UT endine toimetaja Sven koos elukaaslase Anuga uues kodus.
FOTO: erakogu

Unistuste jälgedes päikese alla

Reisikiri

Novembriks on sume sügis Portugali ülikoolilinna tänavaile laotunud ning botaanikaaias ja parkides võib täheldada puudel punaseid lehti. Vahelduseks kõrguvatele palmidele ja eukalüptidele märkad rõõmuga linna poolitava Mondego, Emajõest kaks korda laiema jõe kallastel kodumaise välimusega kaskesid. Õhusooja veel on – nii paarikümne kraadi kandis – ent öösiti võtavad mägedest tõusev niiskus ja rõskus uulitsatel uitava poeedi enda embusse.

Trepile peatuma jäädes hiilib peagi ligi kassike. Esialgu arglikust kiisust saab pärast hellitamist usaldav sõber. Nõnda siis istutegi kahekesi ja imetlete vaadet maailma ühe vanima ülikooli mäe otsas asuvatele hoonetele. Pisut eemal märkab silm suurt hõbedast kuplit. Kõikjale paistva endise nunnakloostri iidsete müüride vahel jalutavad nüüd vagade õdede asemel hoopis vangid, neist mõnelgi patused mõtted peas. Seal lähedal, otse akvedukti alt läbi minnes, asub kodu: sürrealistidest tudengirühmitusele kuulunud kommuunkorter ehk meie oma mitteametlik Republica. Hoolimata seitsmest möödunud aastakümnest hõngub elamu seintest küllaldaselt vaba vaimu.

Mõnesaja sammu kaugusel ühiselt jagatud elamisest asub Penedo de Saudade park, mis veidral moel meenutab pisut Toomemäge. Kindlal ilmel jälgivad seal ümbruses toimuvat poeetide skulptuurid, kel öösiti seltsiks ringiuitavad kassid ning pargipingil Pessoa «Rahutuse raamatut» lugev vagabund. Möödunud lennud on siia kaunisse parki püstitanud hulganisti marmorist sambaid, millel enamasti seisavad kivisse raiutuna Coimbra vaimu kiitvad luuleread ning kursuse lõpetamise aasta. Eesti puhul võiks ju heaks traditsiooniks saada näiteks kursusemetsad, mida alma mater’i lõpetanud ühiselt istutavad. Kui hea oleks aastakümnete pärast koos lastelastega vaiksel lõunatunnil sellises puudesalus ringi uidata ning jagada mälestusi kirevast tudengipõlvest.

Taaralinnastki aeglasema rütmiga kulgev kunagine Portugali pealinn on omal moel parim koht, kus tunnetada saudade’t ehk kurbmagust igatsust ning nukrust. Seda kinnitab ka vanalinna kohvikutest õhkuv kohalik õrnatundeline ja kuldajastu hiilgust nostalgia keelde tõlkiv fado. Tartust poole suurema elanike arvuga linna mõnikümmend tuhat tudengit aga pidutsevad peamiselt teisipäeviti ja neljapäeviti Praça da República nimelist väljakut ümbritsevates soodsate hindadega kõrtsides, kohvikutes ja akadeemilise tudengiühenduse AAC majas.

Lisaks üliõpilaste televisioonile, võimsale kontserdisaalile ja kultuuriringide prooviruumidele asub selles hoones ka üle veerand sajandi piirkonna asukate kõrvu hellitanud ülikooli raadio RUC. Maailma vast ühe anarhilisema raadiojaama suitsuruumis, kus tarvitatakse peale tubaka nii mõndagi muud, lendleb harukordselt pööraseid ideid. Üheks nende genereerijaks on Krismar, avaliku halduse tudeng TTÜ-st, kes vahel lahkab, teine kord jälle paitab enda juhitavas saates «Babel radio show» üliõpilaste elu ning ühiskonna tabuteemasid. «Kui välismaal Erasmuse praktikat teha, siis juba täie hoo ja mingite piirideta,» on Krismar veendunud.

Nõnda valmib ettevõtmisesse kaasatud vabatahtlike eestlaste abiga stuudios näiteks noore tõusva hiphoppari MC Haka video, antakse hõrk ülevaade linna kuumima džässiklubi Salao Brazili tegemistest ja mõnelgi õhtul käiakse rahvusvahelise seltskonnaga luuramas hüljatud maju, et kõikjal riigis laguneva kauni kinnisvara temaatika köitvaks reportaažiks vormida. Katkiste või tühjade akendega ning tabalukustatud ustega tasapisi hääbuvatest hoonetest möödujaid haarab tihti kerge nukrus, sest paljud villad ja lossikestele sarnanevad majad vääriksid ometi paremat saatust. Ometi on just seesama fado ehk emakeeli hukatus Portugali teine nimi.

Elu Portugalis koosneb tihtilugu absurdsetest paradoksidest. Nõnda tegutseb vaimupealinnas vähemalt kolm üliõpilasteatrit. Neist ühel nimega TEUC on küll tudengimajas olemas oma alalised ruumid, ent ühel etendusel märkab publiku seas istuja, et valgust tehakse laval... Oot, need on ju tavalised taskulambid!? «Mis põnev kontseptsioon see veel oli,» uurid hiljem kohalike teatraalide käest ja saad vastuseks, et ülikoolil pole lihtsalt tudengiteatrile korraliku valgustuse jaoks raha. Ja siis mõtled korraks kodumaale. Ja koduteatrile. Sellele, kuidas hoolsalt dresseeritud avalikkuse lõppematut tsirkusejanu rahuldav sporditööstus seisab prioriteedina enamasti kõrgemal kohal, kui inimhinge saladusi lahtiharutav kunst. Ajastu märk ja valikute koht.

Pikalt üle seitsme päeva kestev rebastenädal, mis algab suure laulupeo ehk serenata’ga ning lõppeb latada ehk kostümeeritud karnevaliga, on oktoobrisse jäänud. Fotoalbumit lehitsedes tõusevad huuled taas naeratuseks, nähes, millist elulusti siinne noorsugu endas kannab ja väljendab. See on uskumatu melu, mida tekitavad tuhanded fantaasiarikkal moel dekoreeritud kilkavad esmakursuslased, kes valguvad ühel kindlaksmääratud päeval oktoobrisooja linna uulitsatele, lohistades tihtilugu enda järel plekkpurkidest kolisteid. Pikal puiesteel lustlikus rongkäigus sammuvad uudishimulikest mööda sinised tegelased Avatari filmist, taamal demonstreerib oma mehelikkust krussis juustega Borat, kel nööri otsas rippumas hiiglaslik helesinine lutt.

Pühamehe kuju otsast aga hüppavad seelikute lehvides neid all ootavale kätemerele uljad tüdrukud, neile järgnemas kuraasi täis poisid. Portugali esimene nimi polegi fado, vaid hoopis Vabadus. Liiklus seisab, igavlevad korravalvurid vaatavad pikalt poolpaljastele kaunitaridele järele ja kõigi rind on täidetud meeletu rõõmuga. Elamise kunsti tipphetked. Paljud pidustusel osalejad hoiavad käes kausse, kuhu vaatemängus osalejatelt münte nõutatakse. Iga õige tudengihakatis peab nimelt oma akadeemilise emme või issi lõunasöögile viima. Ja ilmselt mitte odavasse tudengisööklasse, kus kahe ja poole euro eest kõhu kõvasti täis saab süüa.

Jõe äärde püstitatud hiiglaslikust kontserdilinnakust kostab neil öödel lõppematu muusika ja tänavatelt võib leida uljaspeadest mahajäänud viieliitriseid veinikanistreid, millest mõnedki veel pooleldi täis. Hommikuks on usin koristaja plastikanumad ontlike linnakodanike pilgu eest prahiauto sügavasse kurku peitnud. Siis sibavad Sigatüüka uhkele koolivormile sarnases riietuses vanemad tudengid juba loengutesse. Väärikate kehakatete kandmiseks tuleb esimene aasta ülikoolis edukalt vastu pidada. Eestis saavad alma mater’i uustulnukad enamasti ühe päevaga ristitud, siin aga võtab see aega terve aasta ja toob kaasa lugematu hulga ülesandeid ja mõnikord kahjuks ka alandusi.

Teise aasta üliõpilased kasutavad mõnuga oma võimu ära ja võivad panna terve kursusetäie noori keskväljakul kätekõverdusi, prääksuga kükke ja muid tobedusi tegema. Pilt võib olla ka rõõmsam. Omaette elamus on näha sadu arstiks õppivaid särasilmseid brünette botaanikaaia mahukasse purskkaevu hüppamas. Väljas on veel palav ja veest tilkuvate õnnelike plikade kollaste särkide all joonistuvad vaataja ette imelised kumerused ning fantaasia saab sel hetkel vaba voli. Varjulise puu all pingil aga suudleb emmates värskelt kokku saanud noorpaar. Armastus. Jah, seda jagub siin Portugalis küllaldaselt.

Sven Paulus

UT toimetaja 2011–2013

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

Portugal, Coimbra