2016. aasta alguses jõustunud struktuurireform tõi ülikooli neli suurt valdkonda. Tänavusega saab valdkondi juhtivate dekaanide ametiaeg läbi ja oktoobrikuu lõpuks selgub, kes on juhid järgmise nelja aasta jooksul.

Uusi struktuuriüksusi asusid 2015. aasta lõpus toimunud valimiste tulemusel juhtima Peeter Burk, Raul Eamets, Margus Lember ja Margit Sutrop. Burk ja Sutrop olid dekaanid ka reformi eel ega saa ülikooli põhikirja järgi sel aastal kandideerida, sest dekaan ei tohi olla ametis rohkem kui kaks valimisperioodi järjest.

Valdkondade esimeste dekaanidena on kõigil neljal hea ülevaade sellest, millised muutused selle aja jooksul ülikoolis on toimunud, kuidas on sujunud varasemate teaduskondade ja instituutide koostöö ning milliste suurte teemadega tuleb tegeleda ka tulevikus.

Struktuurireformi mõju

Sotsiaalteaduste valdkonna (SV) dekaan Raul Eamets on veendunud, et üldine mõju on olnud positiivne. Operatiivsed juhtimisotsused tehakse enamikul juhtudel ära rektoraadi tasandil, kus on valdkonna dekaanidel prorektoritega võrdväärne sõnaõigus. Tänu otseesindatusele jõuavad valdkondlikud teemad rektoraati varasemast kiiremini.

«Tean vanemate kolleegide juttudest, et vastandumine n-ö pehmete ja kõvade erialade vahel oli enne struktuurireformi kohati väga reljeefne. Praegu on väga vähe olnud küsimusi, kus me näeme sellist vastandumist. Oleme nelja dekaaniga leidnud alati mingi kompromissi. Kui on mõni erand, siis see teatavasti kinnitab reeglit,» rääkis Eamets.

Loodus- ja täppisteaduste valdkonna (LTT) dekaan Peeter Burk kinnitas samuti, et dekaanide kaasamine rektoraati, mis suurema dekaanide arvu korral oleks olnud ebaratsionaalne, on aidanud juhtimist sujuvamaks muuta.

«Arvasin toona ja arvan ka nüüd, et struktuurireform oli õige asi. Nüüd on valdkonnad võrreldava suurusega, ka probleemid on samas mõõtkavas ja seeläbi lihtsamini käsitletavad,» ütles Burk.

Meditsiiniteaduste valdkonna (MV) dekaan Margus Lember meenutas, et endise arstiteaduskonna jaoks tähendas struktuurireform kuue instituudi tekkimist. Teiste valdkondadega kokkuleppimine, piisava otsustusvabaduse tagamine ning erinevustega arvestamine on keskse juhtimise keerukaimad küsimused.

«Olen alati seisnud meditsiiniteaduste valdkonna huvide eest, aga püüdnud mõista ja arvestada ka teiste valdkondade vajadusi, lähtudes põhimõttest, et ülikool on tervik,» rääkis Lember.

Ka humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna (HV) dekaani Margit Sutropi sõnul on dekaanide osalemine rektoraadi töös suurendanud mõistmist, et eri valdkondade vajadused on kohati väga erinevad. Samuti on see aidanud kaasa heade lahenduste kiiremale levikule ja ülikooli tasakaalustatud arendamisele.

«Siiski tuleb tunnistada sedagi, et juhtimisinfo ja otsuste tegemise juures saab olla vähem inimesi kui varem. Ülikooli valitsust, kus varem said kokku dekaanid, kolledžite ja teaduskondadeväliste asutuste juhid, enam ei ole. Praeguste instituutide ja asutuste juhid ei tohi olla aga ei senati ega nõukogu liikmed. Mulle tundub, et selle keelu otstarbekus tuleb uuesti üle vaadata,» täpsustas Sutrop.

Valdkond vs. teaduskond

Enne struktuurireformi oli ülikoolis üheksa teaduskonda ja kolm piirkondlikku kolledžit, mida juhiti teisiti kui nüüdseid valdkondi.

«On päris suur vahe, kas sinu alluvuses töötab 50 või 500 inimest. Ülikoolis on koos väga palju säravaid isiksusi oma eripärade, egode ja ambitsioonidega. Valdkonnas on neid lihtsalt kümme korda rohkem kui ühes teaduskonnas, instituudis või kolledžis. Sellega tuleb arvestada – juhi töö on töö inimestega,» rõhutas Eamets.

Eri struktuuriüksuste teemad, ajalugu, töökultuur, traditsioonid, identiteet ja rahaline seis võivad olla väga erinevad. Osalemine rektoraadi töös tähendab ühtlasi seda, et teabe hulk, millega peab arvestama, on mitu korda suurem, kui see oli teaduskonda juhtides.

Sutrop tõi näiteks, et valdkonna dekanaadi ülesannete ampluaa on tunduvalt laiem, kui oli teaduskonna dekanaadil. Üha suuremal määral oodatakse dekanaatidelt mitmesuguste tugiteenuste osutamist või korraldamist.

«Valdkonna juhtideltki oodatakse palju suuremal määral osalemist kogu ülikooli juhtimises. Dekaan peab tegelema valdkonna strateegilise juhtimisega, suunama dekanaadi tegevust, olema toeks ja tagasisidestajaks instituutide juhtidele ning samal ajal andma oma panuse ülikooli juhtimisse, osaledes rektoraadi töös,» loetles Sutrop.

Et HV alla kuulub Viljandi kultuuriakadeemia ning SV-s on nii Narva kui ka Pärnu kolledž, peavad vähemalt kahe valdkonna juhid olema kursis sellegagi, mis toimub teistes linnades. LTT-l on muutustega kohanemine läinud mõnevõrra kergemalt.

«Varasem loodus- ja tehnoloogiateaduskond ei olnud palju väiksem kui praegune loodus- ja täppisteaduste valdkond, nii et meie üleminek oli suhteliselt sujuv. Muidugi on valdkonnas probleemid eriilmelisemad kui teaduskonnas, arvestades laiemat erialade ja seega ka mõtteviiside eripärade diapasooni,» rääkis teaduskonna dekaani kogemusega Burk.

Instituutide roll on eri valdkondades erisugune. MV-s on väga tähtis, et paljud õppega seotud küsimused lahendataks just valdkonna tasandil, sest õppekavad on instituudiülesed. Ka paljude korralduslike küsimustega tegeletakse just valdkonna tasandil, et mitte põhjustada liigset halduskoormust ja majanduslikku ebavõrdsust. Näiteks tehakse instituutide ruumide ja sisustamisega seotud otsused valdkonnas ühiselt.

«Dekaani kohus on tagada tasakaalustatud areng. Tuleb jälgida, et ühises tervikus oleks arvestatud kõigi allüksuste huvide ja vajadustega ning et valdkond panustaks ülikooli arengusse,» rõhutas Lember.

Üksustevaheline koostöö

Valdkonnasisene koostöö on sujunud üldiselt hästi.

Sutropi kinnitusel on endisest filosoofiateaduskonnast, usuteaduskonnast ja Viljandi kultuuriakadeemiast nelja aastaga kujunenud suur sõbralik pere, kus jagatakse nii rõõme kui ka muresid. Häid koostöönäiteid on HV-s palju: maailma keelte ja kultuuride kolledži moodustamine, sh ühise raamatukogu loomine läbi kolme korruse Lossi 3 hoones, magistrikoolide asutamine, doktorikoolide ja ASTRA projektide keskne haldamine ning koostöö koolidega.

Humanitaaridel on ka hulk ühisüritusi: esmakursuslaste infopäevad, magistrinädal, praktika- ja töömess ning välismaal õppimise infopäev. Töötajatele korraldatakse akadeemilise aasta alguses vabaõhuvastuvõtt Lossi 3 / Jakobi 2 siseõues, igal kevadel on valdkonna nõukogu ühine väljasõit ning loosi teel välja selgitatud instituut korraldab valdkonna ühise jõulupeo, kus tunnustatakse ka parimaid töötajaid.

«Meie valdkond on interdistsiplinaarse koostöö usku. Humanitaaride eestvedamisel on loodud eetikakeskus, Aasia keskus, digihumanitaaria keskus ning arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuuringute kolleegium, mille töös osalevad ka teiste valdkondade esindajad. Paar aastat tagasi asutasime kultuuriteaduste instituudi ja Viljandi kultuuriakadeemia baasil kunstide keskuse, mis pakub loovust arendavaid kursusi kõigi valdkondade tudengitele ja töötajatele,» rääkis Sutrop.

LTT valdkonnas on edukalt käima läinud ingliskeelne teaduse ja tehnoloogia bakalaureuseõppekava. Igal kevadel peavad valdkonna doktorandid põneva ühisseminari, üliõpilased korraldavad parimate õppejõudude austamiseks gala ja pärast lõpuaktuseid tõmmatakse õppeaasta otsad kokku traditsioonilisel valdkonna ühisüritusel botaanikaaias.

MV-s puudutavad nüüd laiemat ringi inimesi nii õppekavad kui ka teadus. Valdkonnas korraldatakse ühiselt doktorikoole ning teadusrühmad töötavad prekliiniliste ja kliiniliste allüksuste koostöös eri uurimisrühmades. Valdkonna sees on ühisotsuste tegemisse kaasatud kõik kuue instituudi juhid.

«See on varasemast operatiivsem ja sisulisem, sest enne pidi kaasama enam kui 20 allüksust. Instituutide osakonnad ja kliinikud peavad endisest enam omavahel lävima ja koos otsuseid tegema,» rääkis Lember.

SV-s on koostatud esimesed instituutidevahelised õppekavad, solidaarsuse printsiibil on toetatud rahamures instituute, ühtlustatud on eeskirju ja vastu võetud valdkondlikud tunnustamise põhimõtted. Lisaks toimuvad iga-aastased valdkondlikud talvepäevad ja dekaani vastuvõtt, regionaalsete kolledžite teema on saanud avalikkuse suure tähelepanu jne. Loodud on ka valdkonna arengufond, mille kaudu toetatakse valdkonna jaoks olulisi tegevussuundi.

«Oma isiklikust projektikogemusest saan välja tuua «RITA-rände» projekti, kus ühise laua taga on ülikooli eri instituudid, ja me ei räägi ainult koostööst valdkonna sees, vaid kolme valdkonna instituutide koostööst. Aasia keskus ja Aasia õppekava on hea näide, kus lisaks SV instituutidele toimib koostöö ka humanitaaria poolega,» viitas Eamets.

Üle kivide ja kändude on SV-s läinud ühiste metoodikaainete õpetamine, aga esimesed koostööalged on ka seal selgelt olemas. Eametsa kinnitusel on valdkond endiselt kindlal veendumusel, et sarnase sisuga õppetöö jagamine või ühiselt tegemine võimaldab sünergiat ja kokkuhoidu.

Viimase aja suured teemad

Uute struktuuriüksuste juhtidena on kõigi nelja valdkonna dekaanide ülesanne olnud valdkondliku identiteedi ja ühiste arusaamade kujundamine. Rektoraadi koosolekutel on olnud proovikivi see, kuidas leida kompromiss valdkondlike ja ülikooli üldiste huvide vahel.

SV tegemistest moodustab suurima osa üliõpilaste õpetamine ja sel alal peab valdkond olema eestvedaja ka terves ülikoolis. Puudutavad ju näiteks bürokraatia vähendamine, valdkondlike metoodikaainete ja erialasid tutvustavate e-kursuste väljatöötamine, doktorantide atesteerimise eeskirjad, tasulise õppe laiendamine, ingliskeelsete programmide arendamine jm ka teisi peale oma valdkonna.

«Kolledžite staatus ja saatus on pälvinud suurt tähelepanu ka väljapool ülikooli. Oleme jõudnud strateegiliste otsusteni mitme struktuuriüksuse infrastruktuuri arendamisel – lisaks juba mainitud kolledžitele ka seoses haridusteaduste instituudi kesklinna toomisega. Praegu tegeleme aktiivselt õigusteaduskonna Tallinna üksuse ruumide teemaga,» märkis Eamets.

Eametsa sõnul jõuab mõni küsimus dekaani ette ka liiga hilja: «Vahel on veetemperatuur on juba keemispunkti ületanud.» Probleeme võib olla erialadevahelises mittemõistmises, töökoormuse ebaõiglases jaotuses, vastutuse jagamises, rahas, aga ka inimestevahelistes suhetes. Neid küsimusi on hea lahendada arutelude ja läbirääkimistega, nii et kõik asjaosalised leiaksid lõpuks endale vastuvõetava lahenduse.

«Minu kui dekaani jaoks ongi viimase nelja aasta jooksul olnud kõige raskem klaarida risti jooksnud inimsuhteid. Valdkonnas on piisavalt palju suure egoga inimesi, kelle omavahelisi suhteid on vaja olnud aidata siluda. Enamasti piisab küll õnneks sellest, kui dekaan saab inimesed ühe laua ümber istuma ja üksteist ära kuulama, aga kindlasti ei ole kõiki selliseid probleeme lõpuni lahendada õnnestunud,» tunnistas Burk.

Teine suur probleem on Burgi sõnul olnud instituutide rahastamine ja finantsdistsipliin. Selles vallas on asjad tasapisi liikunud paremuse poole, aga teaduse rahastamise pingeline seis – umbes kolmveerand LTT valdkonna rahast on teadusraha – võib pildi üsna kiiresti uuesti segamini lüüa.

Sutrop tunnistas, et tedagi on viimased seitse aastat saatnud igapäevane mure, kuidas instituudid rahaliselt välja tulevad. Kui valdkonnad moodustati, ütles ülikooli tollane finantsdirektor lausa, et ta ei näe ühtki valemit, millega HV finantsraskustes instituudid plussi jõuaksid.

«Olen rõõmus, et me selle valemi ikkagi leidsime ja kõik instituudid on nüüdseks plussis! Raskes finantsseisus instituutidel on sügavast miinusest aidanud välja tulla paljud reformid, projektid ja arendustööd. Kõik rasked otsused oleme teinud konsensuslikult – seni arutame, kuni leiame lahenduse, mis sobib kõigile,» ütles Sutrop.

Lember kinnitas, et teadusrahastuse vilets olukord puudutab tervet ülikooli. Selle teema tulipunktis hoidmine on tema sõnul eluliselt tähtis. Tähtsad märksõnad MV oleviku- ja tulevikutegevuse jaoks on akadeemiline järelkasv, õppetöö kvaliteet ja kliinilised baasid.

«Õppe arendamine on üks prioriteete, et meie õppekavad oleksid tulevastele ja praegustele üliõpilastele atraktiivsed ning vastaksid ühiskonna ootustele ja nõudmistele. Me peame kohanema uute õppe- ja õppimisviisidega, andmata järele nõudlikkuses ja kvaliteedis. Endiselt on tähtis seista residentuuri arengu eest, sest hea väljaõppega noored arstid on Eesti meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkuse üks eeldus,» rääkis Lember.

Järgmiste aastate ülesanded

Järgmise nelja aasta jooksul tuleb valdkondade praeguste juhtide sõnul täita suuresti sarnaseid ülesandeid. Palju on alustatud teemasid, millega on järgmisel perioodil lihtsalt vaja edasi minna. Paratamatult tuleb tegeleda rahalise jätkusuutlikkuse küsimusega ja piisava vastuvõtu tagamisega. Väga heade tingimuste loomine on kvaliteetseks õppe- ja teadustööks esmavajalik.

«LTT valdkond võib olla rõõmus IT-erialade vastuvõtu kiire kasvu üle, need on paraku aga ära meelitanud meie teiste erialade potentsiaalseid sisseastujaid,» tõi Burk näiteks. Veel tuleb lähitulevikus arutleda struktuuriküsimuste üle.

Nimelt lähtuti valdkondade planeerimisel sellest, et igas valdkonnas võiks olla kuni kaheksa instituuti. LTT-s on neid pärast observatooriumi liitumist üheksa ning eelduste kohaselt liitub järgmise aasta lõpuks valdkonnaga ka genoomika instituut. Sellised liitumised vajavad Burgi hinnangul kindlasti põhjalikumat analüüsi.

Suurt survet tekitab kõigis valdkondades kõrghariduse ja teaduse riiklik rahastamine. Lisaraha nõuavad hädavajalik palgatõus, doktorantide tulemusstipendiumid, nn tenuuriprofessuuride ja noorte karjääriradade loomine, majade remont jm.

Kui riiklik rahastus ei suurene, tuleb õppekavade kohta võtta vastu raskeid otsuseid. Ilmselt kasvab lähiaastatel surve muuta tasuta õppekavad või osa õppekohti tasulisteks. See omakorda toob kaasa vajaduse nii eesti- kui ka ingliskeelseid õppekavasid rohkem turundada.

«Ma arvan, et kui üliõpilased jätkavad korraga õppimist ja töötamist, tuleb eestikeelsed magistriõppekavad viia üle tsükliõppele ning õpetada nädala sees välismaalasi ja üksikuid nn õppimiskallakuga eestlasi ingliskeelsete õppekavade järgi,» pakkus Sutrop.

Kui riik ei täida oma lubadust kasvatada teadusraha lubatud tempos ja mahus, tuleb baasrahastust targalt jaotades püüda ikkagi tagada uurimistöö jätkumine ja taotleda rohkem välisgrante.

«Suurte rahvusvaheliste grantide saamise toetamine peaks olema iga valdkonna jaoks üks prioriteetidest. On väga tähtis, et oleksime senisest enamgi rahvusvahelise koostöö sees,» rõhutas Lember.

Selle soodustamiseks peab tema sõnul MV-s viimastel aastatel töölerakendatud kliiniliste uuringute keskus muutuma püsistruktuuri osaks. Edasiarendamist vajavad ka nüüdisaegsed eksperimentaalse töö tingimused siirdemeditsiini keskuses.

«Seda on küll tüütuseni korratud, aga meie kõige suurem vara on inimesed. Uued dekaanid peavad toimetama nii, et valdkonna inimesed oleksid oma tööga rahul ja tunneksid igal sammul, et neid on vaja ning et nende tegevust hinnatakse. See ei ole kerge ülesanne,» tõdes Eamets.