Hea õpetamise tava teemal arutleti pikemalt ja põhjalikumalt ka jaanuari keskel toimunud konverentsil «Õppejõult õppejõule 2016: õpetamise hea tava».
FOTO: Andres Tennus

Kes kardab õpetamise head tava?

Aktuaalne

Kui tõmmata paralleele teatrimaailmast tuntud Virginia Woolfi ja õpetamise hea tava vahel, siis võib mõlema kohta küsida, kes seda kardab või miks kõnealune teema üldse oluline on.

Hea õpetamise vestlusringi kolmandas ja viimases osas keskendume õpetamise heale tavale. Vestlusringist võtsid osa rakubioloogia õppetooli juhataja Toivo Maimets, võrdleva poliitika lektor Alar Kilp, majandusteaduskonna asejuhataja õppe alal Krista Jaakson, haridusteaduste instituudi kõrgkoolipedagoogika dotsent Mari Karm ja üliõpilaskonna esimees Martin Noorkõiv.

Mari Karmi sõnul selgus tava üle arutledes, et üks levinumaid hirme on, et õpetamise hea tavaga hakatakse õppejõududele n-ö lajatama.

«Kardetakse, et tava muutub survestusvahendiks, mille kõigile tingimustele peavad kõik õppejõud vastama,» täpsustas dotsent.

Standard või ideaal

Küsimus peitub eelkõige selles, kas tava paneb paika hea õpetamise vähimad nõuded või on see täiuslikkus, mille poole püüelda. Vestlusringis osalejad pakkusid, et see võiks olla pigem ideaal, millega õppejõud ennast võrrelda saaksid ja mis annaks eesmärgid, mida oma töös paremaks muuta.

Martin Noorkõiv ütles, et miinimumreeglid on erinevates nõuetes nagunii peaaegu alati kirjas. Tava võiks aga olla mitte sundiv, vaid innustav. «Inimesi ei saa sundida hästi õpetama, aga neid saab inspireerida seda tegema,» ütles Noorkõiv.

Alar Kilp võrdles hea õpetamise tava demokraatiaga – mõlemad on ideaalid, mille poole püüelda. Kui demokraatias on sisuliselt õigus kõigil arvamust avaldada, siis tegelikkuses ei pruugi asjalood sugugi nii olla. Samuti võiks hea õpetaja parimal juhul oma eriala kohta kõike teada, see ei ole aga lihtsalt võimalik.

«Õpetamine koosneb väga paljudest osadest: ainekava, hindamisviisid, tegevused, väljundid, esinemisoskus, tudengite innustamine... Mingil hetkel tekib õppejõul vajadus või huvi mõne tahuga oma õpetamises teaduslikumalt tegeleda, aga kõike korraga teha ei saa,» viitas Kilp.

Sama võrdluse saab tuua ka teadustöös. Kedagi võib nimetada näiteks rahvusluse asjatundjaks, tegelikkuses on ta uurinud ikkagi mingi kindla ajahetke või piirkonna juhtumeid, mis on väike osa sellest, mida nähtus tervikuna endast kujutab.

Toivo Maimets ütles, et ega täiuslikku inimest ju olemas ei ole. Tava annaks võimaluse selgemini näha, kus kellelgi rohkem arenguruumi on, ja nii tema õppetöö kvaliteeti teadlikumalt paremaks muuta.

«Õppejõudude hindamised on üldiselt väga vormilised. Kirjutatud artiklid ja õpetatavad ainepunktid saab ka arvuti kokku lugeda, tava annaks sellele rohkem sisu ja ka põhjalikuma tagasiside,» lootis Maimets.

Eelmisel aastal läbis ta ühena paljudest professorite atesteerimise, kus seda tava hästi kohaldada saaks. Mitme lehekülje aruannete ja tulevikuplaanide kirjutamise järel tuli komisjonilt aga lihtsalt teade, et vastab igati tingimustele. Tulemus oli küll hea, aga võiks olla rohkem suhtlemist – see innustaks rohkem.

Seega võiks õpetamise hea tava olla mõeldud laiemale seltskonnale kui lihtsalt õppejõud: ka nende hindajatele ning miks mitte ka üliõpilastele. Nii tekiks selgem ühine õppekultuur.

Tava ka õppijatele

«Kui räägime, et hea õpetamine on õppijakeskne, siis tähendab see, et tegu pole ainult õpetamisega, keegi peab õppima ka. Järelikult seaks tava kindlasti ka teatud ootusi üliõpilastele,» tõi Mari Karm välja.

Õpetaja-õpilase suhe ei tähenda tingimata, et kõik, millega õpetaja või õppejõud tegeleb, on õpetamine ning õpilased või üliõpilased ainult õpivad. Mõlemad pooled on omavahel tihedas seoses ja täiendavad teineteist.

Alar Kilp tõi näiteks, et hakkas möödunud sügisel tudengitelt tagasisides küsima lisaks sellele, mida nad lootsid õppida ja kursuselt said või ei saanud, ka seda, kas kursusel oli midagi sellist, mida nad ei arvanudki, et õpivad.

«Ehk siis mida õpib üliõpilane minu aines sellist, mida polnud kirjas ei aine eesmärkides ega mujal. Ülikoolis peaks aine õppetöös kaasnema ka üldiste ja ülekantavate oskuste omandamine, kas või näiteks stressiga toimetulek. Õppekava läbimisel õpib tudeng ju kümnete õppejõudude juures ja kõik need kogemused mõjutavad kuidagi tema isiksuse arengut,» rääkis Kilp.

Ka Toivo Maimets usub, et õppejõu isiksus ise võib üliõpilastele midagi juurde anda. Tema instituudis on aastaid kehtinud põhimõte, et ka esimese kursuse bakalaureusetudengid peavad nende juhtivaid professoreid nägema.

Tihti eelistavad rahvusvaheliselt tuntud tippteadlased ainult doktorantidega tegeleda, kuid nn suured teadlasisiksused võivad palju suuremat mõju avaldada just noortele õppijatele ja neid rohkem õppima innustada.

«Näiteks oli hiljuti Helsingi ülikoolis ühele professorikohale palju kandidaate. Kui kahe parima kandidaadi vahel valikut tehti, otsustati selle kasuks, kes oli nõus ka õppetööd tegema,» viitas Maimets.

Tema sõnul näitab see, et viimastel aastatel on kõrgkoolides õpetamise rolli enam hindama hakatud. Üliõpilasi mõjutab ka professori kogemus, isiksus, vaimustus, mida ta oma eriala üle tunneb.

Martin Noorkõivgi kinnitas, et õpetamise hea tava on üliõpilaste jaoks kindlasti oluline. Praegu plaanitakse eraldi kirja panna ka õppimise hea tava, kuid oluline on teada ka põhimõtteid, millest õppejõud lähtuvad.

«Lääne ülikoolides tutvustatakse ülikooliaasta alguses toimuvate sissejuhatavate nädalate jooksul tihti põhimõtteid, kuidas seal õpetamine käib. Nii tekib selge ja ühtne arusaam, mida oodata ja mis on selle ülikooli jaoks oluline. Kui ka meil oleks õpetamise hea tava, mida enda sissejuhatusse lõimida, on sellel kõigel väga suur mõte,» ütles Noorkõiv.

Aitab paremini suhelda

Noorkõivu arvates on hea tava vormiline dokument ise suuremas kontekstis väikese tähtsusega. Palju olulisem on sisuline kokkulepe ning sellest lähtuvad arusaama ja tegevuste muutused. Kindlasti annaks tava dokumendi olemasolu aga kindla aluse, et õpetamise kvaliteedi tähtsust ülikoolis üheselt mõista.

Ka Toivo Maimets toob välja, et õpetamise kvaliteedi hindamiseks peab olema mingi ühtne lähtekoht. Head tava saaks ta ise kasutada nii õppe- kui ka administratiivtöös.

«Õppejõuna aitaks see mul mõista, mida ka mu kolleegid oluliseks peavad, ja nii mõtlen need teemad põhjalikumalt läbi. See tekitaks ülikoolis ühise mõtteruumi. Instituudi direktori töö juures annaks see juhise, mida õppejõudude töö kvaliteeti arutades analüüsida ja mida paremaks muuta,» rääkis Maimets.

Alar Kilp usub, et hea tava aitaks kõigil ülikooli inimestel omavahel paremini suhelda. Õppejõud ei tohiks olla omavahel võistlejad, vaid nad peaksid pigem praktikaid ja kogemusi jagama, et üliõpilastele parem haridus anda.

«Tudengil on järjepidev õppimiskogemus, ta käib loengust loengusse. Kui tema õppejõud omavahel ei suhtle, võib iga õppetund olla iseseisev tükk, mis ei ole teiste ainetega loogiliselt seotud,» viitas Kilp murekohale.

Nii võib juhtuda, et üliõpilane peab mitmes aines sama asja õppima või jääb tal hoopis arusaamatuks, kuidas erinevad loengud omavahel seotud on ja mida ta oma haridusega peale saab hakata. Hea tava ise ei paneks küll kedagi suhtlema, aga ühiste pidepunktide korral on paratamatult lihtsam suhelda.

Krista Jaakson lisas, et just nendel põhjustel oleks õpetamise hea tava väärt vahend programmijuhtidele, kelle ülesanne ongi õppekava ühtsust ja loogilisust tagada.

«Mulle tundub, et programmiarendusmeeskond on heas tavas fookuses. Eriti hea on see, et vaatame tava luues koos positiivsete lootustega tulevikku, ega reageeri sellega mingitele halbadele kogemustele,» ütles Jaakson.

Vajalik laiem koostöö

Koostööle suunatud mõtlemist on Jaaksoni arvates ülikoolis praegu mingil põhjusel veel vähe. Kui ka püütakse enda õppeaine taset tõsta, siis see ei pruugi veel piisav olla. Ehk peaks milleski hoopis järele andma, et üliõpilase õppimiskogemus tervikuna oleks kvaliteetsem.

«3D-pusletükk rikub kahedimensioonilise pildi ära, mitte ei kaunista seda.» Jaaksoni sõnul võiks olla rohkem valmidust just seda tervikpilti vaadata ja koostööd teha mitte ainult omavahel, vaid ka kolleegidega väljaspool Eestit.

Ka Toivo Maimetsa pani imestama see, et Euroopast räägitakse kui millestki meist eemal seisvast, kuigi Eesti on juba aastaid Euroopa Liidus.

«Liiga vähe sidet on tulevaste tööandjatega, kes ei ole ainult Eestis, vaid tegelikkuses üle terve Euroopa. Meie aladel on suur puudus kontaktidest maailmatasemel ravimiarendajatega, kes saaksid meie lõpetajatele pakkuda palju töökohti,» tõi Maimets näiteks.

Kui selles valdkonnas Eestis suurt arendustegevust ei toimu ja kohalikud pisiettevõtted tegelevad väikeste töölõikudega, siis mujal Euroopas ja kaugemalgi on suurem vajadus väga hea haridusega asjatundjate järele. Kahjuks on aga vajalikud kontaktid puudulikud.

Alar Kilbile valmistab muret see, et politoloogias on üha keerulisem mõistuspärasusest rääkida. Seda eelkõige seepärast, et ühiskonnas üldiselt või siis selle väiksemates rühmades on lihtsam mustvalget mõttemaailma järgida.

«Näiteks pagulastest rääkides püüame õppetöös vaadelda eri osapooli ja riike mõistuspäraselt, et mõista mida ja miks keegi tunneb ja räägib. Noored aga küsivad, et mida nad selle teadmisega peale hakkavad, kui maailm toimib lihtsustatud käsitluste järgi. Sugulaste või sõpradega on raske selliste teemade üle mõistuspäraselt arutleda, sest tahetakse, et noor valib nn õige poole.»

Sarnaseid küsimusi, millega õppetöös tegelema peab, tuleb üha juurde. Nii tuleb järjest rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsetele oskustele, meeskonnatööle ja suhtlemisele. Ühised arusaamad heast õpetamisest teevad vestlusringi osalejate arvates kogu ülikoolihariduse rohkem meie kõigi ühiseks asjaks.

«Üks on kindel: ükskõik, kui palju muutusi või tehnoloogiat juurde tuleb, õppejõu töö otsa ei saa. Keegi peab selles suures tohuvabohus suunise paika panema!» lausus Toivo Maimets.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

õpetamine