Hedi Pedajas.
FOTO: erakogu

Jaapanist, seestpoolt ja armastusega

Reisikiri

Kuidas võtta kokku praeguseks pooleteise aasta pikkune reis? Kuidas pigistada pisikesse kirjatükki sellised absurdsused nagu postitantsuga robotirestoran ja aprillikuine Octoberfest, mööda voodit jooksvad hiiglaslikud prussakad ja kriiskavad tsikaadid, Kyoto augustikuumuses lõõskavad, iga-nurga-taga olevad templid ja jaanuarikuises Tokyos mööda paljast asfalti lumekettidega sõitvad kiitsakad autod?

Algusest peale võimatu ülesandena tunduvat väljakutset vastu võttes ei olnud mul tegelikult aimugi, kui raskeks on muutunud Eesti tavapärasuse ja siinse ebareaalsuse ühildamine.

Seega olgu kohe öeldud, et Jaapan on veidram paik, kui seda enamus kodustest arvata oskab või tahab. Ühtlasi peaks iga siia reisija võtma esmalt kõik oma ettekujutused ja «teadmised», need korraliku metallkaanega prügikasti paigutama, selle kinni jootma ja oma kujutluspildis merepõhja uputama. Põhjus on lihtne: need on üldiselt valed. Kas katsetame?

«Kiirrongid, robotid ja tehnoloogia!»

Jaapani kõrgtehnoloogilistest kiirrongidest (shinkansen) on ilmselt nii mõnigi kuulnud. Mida enamik aga ette ei kujuta, on tõsiasi, et neid on kaugelt tore vaadata küll, kui loksud ise samal ajal oma igapäevased paar tundi tööle või kooli vanas kandilises siit-sealt plekilises elektrirongis. Roboteid igapäevaelus (v.a. nendeks kostümeeritud esinejate Shinjuku robotirestoranis ning ka meil levivate robottolmuimejate) ma samuti kohanud ei ole, isegi kui seda võiks eeldada järgmiste Tokyo olümpiamängude reklaami vaadates. Samas ei saa eitada, et robootika kohapealt ollakse endiselt maailmas tegijad.

IT lahendustesse puutuv võtab aga parimal juhul sügavalt ohkama, pigem tahaks kellegi pead väga kõvasti vastu seina koputada ja küsida: «Päriselt või? Te EI tee nalja?»

Näiteks tegevus, mis Eestis hõlmab paari hiireklikki ja ID-kaarti, ehk oma pangakontol toimuva kontrollimine, eeldab siin a) tööpäeval kella 9 ja 16 vahel (sest ega masinad ju ometi muul ajal tööd teha ei saa) ATM-i juurde minekut, b) sinna oma paberist (!) pangaraamatu sisestamist, c) parooli sisestamist, juhul, kui konto avamisel oled suutnud mõistetamatus keeles paberlepingus õigesse kohta linnukese teha ning tellerile seitse korda üle seletanud, et sa tõepoolest soovid, et nimetatud raamat salasõnaga kaitstakse, d) automaadis trükitakse kontotehingud sinnasamasse raamatusse.

Samamoodi käib ka sularaha väljavõtmine. Pangakaart (sularahakaart sealjuures, kaardimakseid sellega sooritada ei saa) on äärmiselt uus ja vähe levinud nähtus.

«Jaapani toit on sushi»

Oleks hea, kui saaks öelda, et see suhtumine hakkab vaikselt lahtuma, paraku on ses osas veel pikk maa käia. Jah, sushi, mis hõlmab algkujul riisipallikest ja sellel lebavat toore kala viilu terakese wasabi’ga (parasiitide kahjutuks tegemiseks) ning mida EI uputata sojakastmesse ja süüakse käest, on siin levinud, seda saab osta igas hinnaklassis. Miks on meil see mõiste kõikvõimalikke jaburusi sisaldavateks maki-rullideks (nende näol on tegu lastele mõeldud toiduga) teisenenud, ei oska ma öelda. Kahju on aga, et kogu ülejäänud lõputut hulka Jaapani kokandusimesid nii tuimalt eiratakse.

Kuhu jääb tüüpiline hommikune grillkala ja miso-supp, kuhu erimaitselised ramen’i, udon’i ja sobar-road? Kes viimati aurutatud saiakesi (man) sõi, kes teab üleüldse midagi Jaapani tavapärastest aastaajalistest maiustustest (okashi) või kõigest, mida annab teha tambitud riisimassist ehk mochi’st? Suvepäeval siirupiga riivjää, vihmase ilmaga keedetud juurikad jm ehk oden ning talvepäeval kuumad grillbataadid, kõikvõimalikest yaki’dest (yaku ‘grillima’) rääkimata – see on tõeline Jaapani toit.

«Kirsiõied ja nende vaatamine»

Kevadised kirsipuud, mis palistavad pea igat oja ning parki, pakuvad nädala jagu tõelist ilu. Muidugi senikaua, kui puudelt silmi ei langeta ning allpool toimuvat ei analüüsi.

Räägin hordidest sinistel plastikkiledel istuvatest rangelt nõudeid järgivas riietuses firmatöötajatest, kes on pool purki õlut ära joonud ning selle tulemusel tekkinud joobeseisundit (jah, need kuulujutud on õiged, rohkem tõesti pole vaja) ettekäändena kasutades räuskavad sisemusse kogunenud frustratsioonist ja söövad samal ajal nurgapoest ostetud kolmekordsesse kilesse pakitud plastikkarpidest ühekordsete pulkade-lusikatega sadu aastaid tagasi vastavale aastaajale ja sündmusele sobilikuks kuulutatud toidupalasid.

Siin tulevad välja kaks kõige suuremat kana, mis mul Jaapaniga kitkuda on. Esiteks reeglid, reeglid ja ei ainsatki erandit, öelgu kaine mõistus mingi olukorra kohta mida iganes, või pärinegu reegel hoopiski teisest ajastust. Teiseks, lakkamatu raiskamine. Sest ega neid siniseid koormakatteid ega kilekotte ei ole ju võimalik ometi teist korda kasutada.

«Templid, samuraid ja geišad»

Leidub veel rida märksõnu, mis selgelt käivad Jaapani kohta ja jäävad seda maad iseloomustama, lihtsalt võib-olla pisut teistmoodi, kui esmapilgul arvata võiks. Näiteks lõputud templid, mida saab jagada kaheks. Esiteks kuulsad ja tasulised, mis on igal ajal turistidest üle ujutatud. Teiseks need, mida saab avastada suvalisest punktist suvalises suunas astuma hakates ja kus kolmnurkrättidega mungaõpilased parajasti kivisillutise vahelt pintslitega umbrohtu või samblaaiast pintsettidega üleliigsete taimede tärganud võrseid eemaldavad, mille tagahoovis toimub parajasti sintoistlik kosealune puhastusriitus või kostab budistlik matuselaul.

Kõigest võitluskunstidega seotust ei saa ka üle ega ümber. Kes poleks kuulnud mõisteid harakiri, seppuku, bušidoo või ninja’d. Samuraide reeglistiku põhimõtete – korrale allumine, austus, kohusetunne ning «alati lõpuni välja» suhtumine – tänapäevasesse ühiskonda lõimumise üle võib iseenesest arutlema jäädagi. Märksa kõnekam on minu hinnangul hommikuti raudteejaamades kendovarustuse kotte ringi tassivate koolilaste hulk ja ka lootusetus olukorras lõpuni ponnistamine.

Leebema sugupoole variant eelnevast on geišade-maiko’de maailm, keda võib tõepoolest ka tänapäeval teatud piirkondades tänaval jalutamas näha. Neist märksa sagedamini jäävad aga silma aastasadu püsinud iluideaali poole pürgimise tõttu sissepoole pööratud varvastega kõverjalgsed ning liiga väikestes kingades kakerdavad jaapanlannad, kes on tänapäevase lisandina endale kümnesentimeetrised kontsad alla pannud. Aga pole hullu: saamatu, kuid kõigega leppiv, pidevalt abi vajav naine on jaapani mehe unistus ning hoidku selle eest, et naisel oleks haridus, võrdväärne töö või oma arvamus.

«Jaapan, vaat selle pärast!»

Kuidas siis kokku võtta paika, kus inimesed teesklevad viisakust ja abivalmidust nii hästi, et keegi valest arugi ei saa ega maski ei märka? Kus töökuse mõõdupuuks on mitte tulemus, vaid kohal viibimine üle ametlikult nõutud aja, isegi kui pool päeva, pea laual, kõigi ees maha norsatakse? Mis on selles riigis erilist, mis paneb siin käinuid üha uuesti ja uuesti tagasi tulema või siia jäämagi?

Põhjus, miks mina seda riiki armastan, peitub lauses, mis seletab kohe ja ühe hoobiga kogu toimuva ja mittetoimuva, ja mida teab igaüks, kes siin vähegi pikemalt viibinud on: «See on Jaapan, vaat seetõttu!»

Hedi Pedajas

TÜ vilistlane, Kyoto ülikooli doktorant

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

jaapan, reisikiri