Tuli igati üllatusena, et 27. septembril sai 65-aastaseks zooloogia osakonna põhivara Mati Martin. Mati on mees, kelle vastutus on olnud kordades suurem kui teistel. Tõepoolest, tema kanda on olnud uskumatult mahukas ülesanne: 75% eluslooduse tutvustamine üliõpilastele. Mati on õpetanud selgrootute zooloogiat palju aastakümneid – suurem osa praegu ametis olevaid biolooge saab teda pidada oma õpetajaks.

Töö kiidab tegijat – Matist on kujunenud zooloogia osakonna sümbol ning võtmeisik avalikes suhetes, sest just tänu Matile viiakse Vanemuise tänava õppehoone valvelauda purgid jooksikute, ämblike ja aidaleedikutega.

JUUBEL - MatiMartin(Tennus).jpg

Mati oskab alati kõigi nende kohta midagi öelda. Aidaleedik on siiski tuntum ja lähedasem kui muud purgiloomad: just leediklastest (sugukond pisiliblikaid – kas just «pisi-», on viimasel ajal küll vaidlustatud) said Mati uurimisobjektiks, kui ta endale teadustöö teemat valis. Valik õnnestus igati – 1987. aastal valmis kandidaaditöö Lääne-Palearktise leedikutest, mis oma mahult ja viimistletuselt annab tänapäevastele doktoritöödele suured silmad ette. Töö ei jäänud ainult ühtede kaante vahele ja nii on Mati ka Nõukogude Liidu Euroopa putukamääraja leedikute osa autor.

Leedikud, muud liblikad ja kiilid (kellest raamatud ilmunud) pole siiski kaugeltki kõik. Putukasüstemaatiku jaoks ehk veidi ebatavaliselt on Mati haare teadlase, õpetaja ja kirjamehena olnud märkimisväärselt laiaulatuslik. Mati on kirjutanud suure hulga harivaid artikleid mh Eesti Loodusesse, kuid ka päris mitmeid kooliõpikuid  – kindlasti on tema tekste lugenud rohkem inimesi, kui paljud kõrgegi viidatavusega teadlased unistada oskavad. Väga palju noori inimesi on Mati käest saanud ka praktilist nõu – peale ülikooli selgrootute zooloogia välipraktikumide juhendamise on liblikavõrgu ja binokulaari käsitsemist õpetatud ka mh Tamme ja Treffneri gümnaasiumi õpilastele. Mati on õpetanud, Jukud on õppinud, Juhanid jäävad teadma, oskama ja tähele panema.

Vaiksel ja väärikal moel on Mati aidanud hoida ja edendada suuri asju. Palju aastaid oli ta Eesti looduseuurijate seltsi entomoloogiasektsiooni esimees ja ka suure seltsi enda asepresident. Kui maailm avanes, oli suuresti Mati kanda meie putukauurijate sidemete taastamine naabermaadega ning eredaim märk sel teel oli Põhjamaade entomoloogiakongressi korraldamine 1997. aastal Tartus.

Jätkugu rohkelt avastamisrõõmu ka nüüd, mil õpilased on loengute lugemise üle võtnud!

Kolleegid zooloogia osakonnast