Eelmise kuu algusest juhib Tartu ülikooli teaduskooli Aix-Marseille’i ülikooli doktorant ja TÜ vilistlane Mihkel Kree. Direktor ütleb, et ta on teaduskooli ja olümpiaadide korraldamisega olnud seotud juba aastaid, kuid juhi rolliga tuleb tal veel kohaneda.

Kree on võitnud rahvusvahelistelt olümpiaadidelt hõbemedaleid füüsikas ja informaatikas ning korraldanud ka ise olümpiaade. Peale selle, et talle meeldib väga õpilasi juhendada, on tal mitmeid mõtteid, missuguses suunas peaks teaduskool edasi liikuma.

Miks te otsustasite teaduskooli direktoriks kandideerida?

Mulle tundus, et mul on olemas selleks sobiv taust, kuna olen ise kooliõpilasena läbinud teaduskooli pakutavad sammud. Võtsin põhikooliõpilasena kursusi ja võistlesin gümnaasiumis rahvusvahelistel olümpiaadidel. Nüüd olen olnud aastaid tegev füüsika olümpiaadi žüriis ja treeninud õpilasi rahvusvahelisteks olümpiaadideks. Minu kontekst on niisugune, et ma olen väga palju mõelnud kooliõpilastele pakutava süvahariduse peale ja olen mõelnud sellelegi, kuidas saaks seda tänapäevaste vahenditega võimalikult meeldivaks muuta. Pean siinkohal eelkõige silmas interneti võimalusi ja mulle tundub, et niisuguseid asju tahaksin ma teha ja korraldada.

Kuidas saaks teie arvates muuta süvaharidust atraktiivsemaks?

Ega ma väga täpselt ei teagi, kuid kujutan ette, et see võiks olla näiteks mingisugune nutitelefoni rakendus, mis suudab võistelda igasuguste mängudega õpilaste tähelepanu pärast. See võiks olla niisugune äpp, mida õpetaja lubab koolitunnis kasutada. On ju teada, et õpetajad on hädas nende õpilastega, kes jõuavad kiiremini edasi, ning seega tuleb neile midagi lisaks pakkuda. Õpetaja peab nägema vaeva ja otsima lisamaterjali, aga kui suudaksime selle lisamaterjali pakkida niisugusesse vormi, mis sobib õpetajale ja on õpilastele meeldiv, siis võib-olla seda ka kasutataks.

Missugune on teie nägemus teaduskoolist?

Ilmselt peaksin alustama sellest, mis on juba praegu töös. Praegu on ülikoolis arendamisel mitmed uued ja atraktiivsed e-õppe kursused, mis on suunatud kooliõpilastele. Kursusi valmistavad ette ja hakkavad hiljem korraldama TÜ valdkondades töötavad õppejõud ja teadlased. Need kursused katavad väga laia temaatika, alustades matemaatikast ja loodusteadustest ning lõpetades kultuuri ja semiootikaga. Peale selle on tulemas ka valdkondadeülene kursus uurimistöö metoodikast, mis lihtsustaks õpetajate tööd ja pakuks tuge õpilastele, sest kõik õpilased peavad kirjutama uurimistöö. Siit on näha, et TÜ ja selle instituudid mõtlevad järelkasvu peale ja on valmis selle arendamisse panustama.

Olen mõelnud ka sellele, et peaksime oma tegevust muutma natuke rahvusvahelisemaks. Olen näinud füüsika olümpiaadi pealt, kuidas see toimib. Me korraldame Eesti ja Soome ühist füüsikavõistlust, mis toimub Tallinnas, ja nüüd on selle võistlusega liitunud ka Rootsi ja Läti. Sisuliselt korraldame Läänemere piirkonna ühist võistlust, sest kui igaüks üritab eraldi teha, ei saavutata tegelikult nii kõrget taset kui üheskoos panustades. Teisest küljest on meil füüsikutega ühised treeninglaarid, mis toimuvad Eesti ja Soome koostöös.

Minu arvates on seesugust tegevust, s.o ühist õppetööd tipptasemel rahvusvahelisteks olümpiaadideks ettevalmistumisel võimalik väga vabalt korraldada ka Eestis. Teha nii, et siia tuleksid nii lätlased kui ka soomlased. Meie tase on väga hea, kui vaatame rahvusvaheliste olümpiaadide tulemusi. Eesti õpilased on paljudes ainetes Euroopas esirinnas, Saksamaa ja Ungari järel võib-olla kolmandad.

Missugust rahvusvahelist koostööd on juba tehtud?

Teaduskool ja ülikool korraldasid sel kevadel Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaadi, mis oli väga hästi tehtud. Korraldusmeeskond oli väga tegus ja energiline. Nüüd mõtleme koos, kuidas leida võimalusi, et pakkuda võimalikult laiadele õpilaste hulkadele katsel põhinevat õpet. Koolides ei ole ju palju eksperimendi vahendeid, aga kui meil siin ülikoolis on need vahendid olemas ja saame neid koolidele pakkuda, siis võiks ka siin mõelda rahvusvahelisele koostööle eriti just õpetamiskompetentsi ja sisu osas. Selleks kõigeks on võimalusi ja eelkõige seetõttu, et meil on nii palju inimesi, kes mõtlevad kaasa ja tahavad tegutseda.

Kirjutasite oma motivatsioonikirjas, et teaduskoolil on palju tegevusi, mis nõuavad analüüsi. Mida te selle all täpsemalt mõtlete?

Võiksime paika panna või hinnata erinevate tegevuste mõju. Seda seetõttu, et mõni hõlmab tuhandeid õpilasi ja mõned tegevused hõlmavad alla saja õpilase. Siin tuleks üle vaadata vahendid ja oodatavad tulemused. Üks osa sellest on ka see, kuidas vaatavad neid kursusi ja olümpiaade õpilased – kas nad soovivad ülikoolis sel erialal jätkata või kui nad ei taha, siis miks.

Teaduskool küsib igal aastal oma kursustele tagasisidet ja tegelikult on seesuguse laiema konteksti uuring ka ülikoolil plaanis.

Mis teie arvates motiveerib noori mõne ainega süvitsi tegelema?

Üks asi on isiklik sügav huvi ja kui vaadata kaugemale, siis milleni see viib? Õpilane saab hästi kiire ja tõhusa lähte, et seda eriala ülikoolis õppida.

Teine asi, mis siin teaduskoolis õpilaste tegutsemistahet tõstab, on seltskond. Need õpilased tulevad kokku ühistele treeningpäevadele ja olümpiaadidele. Hoolimata sellest, et nad on erinevatest koolidest, on nad ajapikku omavahel tuttavaks ja sõpradeks saanud. Usun, et seesugune tutvusringkond kestab tegelikult kogu elu. Nad läbivad koos ülikooli ning on hiljem asjatundjad ja töötajad Eesti ettevõtetes ja riigiasutustes. Kogu järgnev põlvkond tunneb üksteist juba väga varakult.

Ühine seltskond innustab kindlasti ka õppima. Mulle sattus koolis seesugune seltskond, näiteks minu klassivend oli Aigar Vaigu, kes on nüüd tuntud saate «Rakett 69» saatejuhi ja ülesannete autorina. Matemaatikatunnis vaatasime koos palju lisamaterjali juurde. Aigar käis raamatukogus vanu raamatuid kokku ostmas, igasuguseid matemaatilise analüüsi õpikuid jne, ning siis me uurisime neid tunnis või pärast tunde.

Kuidas teie olümpiaadides osalemise ja korraldamiseni jõudsite?

Olin kooliõpilasena kõva ülesannete lahendaja ja kui astusin ülikooli füüsika erialale, siis kutsuti mind kohe ka füüsika olümpiaadi žüriisse. Pidin mõtlema aastas välja paar-kolm ülesannet, mida õpilastele pakkuda. Nii olengi umbes sellise rutiiniga jätkanud.  Eriti lihtne oli ülesandeid välja mõelda ülikooli õpingute ajal, kui käidi korrapäraselt läbi kõik füüsika teemad. Iga teema nurgas oli mingi väike küsimus, mida sobis hästi kooliõpilastele ülesandeks vormistada.

Hiljem, kui ma pole enam üldfüüsika õppimisega tegelenud, tekivad ülesanded lihtsalt tänaval jalutades või igapäevaste probleemide üle mõeldes. Nii kujunevadki paljud ülesanded. Nende koostamine hoiab ühtlasi ka vormis. Niisugune range füüsikaline mõtlemine, igasugused üksikasjad ja valemid, mis võiksid muidu meelest ära minna, püsivad enam-vähem silme ees. Ja mida aeg edasi, seda selgemaks see füüsika süsteem muutub.

Kui palju löövad praegu teaduskooli tegevuses kaasa vilistlased ja kas nad võiksid veelgi tegusamad olla?

Vilistlased löövad kaasa näiteks kursusi juhendades ja õpilaste töid hinnates. Samuti ollakse olümpiaadi žüriides. Paljud neist mõtlevad ka ülesandeid välja ja korraldavad olümpiaade.

Kindlasti võiks suhe ja kontakt vilistlastega olla tihedam. Võiksime mõelda, kuidas tuua edukate teaduskooli vilistlaste lood õpilasteni. Võiksime teaduskooli veebi luua blogivormi, kus tutvustada vilistlasi ja nende tegemisi. Meil on palju lootustandvaid noori teadlasi, kunagine matemaatikaolümpiaadide võitja Leopold Parts juhib nüüd Cambridge’i ülikoolis üht uurimislaborit ning rahvusvahelistel füüsikaolümpiaadidel osalenud Robert Kitt juhib praegu Eestis Swedbank, tal on muide ka doktorikraad füüsikas.

Tegelikult ei puuduta see jutt ainult teaduskooli vilistlasi. Ka need üliõpilased, kes tunnevad, et tahaksid osaleda sellises pedagoogilises töös Eesti kõige ägedamate kooliõpilastega, on siia väga oodatud – võtke ühendust ja tulge külla! Nende õpilaste mõttekäigud ja lahendused on väga eripärased ja neid on rõõm lugeda.