Urmas Varblane
FOTO: Andres Tennus

Kriisijärgses maailmas tuleb taastada usaldus

Intervjuu

Maailma raputanud koroonaviirus on pööranud senise elu pea peale. Rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane usub, et tulevased põlvkonnad vaatavad praegusele kriisile tagasi kui ajale, mis kujundas ümber meie töötamise viisi. 

Meie silme all sünnib ajalugu. Maailm on haaratud kriisi, mille sarnast ei osatud oodata. Urmas Varblase sõnutsi on olukord mitmes mõttes erakordne. „Praeguses kriisis ega selle põhjuses ei ole süüdi need, kes majanduses tegutsevad,“ ütleb ta. „Tekkinud ei ole mitte majanduskriis, vaid tervisekriis, mille lahendamine nõuab samme, mis põhjustavad majanduskriisi. Piltlikult võib öelda nii: selleks, et inimesed jääksid ellu ja valitsus saaks lahendada meditsiiniprobleeme, tekitas ta ise majanduskriisi.“

Ettevõtjate kapsaaeda on visatud kivi. Neilt on küsitud, miks nad valmis ei olnud, kui kogu aeg on õhus olnud jutt peatselt saabuva kriisi kohta.

Selliseks kriisiks, kus valitsus keelab tarbimise, ei saa ettevõtjad valmis olla. Neil peaks olema mingisugune puhver- või varuraha, näiteks eelmise perioodi jaotamata kasum, et nad suudaksid end mingite jamade tekkimisel mõnda aega üleval hoida. Palju ettevõtteid on praegu ka võimelised seda tegema, sest Eestis ei olnud seis enne kriisi sugugi halb. Aga kui käive kukub saja pealt nulli, siis ole sa kui tahes tugev, ikka satud raskustesse, kui tulu juurde ei teki. Näiteks lennufirmadel saab raha otsa – kulud on peal, inimesed on palgal, lennukid on liisitud, aga tulu on null.

Kui käive kukub saja pealt nulli, siis ole sa kui tahes tugev, ikka satud raskustesse, kui tulu juurde ei teki.

Palju räägitakse riigi toetusest. Kes seda vääriks?

Ma mõtlen natukene teistmoodi: mida peaks riik toetama? Mis see on, mis peaks säilima? Alles peaks jääma võimekus toota ja tegutseda pärast seda, kui meditsiinikriis on lõppenud. See tähendab, et valik, keda toetada ja keda mitte, algab hoopis töötajaskonna tagamisest – nii suurtes kui ka väikestes ettevõtetes, ühes või teises tööstusharus. 

Kui algul tundus, et meditsiinilisi küsimusi on võimalik lahendada kiiremini ja mõne kuu pärast saame hakata tegutsema, majandust korraga ja üsna laialt taastama, siis nüüd on selge, et nii see ei lähe. Vaktsiini ei suudeta nii ruttu luua ja see tähendab, et peame avama majanduse tingimustes, kus haigus on alles.

Seega peaksime tegutsema musta stsenaariumi järgi?

See ei ole must, vaid realistlik stsenaarium. Ma arvan, et ei ole põhjust uskuda mingisugust väga ilusat roosat stsenaariumi, ja ettevõtjad seda ei teegi. Neil on vaja olla üsna konservatiivsed, muidu nad edaspidi lihtsalt ei tegutse. 

Majandust tuleb hakata taastama käsikäes meditsiinisüsteemi võimekusega. Me peame vaatama, missugune on nakatunute dünaamika, kui palju on meil meditsiinisüsteemis võimekust. Siis saame hakata mõtlema, kui suuri osasid majandusest võime hakata vabamaks tegema selliselt, et tööl käivad ja teenuseid pakkuvad inimesed jääksid terveks. Samal ajal peab tarbijatel olema juurdepääs kaitsevahenditele, et nad tunneksid ennast julgemalt ja oleksid nõus taas teenuseid kasutama. See on usalduse taastekitamine, mis ei ole lihtne.

Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik taastada inimeste liikumine niimoodi, et kõik riigid oleksid sellega nõus. Siin on vaja kokku leppida, mis tingimustel lubatakse inimesi lennukile ja teise riiki minna. See kõik tuleb tulevikus välja mõelda ja see on midagi uut – nii kaua kui lennukid on lennanud, ei ole sellist asja olnud.

Elu on täiesti ümber kujunenud. Esile on tõusnud kaks valdkonda: e-kaubandus ja põllumajandus. Milline on maailm pärast kriisi?

See on väga tänamatu ennustamine. E-kaubanduse areng on kergemini ennustatav, sest meil on ajaloost näiteid võtta. Hiinas alanud e-kaubanduse buum on selgelt seotud 2003. aasta SARS-i puhanguga. Kui 2003. aastani oli näiteks Alibaba üks pisike ettevõte, mis tegeles ettevõtetevahelise kaubandusega, kuid toona said eestvedajad aru, et see on võimalus pakkuda inimestele ostuvõimalust nakatumisriskita. Ja sealt algas asi pihta. Neile tuli muidugi appi mobiiltelefonide areng, aga tõuke andis tegelikult 2003. aasta kriis.

Kui tõmmata paralleele, siis praegu tähendab see, et e-kaubandus võtab mitu-mitu pööret juurde. Juba praegu näeme Eestis, et see ei ole enam suurte ettevõtete privileeg – iga väike ettevõte, kes tahab ellu jääda, peab e-kaubandusega tegelema. See on elu ja surma küsimus. 

Teisalt saavad tarbijad veel paremini aru, et nad ei pea kulutama oma aega suurtes kaubanduskeskustes. Nad ei viitsi enam niisugusel moel poodi minna nagu enne. Ma arvan, et uus kauplemisviis on tulnud, et jääda.

Iga väike ettevõte, kes tahab ellu jääda, peab e-kaubandusega tegelema. See on elu ja surma küsimus. 

Mis saab kaubanduskeskustest?

See on tõsine teema, mille puhul nägime juba teatud mullistumist – Tallinnas oli see T1 Mall of Tallinna teema juba ammu üleval. Kaubanduskeskused näivad olevat üleinvesteeritud ja see kriis teeb selle avalikuks. Näeme, kuidas on üha vähem inimesi, kes tahavad oma aega kauplustes kulutada. Mida on kaubanduskeskused siiani teinud ja millega nad on inimesi võitnud? Peale kaupade pakkumise on need ka meelelahutuskeskused. See on praeguseni olnud päästeventiil. Meelelahutusvaldkond ei taastu aga korralikult enne, kui meil on olemas vaktsiin. Siis julgeb inimene minna ja lahutada oma meelt nii nagu varem. 

Aga ma näen ka teist valdkonda, kus siiani raskusi ei olnud, aga kus neid võib edaspidi oodata. See puudutab ärikinnisvara ja büroopindade omanikke. Ma arvan, et suurem osa ettevõtetest mõtleb praegu väga tõsiselt, kui palju nad tegelikult büroopinda vajavad, sest kogu suhtumine kaugtöösse on muutunud. Siiani peeti kaugtööd millekski, mida võib ju natuke lubada, aga ega nad seal kodus korralikult tööd ei tee ... Nüüd on selgunud, et kui häda käes ja inimesed peavad kodus töötama, saab töö ikkagi tehtud ja ettevõte toimib. 

See tähendab suure tõenäosusega seda, et väga paljud ettevõtted esitavad endale küsimuse, miks nad peavad kütma, valgustama, maksma tuhandete ruutmeetrite eest. Ilmselt mõtlevad nad nende kulude vähendamise peale – võib-olla mitte väga radikaalselt, aga näiteks kolmandiku võrra, lubades igal kolmandal inimesel näiteks mingi aja kodust töötada ja pidades ainult paar korda nädalas koosolekuid, kus kõik on füüsiliselt koos. Selleks ei ole vaja enam nii palju ruumi. Arvan, et see on üks tõsiseltvõetavam nihe, mida praegusele ajastule tagasi vaadates näeme – töökorralduses leiavad aset väga suured muutused, mis tunduvad hiljem täiesti iseenesestmõistetavad.

Kas meie peamised töövaldkonnad kujunevad ka ümber?

Seda, kas nad nüüd just ümber kujunevad, ei tea. Pigem saame selles kriisis aru, et oluline on tegelik tootmine. Riik ei saa elada ainult imporditavatele kaupadele lootes, vaid peab olema võimeline ka ise midagi tootma, nii et kui tekivad mingisugused tarneraskused, oleks võimalik näiteks mingisugune osa toidust ise toota. Praegune kaitsevahendite kriis ilmestab seda hästi. Samuti on nüüd selgunud, millist ohtu kätkeb endas mudel, mille järgi ostetakse enamik vajalikust toidust sisse.

Kui Eesti praegu targalt tegutseb, on tal võimalik maailma majanduses soodsam positsioon kindlustada. Mida te sellest mõttest arvate? Mis on meie tugevad küljed?

Sellest olen ma juba ammu rääkinud. Väga kokkuvõtlikult öeldes võib seda nimetada trendiks, kus maailma väärtusahelad muutuvad regionaalsemaks. See trend ilmnes juba natukese aja eest ning selle taga on tohutu vastasseis USA ja Hiina vahel. Mõlemad riigid tahavad olla maailma superjõud ja käib võitlus selle pärast, kes on maailmas hegemoon. 

Donald Trump alustas juba 2018. aastal Hiinaga ägedat kaubandussõda. Ta kehtestas suure hulga tollimakse, millele Hiina reageeris vastumeetmetega. Niimoodi käis vastastikune tõkete ülesehitamine, kuni viimaks oli 300 miljardi dollari väärtuses kaupa tollimaksude all. See andis Ameerika ettevõtetele märku, et nad ei saa enam väga paljudes asjades Hiina peale loota ja peavad oma mudelid üle vaatama. Neil tuli valida, kas lasta teha midagi Ladina-Ameerikas, Euroopas, Põhja-Aafrikas või kusagil mujal, aga igatahes mitte Hiinas. Nüüd, mil kaubad ei liigu, on nende suurte rahvusvaheliste ettevõtete juhid mõistnud riskide suurust, kui valdav osa komponente tuleb Hiinast. See tähendab, et otsima hakatakse firmasid, kes suudaksid neid komponente toota näiteks Euroopas, aga mitte nii kallilt kui Saksamaal või Prantsusmaal. 

Urmas Varblane arvab, et ettevõtted uurivad võimalusi, kuidas kolida osa tootmisest Eestisse.

FOTO: Andres Tennus

Nüüd jõuamegi Ida- ja Kesk-Euroopa riikide võimaluse juurde. Poola, Leedu, Eesti, Ungari, Bulgaaria ja teised riigid hakkavad teatud valdkondades pakkuma hargmaistele ettevõtetele mitmes mõttes huvi, et nad saaksid luua Euroopasse mingi tagavaravõimekuse. See ei tähenda, et Hiinas lõppeb kõik ära – seal on tohutu siseturg, mida on vaja teenindada, ja sel põhjusel jäävad lääne firmad sinna ikka edasi. Aga osa tootmisest tuuakse ära. See teema on väga päevakohane elektroonikatööstuses. Kui kogu elektroonikaahel on Hiinas, on see julgeolekurisk. Hiina võib sisuliselt kogu Ameerika elektroonikavaldkonna riistvara arengu kinni panna.

Teine valdkond, kus tooteid hakatakse Hiina asemel mujal tegema, on masinaehitus. Aga ennekõike toimub nihe meditsiinitööstuses ja meditsiinitehnoloogia vallas. Kõik see, mida me praegu näeme – puudus on maskidest, respiraatoritest, hingamismasinatest –, paneb meid aru saama, et ka Euroopas peab olema nende tootmise võimekus. Ja pole kahtlust, et see võimekus luuakse. Ka Eestis on mitu ettevõtet, kes neid asju toodavad. Neil läheb praegu hästi, aga ma arvan, et neil hakkab veel paremini minema.

Kui Eesti sooviks nüüd tõsiselt jala maailmamajanduse ukse vahele panna, peaksime pingutama selle nimel, et toota näiteks meditsiinitarvikuid?

Me peaksime olema huvitavad kosilastele, kes otsivad praegu Euroopas võimalusi. 

Kas meil jaguks inimesi, kes oleksid nõus tootvas sektoris töötama?

See on muidugi probleem. Aus vastus on, et neid inimesi ei ole väga palju. Tegime eelmise aasta lõpust kuni selle aasta märtsini välisinvesteeringute uuringu raames kokku ligi 80 intervjuud tippjuhtidega, kellel on Eestis välisinvesteeringutega firmad. Nad ütlesid, et neil on vaja näha väga palju vaeva, et endale tööjõudu saada, ja et inimeste palgasoovid on tihti ebareaalsed – nad küsivad sellist palka, mida ei ole võimalik tööstuses maksta. 

Nüüd me näeme, et jutt tööstuse mõttetusest ja maailma liikumisest teenustevaldkonda on saanud kõva vastulöögi. Kaugjuhtimise abiga respiraatoreid ei tooda, samuti ei saa kaugtööga kapsast ega kaali. Mõlemat on tarvis – nii kaupade tootmist kui ka teenuseid.

Oletame, et Eesti inimene jääb selliseks, kes ei taha harja kätte võtta. 

Praegu toimuv on inimestele tohutu šokk. Nad on praegu urus ja hirmul ning riik hoiab neid töötukassa meetmetega paigal. Õnneks on meil töötu abirahade maksmise periood, mille ajal saab viimase töökoha palgaga võrreldes pool aastat päris mõistlikult raha – see on mingisugune aken, tänu millele saab inimene rahulikult mõelda, mida ta edasi teeb. Aga kui kriis on läbi ja vanad töökohad ei taastu, siis ollakse ilmselt valmis tegema ka teistlaadi tööd.

Kas meil endal on mingeid tugevaid valdkondi, mida saaksime ise arendada ja teistele pakkuda?

Eestis on tasapisi tekkinud väga edukaid ettevõtteid eri valdkondades, aga selle kriisi käigus on näha, et päris paljud neist on raskustes. Praegu võiksime mõelda, kuidas teenida pärast kriisi raha erinevate e-lahendustega. Oleme väga uhked oma e-riigi üle ja ilmselt ka õigustatult – meie riik toimis tõepoolest edasi. 

Kui kriis on möödas, tahaksid paljud riigid juurutada midagi sellist, nagu meil on: e-kooli lahendust, autode registreerimise ja müügiga seotud e-teenuseid, digiretsepte jms. Võiksime need süsteemid ja nende loogika kokku panna ja riikide valitsustele müüa. See on koht, kus meil oleks kindlasti väga palju tööd ja leiba. Aga see, kuidas me seda teadmist müüme, ei ole meil veel korralikult läbi mõeldud. E-teenused on olemas, kuid napib neist kujundatud tooteid, mida müüa.

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit