Uus juhatus on TÜÜE-s ennast kenasti sisse seadnud.
Foto: Andres Tennus

TÜÜE juhatusel on siht selge

Aktuaalne

Üliõpilasesinduse uuel juhatusel on olnud mõned kuud aega, et olukorraga kohaneda. Senise aasta asemel on neil nüüd oma ideede elluviimiseks kaks korda rohkem aega. Kuivõrd suurejoonelised on juhatuse plaanid ja mida nad kavatsevad korda saata, selle üle arutlevad esimees Martin Noorkõiv, aseesimees Liina Hirv ja aseesimees Mirell Prosa.

 

Millised on teie esimesed suuremad plaanid?

Martin Noorkõiv: Me jätkame viimase kahe aasta jooksul alustatuga, kuid teiselt poolt, eks uus juhatus tuleb mingil määral uute asjadega ka. TÜÜE tegevust saab põhimõtteliselt jagada kaheks: tudengipoliitika (haridusvaldkond) ja tudengkond (tudengielu valdkond). Püüame jagada oma tegevust nende kahe suuna vahel ning neid ühtlasi edasi arendada. Tudengipoliitika eesmärk on parem ülikool, sealt omakorda edasi parem õpe. Tudengkonna poole pealt püüame, et väljaspool ülikooli seinu saadud kogemus oleks igati väärtuslik.

Liina Hirv: Tudengipoliitika suunal jääb väga palju samaks, aga muutub metoodika, ehk see, mil viisil me jätkame. Praegu on võetud siht, et esindajad ja esindus tervikuna räägiksid ülikooli puudutavatel teemadel rohkem kaasa.

Kuigi olete kõikide poliitikat puudutavate loomeprotsessidega ülikoolis seotud, siis kas see garanteerib, et esindajatel on üleüldse mingisugune võimalus midagi muuta?

Liina Hirv: Oleme selle peale ka mõelnud. Potentsiaali on kindlasti, sest kui inimesed on kord juba esindusse tulnud, siis on neil ilmselt tahe midagi muuta. Neile on vaja luua soodne keskkond ja pakkuda esmased teadmised, kuidas midagi saavutada. Inimene ei leia alati ise õiget teed kohe üles, siin tuleb pisut aidata.

Martin Noorkõiv: Oleme TÜÜE-s saanud efektiivseks poliitikatöös, me saavutame tudengkonna eest kõneldes päris palju. Senimaani oleme seda teinud pigem bürooga, juhatusega – see on grupp, kellel on praktiline kogemus ning kes on protsessides pikemat aega osalenud. See on arusaadav, et esimene kord suurel koosolekul võibolla ei oskagi äsjaalustanu kaasa rääkida, teine kord on juba kindlam olla, kolmandal korral on eelteadmised ja kogemused juba suuremad. Me loodame seda võimekat gruppi suuremaks kasvatada.   

Millised on plaanid tudengkonna elu silmas pidades?

Mirell Prosa: Jätkame väga suures osas sellega, millega möödunud TÜÜE juhatus tegeles, kuid viime selle teisele tasemele. Kui vaatame praegu tudengkonda, siis saame tõmmata piire ja näha, kuidas tudengid on jaotunud. Kahe aasta jooksul soovime neid gruppe rohkem kokku tuua ja leida ühisosa.

Gruppidest ja piiridest rääkides järeldan, et praegu on tudengkond fragmenteerunud.

Mirell Prosa: Ma ei ütleks nii. Pigem võib jaotada huvide järgi: kes on rohkem huvitunud spordist, kes rohkem laulmisest. Meil on tudengeid, kes kuuluvad ainult akadeemilistesse noorteorganisatsioonidesse. Nende huvigruppide baasil annab tegelikult luua midagi suuremat, mis tooks tudengkonna kokku.

Martin Noorkõiv: Meie kui tudengite esindaja perspektiivist vaadates oleme siiani lähenenud nõnda, et kõnetamegi kõiki Tartu ülikooli tudengeid. Pigem näeme, et pole väga kedagi, keda huvitaks tudengeid puudutav üldine jutt. Me peame suhtlema huvigruppidega ja olema nende jaoks kasulikud. On grupid, kes meiega praegu kuidagi ei suhestu ja me peame nendeni jõudma. Siis on ka võimalik, et üleülikooliline jutt jõuab nendeni ja paneb neid toimuvast huvituma.

Kas see pole pisut hullumeelne plaan: suhelda kõikide tudengkonnas olevate huvigrupikestega ja leida nendega mingi ühisosa?

Martin Noorkõiv: Me ei tee seda kohe – see võtab aega. Me joonistasime tahvlile tudengkonna ja huvigrupid. Neid gruppe polnud tohutult palju, umbes 15. Teine pool on see, et tänane tudengkond kuulub suures osas huvigruppidesse, aga on ka neid, kes ei kuulu kuhugi. Nende anonüümsete inimestega, kes on organiseerumata, on meil kõige keerulisem kontakti leida. Me tahame seda, et tudengid oleksid rohkem organisatsioonidega seotud, selle kaudu saame meie omakorda organisatsioonidega suhelda. Liigume süstemaatiliselt selles suunas, et tudengkonda ühendada.

Liina Hirv: Meie siht on seatud kõrgele, sest kui tahad kuskile liikuda, peab eesmärk silme ees olema.

Mainitud teemad on laiapõhjalised ja tegevus pikaajaline. Kas on midagi konkreetset, millega jätkate?

Martin Noorkõiv: Jätkame kindlasti tasemeõppe kvaliteedi juhtimise põhimõtte rakendamise komisjoniga, mis on loodud rektori käskkirjaga ja mille eestvedajaks on TÜÜE. Sinna kuuluvad üle ülikooli kõige helgemad pead õppe valdkonnas. Selle komisjoniga võtame ette kogu TÜ õppekvaliteedi juhtimise ning küsime, mis toimib, mis ei toimi. Teeme ettepanekuid koostöös ülikooli juhtorganitega, kuidas võiks töö mingites õppevaldkondades sujuda paremini. See on asi, mida jätkame ja mis on väga suure potentsiaaliga.

Liina Hirv: Tuleb määratleda, kuidas suhestub TÜÜE haridustemaatikaga, peame looma oma haridusplatvormi. Peame vastama küsimustele, millisena kujutame ette haridust, mille siit saame, ja milline peaks olema õppekorraldus. Selle all tuleb välja tuua pikaajalisema perspektiiviga teemavaldkonnad, probleemistik ja lahendused. Haridusplatvorm annab võimaluse, et meil on eri haridusprobleemidele kohe ühene vaade.

Martin Noorkõiv: Oleme panustanud sellesse, et ülikoolil oleks huvi kvaliteedijuhtimise vastu, kuigi ka üliõpilaskonnal on siin oma võimalused.

Mirell Prosa: Praegu on tudengielus aktuaalne teema ühisvärbamine. Erinevad noorteorganisatsioonid otsivad endale tulevaks aastaks uusi liikmeid, see on hästi oluline osa meie rebasenädala juures, mis on iga õppeaasta alguses. Iga tudeng võiks leida endale koha ja muutuda ülikoolis toimuvaga lähedaseks. Ühisvärbamisega pakume neile välja eri võimalusi. See läheb otseselt kokku meie huvigruppidega suhestumise visiooniga, mis pakub võimaluse jõuda tudengiteni. Enne oli ühisvärbamine pisut teisel tasemel, aga nüüd teeme seda hoopis laiemalt.

Martin Noorkõiv: Liigume sinnapoole, et olla tudengitegevuse katusorganisatsioon, eriti selles osas, mis puudutab toetamist. Uue asjana tooksin välja, et siiani oleme välja jaganud projektitoetusi. Tahaksime selle ära kaotada. Kui me vaatame reaalsust, siis see, kellele me jagame projektitoetusi, on 90% ulatuses samad organisatsioonid. Mõistlikum on jagada organisatsioonidele tegevustoetust.

Kuidas teie tegevust ja plaane mõjutab see, et juhatus on valitud kaheks aastaks?

Mirell Prosa: Kaks aastat on väga hea. Ma tulen organisatsioonist, kus juhatused vahetusid samamoodi iga aasta järel. Valmistad mitu kuud ennast tööks ette, töötad paar kuud ja siis pead juba uute valimiste peale mõtlema hakkama. Sul võivad olla head plaanid, ent sa ei pruugi nende elluviimiseni jõudagi. Kaks aastat annab meile aega, et saaksime oma mõtted teoks teha.

Liina Hirv: Areng venib pikale, kui juhatus vahetub tihti. Areng, mis võiks aset leida viie aasta jooksul, leiab aset hoopis kümnega. Inimesed kordavad samu vigu, sest mälu ei säili, kui aga on piisavalt pikaajaline tegevus ja stabiilsus, on selleks lootust rohkem.

Kas selliseid alusdokumente puudutavaid muudatusi on teil veel plaanis?

Martin Noorkõiv: Arengukava on praegu liiga projektipõhine – seal võiks olla pigem alaeesmärgid, millest võiks juhatus ise moodustada projektid. Me ei hakka sel aastal rohkem dokumentidega tegelema, oleme siin väga palju ära teinud. Tegevliikmed jäävad mitmeks aastaks, mis annab lootust, et selle võrra mälu pikeneb.

Möödunud korral oli TÜÜE-ga vesteldes pikemalt juttu TÜK-idest ehk üliõpilaskogudest. Kas need on tööle saadud ja täidavad oma eesmärki?

Martin Noorkõiv: Oleme mõelnud, mida meie saaksime parandada. Väga selgelt on vaja määratleda, kes millega tegeleb. TÜK-id tegelevad teaduskonna asjadega ja TÜÜE sinna ei sekku. Meil aga tekib kiusatus sekkuda, kui näeme, et midagi on valesti ja keegi sellega ei tegele. Kui aga TÜK-id on alles alustanud, siis on normaalne, et nad ei saagi kõigega kohe tegeleda, samas kui TÜÜE-ga mingitesse teemadesse sekkume, võib tekkida probleeme. Püüame nüüd korraldada, et esinduskogu liikmetel on oma rollid ja informatsioon hakkab eri instantside vahel paremini liikuma.

Liina Hirv: Kui eelmisel aastal oli küsimus TÜK-ides, siis nüüd on küsimus selles, kuidas kommunikatsiooniahelad omavahel suhtlema panna.

Millist poliitikat hakkate ajama senatis?

Martin Noorkõiv: Oleme võtnud selge sihi. Mingi teema jõudmisel senatisse on üliõpilaste esindajad sellel alal kõige paremini informeeritud. Kui arvestada välja rektoraat, siis oleme meie need inimesed, kes on kõikides protsessides kaasas. Püüame jätkata sama loogikat: kui võtame senatis sõna, siis teame, millest me räägime. Oleme asjad läbi mõelnud ning paljuski võetakse meie ettepanekuid ka kuulda. Teaduskondade üliõpilaskogude esindajad, kõik üliõpilastest senaatorid ja TÜÜE esindajad istusid ümber laua ja mõtlesid, mis on meie ühine seisukoht Tartu ülikooli uue põhikirja kavandi suhtes. On teaduskondi, kes on väga tugevalt põhikirja vastu. Ühise laua taga õnnestus jõuda seisukohani, et me peame oleme võimelised astuma välja teaduskondade kingadest ja seisma tudengkonnana kogu ülikooli huvide eest. Tudengkond mõtleb tervikuna. Selle koguga, kes olid kohal, pigem toetame põhikirja. Seda küll väikeste mööndustega, sest me ei saa öelda, et kõik tudengid on nõus.

Kuidas hakkab välja nägema koostöö haridus- ja teadusministeeriumiga?

Liina Hirv: Kuulume Eesti üliõpilaskondade liitu, mis on meie katusorganisatsioon. Nii EÜL kui ka haridus- ja teadusministeerium on mõlemad riikliku tasandi organisatsioonid, milles tõstatunud teemad ei puuduta ainult Tartu ülikooli. Me räägime riigi tasandil kaasa EÜL-i kaudu, sest nii on tudengkonna hääl märksa laiapõhjalisem, kuna sinna koonduvad kokku kõikide kõrgkoolide tudengite arvamused.

Kuidas te hakkate võitlema stipendiumite eest?

Martin Noorkõiv: Esialgne süsteem tundus meile vastuvõetav. On olemas üleriigiline tulemusstipendiumite süsteem, erialastipendiumite süsteem ja toimetulekutoetus. Kuna tulemusstipendiumite maht oli palju väiksem, kui me ootasime, siis kogu süsteem ei tööta. Sellises olukorras oleme pigem selle vastu, et mõnel erialal on korraga nii tulemusstipendium kui ka erialastipendium (kokku kuni 400 eurot kuus). Eriti arvestades, et need erialad on valitud peamiselt majanduslikke huve järgides, mistõttu toetatakse teisi vähem.

Liina Hirv: Stipendiumisaajate hulka tuleks hajutada, et nad ei kattuks. Tekib küsimus, kuidas me muidu oma ala tippe siin hoiame. Stipendiumite süsteem tuleb põhjalikumalt ümber hinnata ja vaadata kogu pilti tervikuna. Mitte nii, et vaatame ühte tükki, tekitame sinna kena summa ja teistele jätame pisku.

Martin Noorkõiv: Keegi ei julge justkui öelda välja mõtet, et äkki ei ole päris normaalne, kui ainult loodus- ja informaatikaerialad saavad erialastipendiumi. Meil on vaja inimesi, kes oleksid tipud erinevates valdkondades.

Liina Hirv: Arusaam, et mingeid suundi ülikoolis tuleb hoida, on niivõrd juurdunud, et teised erialad jäävad tagaplaanile. Unustatakse ära, et aeg liigub edasi ja olukord muutub.

TÜÜE endine esimees Kaspar Kruup rääkis intervjuus, et TÜÜE senine süsteem tuli mingis osas lammutada ning hakata seda uuesti üles ehitama. Kaugel ehitustööd on?

Martin Noorkõiv: Kaspar Kruubi ja Erik Raudsepa eesmärk oli tõesti senine süsteem lammutada ja uus taas üles ehitada. Oleme praegu niikaugel, et süsteem on olemas, nüüd on meie asi seda eesmärkide saavutamiseks kasutama hakata. Organisatsioon on tööle saadud.

 


Üks küsimus

Mida see tähendab, et TÜ ei tohi ajale jalgu jääda?

Liina Hirv: TÜÜE peab olema võimeline pidevalt muutuva haridusmaastiku ja ühiskonnaga kaasas käima. Ma ei tea, see on pigem ennetav suhtumine. See on juhtimispõhimõte, et tuleb lähtuda sellest, mis on meie ümber ja jälgida, mis toimub.

 

Mis hakkab saama üliõpilastraditsioonidega?

Mirell Prosa: Meil on eraldi projekt, mis puudutab üliõpilastraditsioone. Eesmärk on taaselustada ja ajakohastada vanu traditsioone ning siduda need loosungiga «Ole rohkem!». Me ei tambi traditsioone maha, vaid arendame edasi.

 

Oma valimisplatvormi kirjeldamisel, Martin, ütlesid, et TÜ käib vaikselt mandumise teed. Kust selline mõte?

Martin Noorkõiv: Oma valimiskõnes leidsin sellise fraasi nagu «möödunud aegade hiilgus». Olen tunnetanud, et ülikoolis aastakümneid töötanud inimesed räägivad pigem selles võtmes, mis möödunud aegadel siin aset leidis. Tänapäevane ülikool teenindab klienti, aga kunagi oli ülikool ühiskonna kese. Mulle tundub, et ülikool peab sellest mandumisloogikast välja murdma ja võtma ühiskonna edasikandmise rolli. Ülikool on surutud eraettevõtte juhtimisvormi ja selle sees on hing kaduma läinud, ei ole ka väga palju neid, kes on valmis asju päästma. Minnalaskmistunde asemele peab inimestele tekkima tunne, et ülikool on oluline. 

Signe Ivask

signe.ivask [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

tüüe