Oma suve veetis Kertu Dublinis Eesti Vabariigi Suursaatkonnas ning see oli tema jaoks põnev kogemus. Peale töötamise püüdis Kertu avastada Iirimaad nii palju kui võimalik.
FOTO: Erakogu

Prantsusmaale unistusi täitma

Persoon

Kertu Tenso lõpetas eelmisel kevadel Tartu ülikoolis riigiteaduste eriala cum laude ja omandab nüüd magistrikraadi inimõiguste ja humanitaaralal mainekas Pariisi ülikoolis. Oma elust ja õpingutest moepealinnas rääkis neiu ka meile lähemalt.

Kertu mäletab, et 14-aastasena uuris ta ülikoolide kodulehekülgi ning leidis Tartu ülikoolist rahvusvaheliste suhete eriala. Ta ütles emale, et läheb seda õppima, ja nii ta tegigi.

Kertu on seda meelt, et Tartu ülikool on väärt kool, kuna õppetöö on kvaliteetne ning kool on tunnustatud nii Eestis kui välismaal. Talle meeldib, et Tartu ülikool annab oma tudengitele tugeva põhja erinevates uurimismeetodites.

«Tänu mitmetele kvantitatiivse analüüsi ainetele ei pea ma nüüd näiteks Pariisis enam statistikat võtma. Selle ainega on väga paljud tudengid siin jännis,» lausus ta.

Lisaks oli Kertul Tartu ülikooli õpingute ajal piisavalt vaba aega, et tegeleda ka kooliväliste asjadega nagu näiteks end praktikate näol täiendada ja seega CV-d üles ehitada. See on tööturul ja ka magistriõppesse astudes tema sõnul äärmiselt oluline.

Siiski leiab Kertu, et alati saab paremini. Ta tõi välja, et mõned spetsiifilisemad ained võiksid olla kaasaegsemad. «Kui õppida näiteks migratsiooni, siis õppidagi praegust rändekriisi, mitte lugeda kümme aastat vanu juhtumianalüüse,» lausus ta.

Juba bakalaureuseõppe ajal omandas Kertu teadmisi ka välismaal: ta oli 2015. aasta kevadel Erasmuse vahetusüliõpilane Sciences Po Bordeaux ülikoolis Prantsusmaal.

Kertu teadis, et vahetusüliõpilaseks minek on miski, mida ta kindlasti kogeda soovib, sest tegu on pea ees vette hüppamisega. Samuti annab neiu meelest välismaal õppimise kogemus julgust ja tõstab tööturul konkurentsivõimet.

«Suvel enne Bordeaux’sse õppima minekut ei võetud mind välisministeeriumi praktikale, kuid järgmisel aastal pärast välismaal õppimist kandideerisin uuesti ning sel korral saatis mind edu. Ma arvan, et välismaal õppimise kogemus oli peamine põhjus, miks mind toona praktikale võeti. Sealt edasi oli tegu juba lumepalliefektiga ning kõik järgnevad praktikad olid edukad.»

Unistus Pariisis õppida sai teoks

Oma magistriõpinguid alustas Kertu sel sügisel Prantsusmaal. Ta rääkis, et tema jaoks oli selge, et Eestisse jääda ta ei saa, kuna siin ei ole võimalik õppida inimõigusi ja humanitaarabi, millele tal on soov keskenduda.

Prantsusmaale tahtis ta alati õppima minna, aga kartis, et ilma ladusa prantsuse keeleta ei saa seal õppida. Lõpuks valis ta aga ikkagi Sciences Po ülikooli Pariisis, sest tegu on QS World Ranking 2016 kohaselt maailmas rahvusvaheliste suhete alal neljandal kohal oleva ülikooliga, kus õpetatakse eriala, millest noor neiu on unistanud.

«Prantsusmaal on see äärmiselt mainekas kool ning minu õnneks on koolil ka väga hea sotsiaalsüsteem ja suured toetused, mis muudavad minu jaoks Pariisis elamise ja õppimise võimalikuks. Loomulikult loodan ka salaja, et saan nüüd selle kahe aastaga prantsuse keele lõpuks ladusalt selgeks,» rääkis Kertu.

Neiu mainis, et magistriõppe puhul pole Eesti ja Prantsusmaa ülikooli vahel suuri erinevusi. Pigem on need bakalaureuseõppes. Esimene asi, mis talle aga silma torkas, oli see, et hindeid antakse 20 palli süsteemis. Kertu ütles, et üle 17 punkti ei anna ükski professor juba põhimõtte pärast. «See on justkui jumalik eesmärk, milleni keegi ei jõua, ning niisugune põhimõte tundus mulle alguses üsna tobe ning arusaamatu,» lausus ta.

Kertu teadis rääkida, et Sciences Po ülikooli magistriõpe on kuulus selle poolest, et lisaks tippakadeemikutele õpetavad koolis ka väga paljud tipp-poliitikud ja oma ala meistrid. «Näiteks andis mulle inimõiguste edendamise ainet maailma ühe kuulsaima inimõiguste organisatsiooni Human Rights Watch kaasasutaja härra Aryeh Neier,» sõnas neiu.

Magistriõppesse kandideerimiseks pidi Kertu esitama palju pabereid: bakalaureuseastme hinneteleht, kaks soovituskirja, rahvusvahelise inglise keele testi tulemus, erinevad koopiad dokumentidest, CV ning motivatsioonikiri.

Ta rääkis, et tavaliselt õpivad seal koolis noored, kellel on juba eelnevalt omajagu erialaseid kogemusi, ning paljud töötavad aastaid enne sinna kandideerimist. «Ma arvan, et mul oli hea kombinatsioon cum laude diplomist ning erinevatest prestiižsetest lühiajalistest praktikatest nagu ÜRO ja välisministeerium. Ometi kartsin kaua, et sellest ikkagi ei piisa selle kooli jaoks,» lausus Kertu.

Teenindaja on kuningas

Prantsusmaa puhul on neiut kõige enam üllatanud see, kui valjult inimesed oma õiguste eest seisavad. «Kui miski tundub ebaõiglane, siis tuleb plakatitega tänavale minna ning streikida,» rääkis Kertu.

Teine üllatav asjaolu Prantsusmaa juures on ilmselt esimesega seotud. Nimelt töötavad inimesed Prantsusmaal palju vähem kui Eestis ning töötajatel on palju rohkem puhkeaega. Pühapäeval on raske leida toidupoodi, mis on lahti, ning väikestes kohtades on ettevõtted ning asutused pidevalt suletud. Isegi Pariisis lähevad suure panga töötajad samal ajal kahetunnisele lõunale, nii et terve hoone pannakse kinni ning ükski klient ei saa lõuna ajal panka külastada.

«Siis mõtlen tagasi sellele ajale, kui üks Eesti suurettevõte, kelle heaks ma töötasin, ei tahtnud, et ma kaheksatunnise tööpäeva jooksul 20-minutilise söögipausi teeksin, ning nõudis, et ma sööksin püstijalu ukse taga. Sest juhuks kui klient läheneb, saan teda kohe teenindada. Eestis on klient kuningas, Prantsusmaal on teenindaja kuningas,» lausus ta.

Kertule on silma jäänud, et prantslased on keskmisest moeteadlikumad ja seda eriti Pariisis. «Erinevus Eestiga on ehk ka see, et pariisitarid ei kanna kuigi palju meiki ning ka juukseid kannavad väga loomulikult. Nad panustavad kvaliteetsest materjalist aegumatutesse riietesse, käekottidesse ning ehk ka punasesse huulepulka. Lihtsuses peitub võlu,» sõnas Kertu.

Neiu rääkis, et ilmselt ei tule see üllatusena, et prantslased on üldiselt elavama loomuga kui eestlased. Kui nad on rõõmsad, siis sa saad sellest aru, ja kui nad on kurjad, siis ka sellest on aru saada. Kui on tuju laulda, siis nad laulavadki keset tänavat. Või kui tuleb tuju tantsida, siis Seine’i jõe ääres on pea iga õhtu salsa ja tango tantsijad. Huvitav on Kertu meelest ka see, et üldiselt pöörduvad prantslased teineteise poole väga viisakalt. Igati loomulik on kellegi poole pöördudes öelda lisaks terele ja viisakale kõnevormile ka Monsieur, Madame või Mademoiselle. «See on kultuuriline eripära, sest ma ei kujuta ette, et Eestis pagarikotta astudes ütleksime: «Tere päevast, härra!», nagu prantslased seda ütlevad,» rääkis ta.

Eelmise suve veetis Kertu Iirimaal, kuhu sattus Erasmus+ praktikaprogrammi kaudu. «Tahtsin suvel midagi asjalikku teha, näiteks erialasel praktikal olla, kuid kuna kahjuks avaliku sektori praktikad on valdavalt tasustamata, ei olnud mul võimalik veel üht praktikat ilma sissetulekuta teha,» lausus ta.

Seega otsustas ta kandideerida Erasmus+ kaudu, kuna siis aitab Euroopa Liit elamiskulusid katta. Kertu töötas Dublinis Eesti vabariigi suursaatkonnas ning see oli tema jaoks põnev kogemus, kuna ta oli senini vaid välisministeeriumi ja ÜRO tööd näinud.

Kertu teab, et Eestis pole tal tulevikus kuigi palju tööpõldu. Ainuke võimalus, kus ta saaks end Eestis teostada, oleks töötada välisministeeriumi diplomaadina, kuid ta pole kindel, kas see on elu, mida endale tahab.

«Iga kolme-nelja aasta tagant kolida ja uues kohas alustada pole kerge. Pealegi olen ma väga edasipüüdlik inimene, nii et võib-olla piirab Eesti mind liialt. Praegu tundub, et rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, ICRC, Euroopa Liidu humanitaarorgan, Piirideta Arstid ja muu on tõenäolisemad. Samas tahaksin ehk ühel päeval selle teadmiste- ja kogemustepagasiga Eestisse naasta. Ma tahaksin, et minu tööst jääb jälg maha ja et kellegi elu muutub paremaks,» lausus Kertu.

 

Kertu lemmikud

Raamat, mis on mind mõjutanud: Harper Lee «Tappa laulurästast».

Film, mida vaataks veel: «Vehkleja» ning lisaks veel kõik superkangelaste ja fantaasiafilmid, nt «Kapten Ameerika» ja «Tähesõdade» seeria.

Telefoniäpp, mis on lihtsustanud minu elu: Pariisis elades sellised rakendused nagu Paris Metro ja Citymapper, kuid üldiselt näiteks VSCOcam, sest ma olen suur fotograafiahuviline.

Muusika, mis ei unune: Damien Rice.

Koht, kus tulevad parimad mõtted: Elva jõe äär mu vanematekodu juures.

Lemmikkoht Prantsusmaal: Notre Dame’i ümbruses olev Seine’i jõe promenaad.

 

Kertul on ka blogi, kuhu kirjutab oma elust ja tegemistest Prantustmaal. Loe lähemalt: http://www.kertutravels.com/

 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit