Kaija-Maarit Kalvet on mõelnud isegi sellele, et teatriõpingute aeg võiks olla nelja aasta asemel hoopis viie aasta pikkune. Seda just väliskogemuse saamiseks. Õppetööd ja praktikat tuleb teha väga palju, ning kui keegi bakalaureusetasemel soovib pikemaks ajaks välismaale minna, võib side oma kursusega nõrgaks jääda.

«Meil toimuvad praegu nädalased vahetused Skandinaavia teatrikoolidega, samas oleks hea pikemalt ära olla ja uurida, mida mujal tehakse. See eeldab aga rasket valikut: kas veeta palju aega koos kursusekaaslastega või minna ära ja karta, et tagasi tulles teistele järele ei jõua või noorema kursusega ei sobi. Kui näiteks kolmandal aastal kõik aasta aega ära käiks ja siis koos jätkaks, siis seda hirmu ei oleks,» arutleb Kalvet.

Lavastajatudengi Birgit Landbergi jaoks on kõige väärtuslikum koolist saadud praktika, teisisõnu koostöö kursusekaaslastega ja tehtud tööde analüüsimine.

«Esimesel aastal soovitas Jaanika Juhanson meil koos teiste lavastajatudengitega omavahel tehtud asju ja saadud kogemusi arutada. Niisiis tegime lavastajaseminare, kus vaatasime üksteise lavastuste videoid ja analüüsisime neid. Ta tutvustas meile selle raames mitmeid teatriga seotud tuttavaid, kes rääkisid, mida, miks ja kuidas nemad teevad. Mõlemast on väga palju kasu olnud,» tunnistab Landberg.

Jaanika Tammaru lisab, et palju kasu on isiklikust analüüsist. Kooli algusest saadik soovitati kõigil pidada erialapäevikut, kuhu panna kirja kõik oma ideed, uitmõtted, raskused ja inspireerivad kohtumised. Samuti oli esimestel semestritel kohustuslik oma tehtud töid kirjalikult analüüsida.

Kuigi need pole vanematel kursustel enam kohustuslikud, leiavad tulevased lavastajad ja harrastusteatrite juhid, et selliste kirjatööde jätkamine on neile väga kasulik edasiseski elus.

Loe ka intervjuud kultuuriakadeemia lavastajavilistlase ja endise õppejõu Jaanika Juhansoniga.


ÜKS KÜSIMUS

Kui palju saavad teatrihariduse andjad Eestis koostööd teha?

Eesti teatrihariduse suurim mure on, et see on killustunud eri kõrgkoolide vahel. Lisaks muusika- ja teatriakadeemiale ning Tartu ülikoolile õpetatakse kunstiakadeemias stsenograafe, Tallinna ülikoolis aga ka filmitudengeid ja koreograafe. Kui vaadata näiteks lähiriikidesse, siis on Soome, Rootsi ja Taani teatrikoolid ühinema hakanud. Meie oleme kahjuks veel olukorras, kus eri linnades on keeruline õppetöö tasemel koostööd teha. Oleme väike rahvas ja selleks, et kõik meie anded õitsele lööks, oleks vaja palju suuremat omavahelist dialoogi.

Muidugi oleme püüdnud alati koostööd teha. Õppejõud teavad, mis mujal toimub ja püüame ka oma tudengeid kokku viia. Näiteks sügisel tuleva draamafestivali kuraatorprogramm koosneb ühislavastustest, kus osalevad Eesti kõrgkoolide näitlejad, lavastajad, tantsijad, butafoorid, valguskunstnikud, multimeediakunstnikud, stsenograafid, teatriteadlased jt. Kevadel on ees palju ühiseid kohtumisi, suurem töö ootab meid ees aga augustis ja septembris. Tahame festivalil pakkuda kolm ühiselt läbilavastatud päeva.

Peeter Raudsepp

EMTA lavakunstikooli juhataja, festivali «Draama 2015» kuraator

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

teater