OmaMood on korraldatud koostöös mitme eriala üliõpilastega.
Sade-Triste Juurikas

OmaMood toob pärimusmoe kapist välja

Aktuaalne

Kui Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili, kultuurikorralduse, tantsukunsti ja pärimusmuusika erialade koostöös korraldati seitse aastat tagasi esimene moeetendus OmaMood, ei osanud keegi uneski näha, et kõigest mõne aastaga saab sellest Eesti moemaastikul oodatud moeüritus.

Rahvuslike motiividega rõivaid näeme peagi saabuval laulu- ja tantsupeol rohkesti. Üha enam kasutavad aga pärimusmotiive ka Eesti noored disainerid. Sel aastal osales konkursil OmaMood rekordarv moeloojaid ja lavale toodi 12 kõige värskemat pärimusmoe kollektsiooni.

OmaMoe žürii esinaine, Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin ütles, et kõige rohkem rõõmu teeb suur huvi rahvuslikku käsitööd austava moe vastu. Konkursil pälvisid palju tähelepanu disainerite uued käsitlused kohaliku tekstiili- ja käsitööpärandi teemal ning värskust lisas tänapäevase tehnoloogia kasutamine. «Noored moeloojad pakkusid pärandi tõlgendamisel üllatusi: uus põlvkond jutustab meie käsitöö ajalugu lahti kohati hoopis teisiti, kui me harjunud oleme,» kommenteeris Matsin.

Moelooja Piret Puppart lisas, et välismaised külastajad kiidavad, kui huvitavalt meil käsitletakse oma juurte teemat. «Nende jaoks on see alati hästi põnev ja ma usun, et me oleme jõudnud ka nooremale generatsioonile selgeks teha, et just see on unikaalne asi, millega nad suudavad maailmas silma paista.»

OmaMoe eesmärk on tuua vaatajani traditsioonilise käsitöö elemendid modernses võtmes. Moeetenduse korraldamisega soovitakse populariseerida rahvuslikust käsitööst inspireeritud rõivaste kandmist ning näidata, kuidas on võimalik tuua käsitööpärandit nüüdisaega.

Loodus on keskne

Tänavuse OmaMoe kunstiline juht Triin Amur rääkis, et noored disainerid on hakanud järjest sügavamalt vaatama pärimust kui laiemat mõistet. «Palju on tulnud loodushoiu teemat ja loodusega seotud kollektsioone,» sõnas ta.

OmaMood armastab loodust ja loomi ning seisab hea selle eest, et keskkond meie ümber oleks hoitud ja väärtustatud. Ürituse korraldajatele meeldib leida uudseid lahendusi, unustamata siiski oma etnilist tausta, kodu ja ajalugu. Usutakse, et põimides peenetundeliselt etnilist sümboolikat tänapäeva disainiga, sünnib midagi väga erilist ja tähendusrikast. OmaMood ei taha üleilmastuvat maailma, kus kantakse ainult kiirmoodi – talle meeldib etniline isikupära ja käsitöö.

Kui palusin Piret Puppartil esile tuua mõni kollektsioon, valis ta välja «Oiu», mis on inspireeritud autor Hannes Rüütli lapsepõlvemälestustest ja vanavanemate maagilisest Oiu maakodust. Komplektidesse on põimitud õdede-vendade mõtted, tunded ja mälestused Oiul veedetud lapsepõlvest – maja üksikul saarel kevadise suurvee ajal, kalapüük koos vanaisaga, metsas jalutamine ja laulmine, aiast marjade ja lillede korjamine, häirivate kellapommide heli saatel vanaema sängis unne vajumine, mänguasjadega mängimine ning raamatute lugemine. «See on koht, kus ajal oli ja on praegugi hoopis teistsugune tähendus,» tõdes noor disainer Hannes Rüütli.

Praktiline kunst

Kui rääkisin tuttavatele, et lähen moeetendusele, ütlesid nad, et nagunii seal näidatavatest asjadest midagi selga panna ei saa, sest need tänavapilti tavaliselt ei passi. OmaMoe kohta see eelarvamus ei kehti. Jah, oli küll kostüüme, mida tänaval kandes sunniksin ilmselt nii mõndagi möödujat pead pöörama ja seda ilmaimet seirama, aga oli ka väga palju rõivaid, mida tahaksin kanda küll.

Mood on kunst ja looming, aga kuna me kasutame riideid ikkagi kehakattena, sest nii on meie ühiskonnas kombeks, peaks ka mood minu arvates olema eelkõige praktiline.

Mõeldes eelkõige sellele, kas ma nähtud esemeid ka ise kannaksin, nimetan siin neli oma lemmikkollektsiooni:

  • Vilve Undi «Looduse mustrid» – kudumikollektsioon, mille jaoks autor on saanud ainest aastaaegade värviharmooniast ja mustrite ideid loodusest ning millesse ta on põiminud etnograafilise ornamendi;
  • Piret Tiismaa «Hingelilled» – Lääne-Eesti lilltikandist inspireeritud kleidikollektsioon, mida on sobilik kanda sügisel-talvel;
  • Piret Alberti ja Taive Peedosaare «Vähem on rohkem. Juuli», mis on lugu keskkonnasäästlikkusest ja kus on kasutatud maalähedasi materjale;
  • Kristina Libe ja Monika Hindi «Valge vorm», mille autoreid paelus küsimus, kas rõivaste juurde jääb alles midagi äratuntavalt eestilikku, kui jätta välja kogu tuntud rahvuslik ornamentika nagu seelikutriibustik, lilltikand ja vöökiri. Nii jäi nende pilk pidama särkidele ja käistele. Valgetel, paikkondlike eripäradega särkidel on huvitavad lõiked, detailid ja kaunistused. Nende kollektsiooni vaadates mõtlesin küll, et kannaksin hea meelega kõiki esemeid.

Viljandi kultuuriakadeemia valis oma lemmikuks Piret Alberti ja Taive Peedosaare ühise loomingu «Vähem on rohkem. Juuli». Koostöös ajakirjaga Anne & Stiil selgus publiku lemmik: Karin Kreegi kollektsioon «KIPE».

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit