Jaan Einasto koos abikaasa Liiaga 1953. aastal ratastel Tartu observatooriumile uut kohta otsimas.
FOTO: erakogu

Värvika taustaga Jaan Einasto teab maailma saladusi

Persoon

2. detsembril esitles TÜ audoktor Jaan Einasto ingliskeelset raamatut tumeda aine ja kosmilise võrgu lugudest. Raamatus põimuvad omavahel tänapäevase kosmoloogilise maailmapildi aluseks olevad avastused Eesti ajaloo ja Einasto perekonna looga.

Jaan Einasto on Tartu ülikooliga olnud seotud juba 70 aastat. 13-aastasena isalt jõulukingituseks saadud raamat astronoomilistest vaatlustest viis poisi Tartu tähetorni ning professor Taavet Rootsmäe võttis noore huvilise oma astronoomialoengusse tudengite kõrvale.

«Mind võeti väga hästi vastu,» meenutab Einasto. Isegi nii hästi, et kui tudengid Saksa sõjaväkke võeti, jätkas professor loengute andmist – kuigi kuulajaks oli vaid tollal 14-aastane Jaan. Pärast iga loengut arutas professor räägitut poisiga ka edasi. Selline inimlik suhtumine järelkasvu on Einasto sõnul astronoomide hulgas siiani säilinud.

Oluline on vaid see, et tudengi ja õpetaja vanusevahe ei oleks liialt suur. «Mida varem noored lõpetajad ise õpetama hakkavad, seda parem!»

Kui Einasto lõpuks ise tudengiikka jõudis, oli üheks esimeseks asjaks üliõpilaste astronoomiaringi asutamine 1948. aasta sügisel. Kuigi sarnaseid huviringe oli loodud ka varem, olid kõik need ühel hetkel pooleli jäänud. Einasto asutatud grupp jäi aga järjepidevalt tööle ning sellest on tänaseks välja kasvanud Eesti astronoomia selts.

«Alguses oli asja eesmärk lihtsalt tudengeid ühendada. Tol ajal oli üliõpilaselu arendamiseks kaks võimalust: komsomol või üliõpilaste teaduslik ühing,» seletab mees. Just ÜTÜ raames sai võimalikuks saksa kultuuriruumiga Eestis üliõpilaste mittepoliitilise koondumise traditsiooni jätkamine.

Oluline kolimine sai teoks

Astronoomia muutus järjest populaarsemaks ning kohalike astronoomide tase paremaks. Tekkis idee observatoorium viia Tartust välja, kohta, kus linnatuled ja melu uurimustööd ei segaks. 1953. aastal saavutati suur läbimurre: liidu astronoomiateadust koordineeriv Astrosovet oli nõus pidama väljasõiduistungi Tartus.

Tähtsatele külalistele tutvustasid kohalikku uurimistööd kohalike teadlaste kõrval ka tudengid. Astrosovet hindas taseme piisavalt kõrgeks ning kiitis uue observatooriumi rajamise heaks. Selle asukoha otsimise võttis Einasto enda peale.

«Sõitsime Ene (Ene-Margit Tiit – toim) ja mu naisega jalgratastel Tartu ümbruse umbes 50 kilomeetri raadiuses läbi ja leidsime, et kõige parem koht oleks Elva suunal Tõraveres,» jutustab ta. Otsingutel tuli silmas pidada, et koht oleks ehitustööks piisavalt lage ja paremate vaatlustingimuste jaoks piisavalt kõrgel.

Samuti oli oluline, et lähedal poleks sood, mille udu vaatlusi segaks ning et ühendus raud- ja maanteega oleks hea, aga mitte liiga lähedane. Täpselt nii sai ka valitud. Astronoomid said Tartu tähetornist ära kolida 1961. aastal ning kolm aastat hiljem avati Tõravere observatoorium ka külastajatele.

Uus asukoht avas ka uued võimalused teadustööks. 1974. aastal näitas Einasto koos Ants Kaasiku ja Enn Saarega, et peale tavalise aine on galaktikatel ulatuslikud nähtamatust ainest ümbrised. Hiljem sai see aine termini tumeaine.

«Tumeaine ja universumi avastamise teemal on kirjutatud mitmeid väga häid käsiraamatuid ja õpikuid, ent teemat käsitlevaid uurimusi on vaadatud pigem ühekülgselt, tuginedes peamiselt USA-s tehtud uurimistööle,» räägib Einasto.

Et mees on tumeaine uurimisega isiklikult seotud, otsustas ta sellest teistlaadi raamatu kirjutada. 2006. aastal ilmus tema sulest eestikeelne «Tumeda aine lugu» ning just äsja ingliskeelne «Dark Matter and Cosmic Web Story».

Raamat rahvusvahelisele lugejale

Einasto kinnitab, et tegu on kahe eri teosega. Teema on küll sama, aga ülesehitus täiesti erinev.

«See on mõeldud rahvusvahelisele lugejale,» ütleb ta uue raamatu kohta. Viis, kuidas astrofüüsik tumeda aine avastamise lugu kirjeldab ja ka taust on teised. Lisaks on sellel ka teine osa, mis räägib universumi struktuurist.

Einasto sõnul on mõlemad lood tegelikult pikemad kui raamatus kirjas. Selliseid avastusi ei tehta ühe ropsuga, need nõuavad pikki uuringuid ja samm-sammulist kontseptsiooni arendamist. Kui avastatakse näiteks uus keemiline element, siis see maailmapilti ei muuda. Küll teeb seda aga miski, mis sunnib muutma arusaama terve universumi toimimisest.

«Sellised protsessid on alati valulised. Üleminekuperioodil käib uue ja vana kontseptsiooni vahel sõda või pigem diskussioon, kus mõlema poole esindajad üritavad oma seisukohti välja tuua ja selgitada. See ei tähenda, et vana on täiesti vale või paha, mõlemal poolel on alati oma mõistlikud argumendid,» seletab akadeemik.

Protsessidest võtsid osa paljude maade teadlased, kuid Einasto raamat keskendub eelkõige meie teadlaste leidudele ja mõtetele. Samuti on raamatusse on põimitud Eesti ajalugu ja olud, mida välismaalased ei tunne. See on ka lugu Tartu observatooriumist ja sellest, kuidas Eesti teadlaskond osales okupeeritud ja annekteeritud Eesti vabastamisprotsessis. Ühelt poolt teeb see lugemise pikemaks ja raskemini jälgitavaks, aga mööda ei saa minna sellest, et teadust teevad inimesed, kellel on oma sotsiaalne elu.

Einasto tõdeb, et lõpuks on see ka tema perekonna lugu. Oma sugupuu uurimine on talle toonud mõneski mõttes veel suuremaid üllatusi kui maailmaruum.

Tema vanavanemad olid ärkamisajal aktiivsed rahvavalgustajad. Vanaisa oskas vabalt eesti, saksa, läti ja vene keelt ning vahendas ajaleheartikleid tõlkides eri piirkondade kultuurisündmusi ja avastusi. Kasuvanaema oli aga kirjanik ja haridustegelane Lilli Suburg.

Kui Einasto geograafist isa pensionile läks, hakkas ta koos tädiga pere sugupuud uurima. Et elektroonilisi andmebaase veel polnud, said nad infot peamiselt kirikuarhiividest. Eestis on tavaline, et pere sugupuud uurides on raske Põhjasõjast kaugemale minevikku vaadata, sest paljud andmed hävinesid sõjas.

Kui uuemal ajal hakkas sugupuud uurima ka Einasto vennatütre mees, tuli emapoolse vanaema pere kohta välja nii mõndagi põnevat.

Üllatusi täis ajalugu

«Ma teadsin, et mu emapoolne vanaema oli saksa soost, tema isa oli tavaline kohalik sakslane, klaasimeister. Aga selgus, et ta oli aadlisoost!» muigab Einasto. Et sellistel juhtudel on peresidemed hoolikalt üles tähendatud, oli võimalik ajas veel kaugemale minna. Ühe pere haruga jõuti välja saksa ordurüütliteni.

Tuli välja, et Einasto üks esiisa oli Põhja-Saksamaalt pärit kõrgaadlik, kelle kaudu viisid vereliinid nii viikingite, hunnide kui ka roomlaste ja isegi egiptlasteni välja.

Tuleb välja, et antiikajast kuni keskajani ei ole ühtegi suurt impeeriumi, mille mõned keisrid või vaaraod ei oleks tema kauged esivanemad, tunnistab Einasto ja kinnitab, et see lõi ta täiesti pahviks. Loetelus on muljetavaldavad nimesid: Novgorodi ja hiljem Kiievi vürst Rjurik, Jaroslav Tark, Aleksander Suur, hunn Attila jne.

«Seda kõike tuleb aga huumoriga võtta. On väga suur juhus, et nii läks,» naerab mees ise. Kui tema vanaisa oleks abiellunud mõne muu naisega, oleks sugupuu hoopis kesisem ja eellaste üle oleks üllatunud keegi teine.

Ka Einasto saab omalt poolt väärikale sugupuule väikese vindi lisada: 2009. aastal nimetati mehe 80. sünnipäeva puhul tema järgi päikesesüsteemi väikeplaneet number 11 577. Asteroid Einasto avastati 1944. aastal ja see teeb tiiru Päikese ümber kolme aasta ja kümne kuuga. Nimekaimust rääkides muigab mees, et tegelikult on tegu väga väikese taevakehaga, millesarnaseid on leitud kümneid tuhandeid.

Tagasi kohalikule astronoomialainele siirdudes ohkab Jaan Einasto tõsiselt: Tartu õnnetus on see, et nõukogude aja lõpul meelitati paremad üliõpilased mujale õppima ja töötama. Kuna oli suur ümberkorralduste aeg, siirduti väga erinevatele ja tulusamatele elualadele.

Uue laine kerkimise aeg

«1990. aastatel valis enamik andekaid noori erialad, kus oli näha kiire rahaline sissetulek,» jutustab mees. Ka need, kes alguses füüsikat õppima tulid, hakkasid suures osas hoopis arvutiteadusega tegelema. Mujal maailmas olevatki nii, et vähem kui 10% astronoomiat õppinud jäävad sellele alale truuks. Laiu teadmisi nõudev ala võimaldab tegeleda ka palju muu, näiteks panganduse, analüütika või ärijuhtimisega.

Einasto sõnul on nimetatud aeg süüdi selles, et praegu haigutab Eesti astronoomide seas umbes 20-aastane auk. Niinimetatud vana laine noorimad on ligi 50-aastased ja uue laine vanimad kolmekümnendates. Küll on uute hulgas palju tublisid inimesi, kes tegelevad ka õpetamise ja juhendamisega. Maailma mastaabis on nad aga veel liiga noored, et formaalses teadussüsteemis liidrid olla.

«Tuleb anda aega, et noor kasvav põlvkond hakkas kaela kandma,» ütleb akadeemik. Kosmoseteaduse tehnilise poole arendamine EstCube-1 näitel on juba erakordselt häid tulemusi andnud. Seda nii teadustöös kui ka koostöös kõrgkoolide ja ettevõtetega.

Tänapäeval ilma koostööta teadust teha ei saa, on Einasto kindel. Nõukogude ajal üritasid tartlased küll võimalikult palju oma teleskoobiga teha, aga meie kliimas on liiga ebastabiilsed ilmad. Paratamatult tuleb kasutada mujal saadud vaatlusmaterjale. Olulisemad andmed tulevad üksikutest observatooriumidest, kus on eriti head teleskoobid ja vaatlustingimused.

«Need asuvad vööndis, mis on kahel pool ekvaatorit umbes 20.‒30. laiuskraadil,» teab enam kui sadat observatooriumit kõigil mandritel külastanud astrofüüsik. Väga heade tulemuste saamiseks peab teleskoop olema kõrgel ja ilmad selged.

Näiteks põhjapoolkera parim koht uurimisandmete saamiseks olevat Hawaii saartel 4 km kõrgusel kustunud vulkaani otsas, lõunapoolkeral aga Tšiili mägedes. Ka tähefüüsika olulisemad tööd tehakse nende parimate teleskoopidega. Väikesed on pigem harjutamiseks, et oleks võimeline suure teleskoobiga töötama.

Einasto loodab, et ka noori tulevasi teadlasi innustab võimalus millegi suurema poole edasi liikuda ja uusi teadmisi koguda. Ka äsja ilmunud raamatuga soovib ta noori uudishimulikkusele kutsuda. «Uudishimu on omane kõigile elusolenditele ja on üks elu tähtsamaid omadusi – ilma ümbrust tundmata ei suuda me õigesti tegutseda.»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Galerii: 

Jaga artiklit