Kui Kaspar (keskel) väitlemisega alustas, siis see polnud armastus esimesest silmapilgust.
FOTO: Erakogu

Kaspar Kelder mõistab, mida ta ei tea

Vilistlane

Kaspar Kelder on psühholoogia eriala vilistlane, kelle hobi on väitlemine. Kuigi väitlemine ei võitnud kohe tema südant, on harjutamine teinud temast meistri ja nüüd ei kujutaks ta oma elu selleta ette.

Enne ülikooli astumist tundis Kaspar, et on pidanud 12 aastat õppima justkui käsu peale ja seetõttu ei ole ta praeguse koolisüsteemi suurim austaja. Sellest tulenevalt mõtles noormees, et kui ta ei õpi midagi, mis teda päriselt innustab, ei suuda ta õpingutele pühenduda. Nii läkski ta psühholoogiat õppima.

«Lisaks oli ja on minus veendumus, et psühholoogia on üks mitmekülgsemaid erialasid, sest igas eluvaldkonnas on alati inimtegur ning selle saatusliku elemendi mõistmine aitab igas süsteemis paremini toime tulla,» lausus ta.

Kaspar rääkis, et mingil hetkel kaalus ta ka juurat, aga see huvi oli tal pigem teadusharu üldisest kuvandist tulenev. «Valiku langetamise hetkeks ei olnud see enam päevakorras, sest tundsin, et tahaksin tegeleda teadusvaldkonnaga, kus ei ole veel tõde kehtestatud, vaid on avastamisruumi,» ütles ta.

Õpinguid Tartu ülikoolis nimetab ta ootuspärasteks, kuid oli ka positiivseid üllatusi. Alguses oli palju kohustuslikke üldaineid, mis jäid tema huviväljast veidi kõrvale, kuid samas tundis ta, et õppe- ja ainekavasid uuendati teaduskonnas pidevalt. Tagasivaadates on tal nüüd laiapõhjalisem ülevaade valdkonnast, mis toob teatud asjade mõtestamisel lisaväärtust. «Põhimõtteliselt teadvustan ma paremini, mida ma ei tea, ja oskan seda paremini otsida,» lausus Kaspar.  

Ta rääkis, et õpingud on aidanud tal paremini mõista inimpsühholoogia tasandeid ja varjundeid. See tähendab, et ta oskab paremini hinnata, miks keegi mingit moodi käitub, kuidas millelegi reageerib ning milliste reaktsioonide üle on meil üldse kontroll. Kokkuvõtlikult võiks seda oskust nimetada sisuliseks osadustundeks.

Praktilisema poole pealt tähendab see aga seda, et ta oskab sotsiaalseid märke ja olukordi sisulisemalt lahti mõtestada. Kuna Kaspar on vahepeal tegelenud nii tootedisaini, partnersuhete kui ka turundusega, siis nendes valdkondades tuleb tema sõnul suuresti kasuks oskus sihtrühmaga samastuda ja mõelda, mis on nende vajadused. «Lisaks loomulikult ka andmetöötlus – ilma kvantitatiivse analüüsita on väga raske tänapäeva inforuumis erapooletuid otsuseid teha,» sõnas noormees.

Juhusest kasvas  välja hobi

Kooli kõrvalt on Kaspar tegelenud aktiivselt väitlusega, nüüdseks juba kaheksa-üheksa aastat. Algas see teekond läbi juhuse: teda kutsuti kooli väitlusklubisse ja ta läkski. Alguses pidas ta paar kõnet ja nii sai ta põhikooli meistrivõistluste jaoks kooli võistkonda.

Kui ta keskkooli läks, polnud ta veel väitlusest sisse võetud, aga koolikaaslane ütles, et varsti saab MM-tiimi kandideerida ja nad võiksid proovida. Seepeale otsustas Kaspar end n-ö üles anda ning pärast aastast treeningut ja valikuprotsessi valiti ta võistkonda ning lennutati USA-sse Eestit esindama.

«Selleks hetkeks olin oma eduelamusest, aga ka tegevuse filosoofiast nii lummatud, et olen senini väitlusliikumisega seotud,» ütles ta.

Kaspar seletas, et väitlusvõistlused näevad üldjoontes välja nii, et kõigepealt saadavad erinevad ülikoolid üle Euroopa või maailma oma kaheliikmelised esindusvõistkonnad võistlustele, kus on paar päeva eelvoore, milles kogutud võistkondlike ja üksikisiku punktide alusel saavad siis parimad edasi n-ö lõppvooru.

Iga voor väideldakse eri teemal, mis antakse võistkondadele 15 minutit enne vooru algust. Teemad erinevad suuresti. Näiteks, kas arenguriikidele peaks kehtestama samad keskkonnanõuded mis läänemaailmas, kas riik peaks lõhki läinud rahandusasutusi välja ostma või kas Lõuna-Ameerika riigid peaksid toetama Venezuela valitsuse kukutamist.

Igal inimesel on voorus üks seitsme minuti pikkune kõne ning võimalus vastaspoole kõnede ajal kuni 15 sekundi pikkuseid vahemärkusi teha. Kaspar ütles, et äärmiselt oluline on siinkohal rõhutada, et seisukohad, mida võistkonnad kaitsevad, loositakse neile juhuslikult ning inimesed ei esinda oma isiklikke arvamusi.

Ühte tõde pole olemas

«Selle taga seisab idee, et ühte tõde ei ole olemas. Väitlused toimuvad teemadel, mille kohta ei ole õiget vastust,» lausus noormees. Võistlusel hinnatakse seda, kui analüütiliselt suudavad võistkonnad oma poole kaitseks põhjendeid esitada, ehk siis teoreetiliselt otsitakse Kaspari sõnul vastust küsimusele «Mis on tõenäolisemalt parem lahendus?».

Üksikisiku soorituse puhul hinnatakse seda, kui sügavat analüüsi võistleja argumentidele pakkus, kui hästi vastase põhjendid ümber lükkas ning kui veenvalt tervikjärelduse vastavas voorus püstitatud küsimusele andis.

Kaspar ütles, et ilmselt üsna levinud valearusaamast erinevalt ei hinnata kõnede puhul võistleja stiili: see on ainult vahend sisu edasi andmiseks ehk siis üldjoontes ei ole tähtis, milline on hääletoon või kehahoiak.

«Põhjus seisneb selles, et esinemisstiili on väga raske erapooletult hinnata. Sellest tulenevalt hinnatakse, mida sa ütled, mitte kuidas sa seda ütled, mis oleks minu arvates ka laiemas ühiskondlikus diskursuses praktika, mis viiks paremate tulemusteni,» lausus Kaspar.

Peale Eesti meistri- ja kõnelejatiitlite on Kaspar jõudnud kahel korral ka Euroopa meistrivõistlustel poolfinaali.

Kasulik ka igapäevaselt

Väitlemine andvat ka igapäevaseks eluks palju. Esiteks arendavat see meeletult analüütilist mõtlemist ehk oskust suuta pea ükskõik mis küsimuses leida erinevaid olulisi nüansse, hinnata seotud huvirühmi ja kaalutleda erinevaid tulemeid.

Teiseks muutub suure hulga teabe vastuvõtmine ja vaimselt korrastamine üsna hõlpsaks. Kaspar ütles, et see tähendab, et sa suudad näiteks pooletunnise struktureerimata arutelu selle toimumise ajal taandada kolmele küsimusele või otsustamiskohale.

Lisaks ei saa ära unustada ka laienevat silmaringi, sest väitlused toimuvad väga erinevatel teemadel, mis on mõjutatud üleilmselt olulistest küsimustest, ja see tähendab, et väitlusega tegeledes on paratamatult vaja end maailmas toimuvaga kursis hoida.  

Neljandaks toob Kaspar välja ka esinemis- ja suhtlemisoskused. «Minu teooria on, et kui sa oled oma isiklikud seisukohad päriselt läbi mõelnud ja tunned, et sa suudad neid vajadusel kaitsta, ei teki sul tungi igal baariümarlaual teisi tulihingeliselt enda õigustamiseks oponeerida,» ütles ta.

Kaspar rääkis, et me kõik tegeleme iga päev väliskeskkonnas oleva teabe töötlemise, korrastamise ja analüüsimisega. Me avaldame pidevalt oma arvamust ning teeme asju, mis hõlmavad oma seisukohtade väljendamist. Probleem seisneb noormehe sõnul selles, et me ei tee seda korrapäraselt, mis tähendab, et me kulutame sellele tegevusele palju energiat.

«Seda võiks võrrelda füüsilise treeninguga: kui me regulaarselt ei liigu, siis võib trepist neljandale korrusele minek meid võhmale võtta ja nädalavahetusel aiatööde tegemine viia lihasvaluni,» lausus ta.

Niisamuti nõuab treenimata aju analüütiliseks aruteluks ja teabe korrastamiseks rohkem energiat. Kui info töötlemine ja võrdlemine ei ole meie vaimses lihasmälus, mõtleme otsuseid läbi harvemini või vähesemal määral. Seega saadakse paremaks kõnelejaks ainult läbi harjutamise, on Kaspar veendunud.

Praegu töötab noormees sotsiaalses ettevõttes SpeakSmart, mis pakub nii ettevõtetele, riigiasutustele kui vabaühendustele koolitusteenust väitlusest tulenevate oskuste arendamiseks. SpeakSmart toetab Eesti väitlusseltsi eesmärki jõuda punkti, kus ühiskondlikus diskursuses võidab tugevam argument.

«Teisisõnu tahame luua ühiskonda, kus otsuseid langetatakse mõistuspärase, mitte tunnetel põhineva arutelu tulemusena,» lausus Kaspar lõpetuseks.


Kaspari lemmikud

Raamat, mis jättis sügava mulje: Kurt Vonnegut «Harmagedon tagasivaates»
Film, mida vaataks veel: «The Room»

Muusika, mis teeb alati tuju heaks: Wild Cherry «Play That Funky Music»

Telefoniäpp, mis on teinud elu lihtsamaks: Google Play


 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit