Kaks kümnendit tagasi asutatud Tartu Üliõpilasteater on peale põnevate välisautorite maaletoomise aidanud märkimisväärselt uuendada siinset teatrimaastikku – muu hulgas ka paljude kutselisse teatrisse siirdunud vilistlaste kaudu.

Oma koduteatrit portreteerida (autor on Tartu Üliõpilasteatri asutajaliige – toim.) on esmapilgul keeruline ülesanne. Kes oleks osanud 20 aastat tagasi arvata ja loota, et uue sajandi teise aastakümne lõpuks on Tartu Üliõpilasteatri varamusse kogunenud tuhanded tunnid proovides, sajad tunnid laval, kümned välisfestivalid, arvukad auhinnad ning kaugelt üle 50 lavastuse ja eriprojekti?

1999. aasta sügisel Tartu Ülikooli draamastuudio nime Tartu Üliõpilasteatri (lühidalt TÜT) nime vastu vahetanud truppi asus eest vedama kunstiline juht Kalev Kudu, kes teeb seda tänini. Ta ise peab TÜT-i oma eluks ja kutseks, olles seejuures tohutu kaadrivoolavusega teatri üks tugisammastest, nagu ka Enor Niinemägi ja Peeter Piiri. 

Piiri arvates on TÜT-il siinsel teatrimaastikul täita üsna suur roll. «Me kanname vaiksel viisil edasi teatritraditsiooni, mis lähtub Toominga ja Hermaküla stuudiost ning mis keskendub psühholoogilise, eeskätt lugu jutustava teatrikeele asemel pigem füüsilisusele, tegevuslikkusele ja kompositsioonilisusele. Oleme kõik need 20 aastat visalt püüdnud tegeleda teatriuuendusega, mis alles nüüd Eesti kutselistesse teatritesse kohale jõudma hakkab,» räägib Piiri.

Teatriuuenduse teemal jätkates tõdeb ta, et TÜT on stuudiotes pidevalt otsinud selliseid metoodikaid ja harjutusi, mis meie teatrikoolides väga kanda kinnitanud pole ning mis treeniksid pigem füüsilist kui psühholoogilist näitlejat.

«TÜT esindab esteetilisi alternatiive ja minu arvates just seda üks üliõpilasteater tegema peabki, sest just üliõpilased ja üldse akadeemiline eliit on need, kes näevad maailma avaramalt ja võimalusterohkemalt,» on Piiri veendunud.

Vilistlane Kelly Kittus arvab, et TÜT lisab Eesti teatrimaastikule värskendavat särtsu. «Omapäraste autorite teoseid lavale tuues või erisugust teatrikeelt kasutades antakse vaatajale võimalus näha asju ootamatust perspektiivist,» lausub Kittus.

Avangardi maaletooja

Ilmselt on praeguseks väljakujunenud publik ja kriitikudki päri, et TÜT on alati oma repertuaaris püüdnud keskenduda pigem intellektuaalsetele ja esteetilistele proovikividele kui meelelahutusele.

Nõnda on teater Eestis tutvustanud autoreid, kes mujal maailmas on tuntud, aga meil jäänud millegipärast tähelepanuta. Pärast seda, kui üliõpilasteater oli lavale toonud kaks Sarah Kane’i teost, «Puhastatud» ja «4.48 psühhoos», lavastas ka Von Krahl samu näidendeid.

«Aleksandr Vvedenskit ja Daniil Harmsi pole nad veel avastanud, aga küllap jõuavad varsti ka nendeni,» muheleb Kalev Kudu. Oma näidendeid on teatrile kirjutanud Mehis Heinsaar, Jüri Ehlvest, Veiko Märka ja teised kohalikud autorid.

Teatrilavastused nõuavad alati ka kunstnikutööd. Kudu meelest on suur õnn, et TÜT-iga töötavad professionaalsed kunstnikud, nagu Kiwa ja Silver Vahtre. Nimekirja võib lisada ka vilistlased Kudrun Vungi ja Jaanika Kolgi, kes on kunstnikena kaasa aidanud.

Mitu teistki teatri endist liiget on aegade jooksul tagasi TÜT-i rüppe pöördunud. Näiteks Katrin Kalma ja Karl Edgar Tammi on mänginud TÜT-i lavastustes rolle ka pärast näitekunsti eriala lõpetamist Viljandi kultuuriakadeemias ning kunagised teatri liikmed Jaanika Tammaru ja Helen Solovjev on aidanud seada liikumist.

Teatri kodulehelt vilistlaste nimistut vaadates võib tõdeda, et üliõpilasteater on olnud paljudele noortele hüppelaud kutselisse teatrisse. See, et Viljandisse või Tallinna lavakunstikooli jõuab igale teatrikunsti kursusele ka mõni üliõpilasteatris osalenud inimene, on pigem reegel kui erand.

Ühest viiesest näitlejate seltskonnast (Kaija M Kalvet, Lennart Peep, Jaanika Tammaru, Karl Edgar Tammi ja Kaarel Targo), mille Viljandi akadeemia oma tiiva alla võttis, kujunes lausa sõprusteater Must Kast.

Nüüdseks Eesti Draamateatris tegutsev Christopher Rajaveer peab TÜT-i Eesti ainsaks punkteatriks. Ta meenutab, kuidas TÜT andis talle võimaluse teha oma lemmiktööd ehk näidelda.

«See oli tähtsam kui juhuslikult valitud erialal õppimine Tartu Ülikoolis. Sain sõbrad eluajaks, palju laval olla, palju proove teha, reisida, pidutseda – noore inimese leekiv elu,» jutustab Rajaveer.

TÜT on Rajaveere meelest koht, kus valitseb täielik vabadus nii loomingus kui ka muudes tegemistes. Kõige paradoksaalsemaks peab ta seejuures teatri nimetust – üliõpilasteater. «Pigem on see koht, kus tehakse ebakonservatiivsel viisil julget teatrit nii, et see takistab ülikoolis käimist. Ma loodan, et vaba vaim on säilinud ja säilib ka edaspidi,» räägib Rajaveer.

Peeter Piiri sõnul saab TÜT-is näitlejana teha asju, mida mõnes akadeemilises teatris kindlasti teha ei saaks, lisaboonuseks peab ta seltskonda. Kittus aga lisab, et TÜT on koht, kus saab seesmiselt kasvada ja areneda.

«Sind võetakse avasüli vastu ja algab iseolemine, ümber on aga turvalised ja lahedad inimesed. Keegi ei ürita sind muuta, saad olla sina ise oma parimas võtmes,» rõõmustab ta. Setomaal töötav Kittus aitab suuresti korraldada ka 10.–12. oktoobril Tartus peetavat TÜT-i 20. sünnipäeva ja VIII A-festivali.

Elu nagu festival

TÜT-i algatatud rahvusvaheline absurditeatrite festival – A-festival – sai alguse ühest pealtnäha tavalisest vestlusest. Üks näitleja ja Kalev Kudu mõlgutasid Belgias Liège’is festivalil viibides mõtteid sellest, kuidas Tartuski võiks olla oma tudengiteatrite festival. Mõni kuu hiljem andis Kudu TÜT-i aktiivsematele liikmetele ülesanded kätte ja veebruaris tärganud idee viidi juba oktoobris ellu.

TÜT-i liikmete juhtumistest maailma teatrifestivalidel võiks kirjutada mitu mahukat teost. Reisitud on Lõuna- ja Põhja-Ameerikas, Põhja-Aafrikas, kõikjal Euroopas ning ka kaugel Siberis. Tihti saavad trupid sellistel reisidel justkui üheks pereks.

Juhtub muudki. Näiteks Kudule kui lavastajale mõjuvad ta enda sõnul suured hetked, kui näitlejad ja tehniline pool annavad endast kõik ning selle tulemuseks on elamus.

«Nii oli see «Ulgumere» lavastusega Marokos Marrakechis 2012. aastal ja sama lavastusega Belgias Liège’is. Kaks selle lavastuse näitlejat töötavad praegu teatris: Karl Laumets Vanemuises ja Christopher Rajaveer Eesti Draamateatris,» toob ta näiteid.

Mõnikord aga ei lähe kõik päris nii, nagu proovides on harjutatud. Piiri meenutab «Nestor Mahno» etendust, kus peaosa mänginud Martin Liira pidi avalikult «maha laskma» kaks desertöörist talupoega.

«Meil oli uhke paugumasin ka olemas, aga see kurivaim ei läinud kuidagi lahti. Martin muidugi ennast heidutada ei lasknud, näitlejanärv on tal kõva. Ta viskas kasutu relva nurka ja mängis, et kägistab need talupojad oma kätega. Publiku vaatevinklist oli too ettevõtmine küll ülejäänud etenduse kontekstis väga jabur ja täiesti uskumatu, aga mis vaesel näitlejal üle jääb, kui rekvisiit ei tööta,» jutustab Piiri.

Teater pole aga ainult lust ja lillepidu: vahel venivad proovid ja läbimängud esietenduste eel lausa kuuetunniseks, nädalavahetusel samamoodi. Kui siis ükskord näidend selge, lavastus väljas ja etendused antud, tekib nii mõnegi näitleja õhtutesse ja päevadesse ootamatu tühimik, mis ootab täitmist.

Sellisel juhul võib sättida sammud stuudiosse, kus saab koos teatrikaaslastega trenni teha, katsetada ja proovida. Pikka aega otsitud eelmisest püsivam mängupaik on nüüdseks sisse seatud Tartu Üliõpilasmajas.

Tulevikule mõeldes unistavad TÜT-i liikmed siiski päris oma kodusaalist ja püsirepertuaarist, mida saaks lavale tuua ka siis, kui mõni tudeng teatrist mujale läheb.

Piiri meelest oleks vahva, kui ülikool saaks lõpuks aru, kui tugev mõju on üliõpilasteatril akadeemilisele õhustikule, ja hindab seda vähemalt sama palju kui korvpalli. «Soovin, et meil tekiks tugevam seos ülikooli teatriteaduse osakonnaga ning avaneks võimalus luua korralisem teatristuudio heade õpetajate ja läbimõeldud metoodikaga,» lausub ta.

Rajaveer mainib lisaks, et tulevikus võiks TÜT oma räiguse ja nahaalsuse säilitada, saada rahastust ja leida tapvalt andekaid inimesi.