Miks mõned inimesed jäävad kiiremini sõltuvusse kui teised, pole teada, aga seda uuritakse.
FOTO: Pixabay.com

Ravimisõltuvuse vastu otsitakse toimivaid lahendusi

Aktuaalne

Eelmisel aastal suri narkootikumide üledoosi tõttu 110 Eesti elanikku. TÜ farmakoloogid uurivad sõltuvuse tekkemehhanisme ja püüavad leida selle jaoks ravivõimalusi.

Ainuüksi Tallinnas tehti mullu häirekeskusele narkootikumide üledoosi tõttu 1396 väljakutset, mida on 193 võrra enam kui 2016. aastal. Tervise Arengu Instituudi direktori Annika Veimeri sõnul näitab statistika, et narkootikumide üledoosist põhjustatud surmades ei ole langussuundumust saavutatud.

Tartu Ülikooli kliinilise farmakoloogia professor Anti Kalda on hariduselt arst, kes on valinud ülikooli õppejõu ja teadlase karjääri. Viimasel 15 aastal on Anti Kalda oma teadustöös keskendunud ravimisõltuvuse mehhanismide ja ravivõimaluste uurimisele. Eelkõige huvitab teda epigeneetika võimalik osalus ravimisõltuvuse mehhanismides. Epigeneetika on teadus, mis uurib geenide avaldumise muutusi rakkudes, mis ei ole seotud mutatsioonide ja DNA järjestuse muutustega. Epigeneetika kohaselt võivad väliskeskkonna tegurid (sh. narkootilised ained) mõjutada geeniekspressiooni ajus ja selle kaudu narkomaania teket.

Epigeneetilised mehhanismid aitavad organismil kohaneda välistegurite mõjuga. Kui geenid reguleerivad organismi toimimist, siis väliskeskkond mõjutab epigeneetiliste mehhanismide kaudu nende geenide regulatsiooni. Narkootikumid on ühed väliskeskkonna tegurid.

«Eks narkootikumide tarvitamine ole ühelt poolt seotud sellega, kui jõukad me oleme,» tõdes Kalda. Oma roll on asjaolul, et oleme maailmale avatud ja seetõttu jõuavad mujal levinud pahed igal juhul ka meieni. Noorem põlvkond pidavat Kalda sõnul juba eelistama alkoholile teisi uimastavaid aineid.

Mõni aasta tagasi räägiti ajakirjanduses sageli fentanüülist, sest selle üledoosi tõttu suri palju inimesi. Fentanüüli mõju all olevad inimesed muutuvad tihti agressiivseks ning mõnikord peavad kiirabitöötajad ootama ära politsei saabumise, sest ei saa ise narkomaani taltsutamisega hakkama ega suuda teda seega ka aidata.

Anti Kalda selgitas, et kui inimene uimasti suukaudse manustamisega enam oodatud toimet kätte ei saa, hakkab ta süstima ning siis tuleb üledoseerimine ja tekivad komplikatsioonid. Kunagi ei ole ka teada, kui puhas aine on ja mida sellesse on segatud. 

Kalda sõnul on fentanüül narkomaani lõpptee, sest süstitavatest narkootikumidest on see kõige kättesaadavam ega ole ka nii kallis kui näiteks kokaiin. Seda aga, kumb neist kahest kahjulikum on, Kalda kinnitusel öelda ei saa.

Palju räägitakse ka kanepist ja selle seadustamise võimalusest. Kalda selgitas, et kanepit peetakse ohtlikuks sel põhjusel, et tihtipeale on see sissejuhatus teiste uimastite tarvitamisele. «Proovitakse kanepit – meeldib –, aga ühel hetkel see enam ei toimi ja tahetakse proovida midagi muud, et sama tunnet kätte saada. Ja nii see läheb.»

Kanepit on võrreldud sajand tagasi kasutatud mooniga, mis sisaldab samuti meditsiinis tarvitatavaid ühendeid. Tuntuim neist on ilmselt morfiin – kõige tugevam valuvaigisti.

Kalda sõnul ei sobi kanep tegelikult ravimiks, sest selles on tohutult palju aineid, mille toimet ei suudeta kontrolli all hoida. Tänapäeva meditsiinis ei kasutata kontrollimatuid ravimeid.

«Kanepiaktivistid ei mõtle meditsiiniliste aspektide peale. Nad tahavad, et kanep oleks kergemini kättesaadav ja et nad ei saaks selle kasutamise eest karistada. Meditsiiniline jutt on vaid ettekääne,» leidis ta.

Tegelikult on kanepi meditsiinilised preparaadid sobiva näidustuse korral kättesaadavad, aga uuringud ei ole kinnitanud nende suurt tõhusust. Näiteks kasutatakse kanepit üksikutel juhtudel laste epilepsia harvaesinevate vormide korral, samuti kasvajatega patsientidel iiveldus- ja oksendusvastaseks raviks, aga see pole kuigi tõhus.

Kuidas uurida ravimisõltuvust?

Miks on aga nii, et osal inimestel tekib sõltuvus väga kergesti, kuid teistel mitte? Just selle küsimusega Kalda tegelebki. Ravimisõltuvust inimeste peal uurida ei saa, sest see võib neid kahjustada, ja seetõttu tuleb uuringutes kasutada loomi, peamiselt närilisi.

Kalda ütles, et kindlasti mängivad sõltuvuse kujunemisel rolli geenid, kuid need pole ainukesed määrajad. Olulised on ka keskkonnategurid.

Üks tema püstitatud hüpotees seisneb selles, et sõltuvust mõjutab teatud geenide kombinatsioon, milles iga geen annab väikese osa. Kokkuvõttes võib see aga tekitada sellise fooni, et kui inimene puutub kokku sõltuvust tekitava ainega, käivituvad tal kergemini mehhanismid, mis viivad sõltuvuse tekkeni.

Teine hüpotees on, et tähtis roll võib olla epigeneetilistel mehhanismidel. Epigeneetilised mehhanismid aitavad keskkonnasignaalidel mõjutada meie organismi geene. Tähtsad ei ole mutatsioonid ega DNA järjestused, sest geenid ei muutu, aga epigeneetiliste mehhanismidega reguleeritakse geenide aktiivsust ja avaldumist.

«Üritame tõestada hüpoteesi, et sõltuvust mõjutavad ühelt poolt geenid, aga teisalt varase eluea stress, mis mõjutab epigeneetilisi mehhanisme, ja kui selline inimene puutub kokku narkootilise ainega, reageerib ta sellele tugevamini,» kõneles Kalda.

Varases nooruses kogetud stress, haigused, nälg ja füüsiline vägivald mõjutavad organismi hilisemat arengut ning elundkondi ja närvisüsteemi, mis on sõltuvuse mõttes keskse tähtsusega. Närvisüsteem reageerib siis sõltuvust tekitavale ainele teistmoodi, enamik neid aineid aga mõjutab omakorda närvisüsteemi.

Kalda on oma uurimismeeskonnaga uurinud geenide aktiivsust reguleerivat ensüümi, mida nimetatakse DNA metüültransferaasiks. Uurijad on avastanud, et kui manustada katseloomadele sõltuvust tekitavaid aineid nagu psühhostimulaatorid (amfetamiin, kokaiin, Ecstasy), ilmneb ajus, eriti nendes aju piirkondades, mis reguleerivad sõltuvuse teket, selle ensüümi aktiivsuse muutus.

Sõltuvuse korral tekivad nii inimestel kui ka katseloomadel püsivad käitumuslikud muutused.

«Me teame, et kui teeme katseloomast sõltlase, kestab see sõltuvus tal kogu elu. See on sama põhjus, miks on suitsetamist ja narkootikumide tarvitamist raske maha jätta,» sõnas farmakoloog. Seda võib võrrelda programmeerimisega, sest ka sõltuvuse korral programmeeritakse aju justkui ümber.

DNA metüültransferaasi uurivad farmakoloogid sellepärast, et teha kindlaks, kas see võiks olla potentsiaalne ravi sihtmärk. Praegu pole ravimisõltuvuse vastu head vahendit.

Kõige enam kasutatakse metadooni, mille korral on narkootikumidest loobumise nähud leebemad. Kasutusel on ka psühhoteraapia vormid, aga need ei toimi kõigi inimeste peal, sest selleks peab patsient ise olema kontaktne ja tahtma probleemist lahti saada.

Uurijate töö eesmärk ongi leida uusi potentsiaalseid sihtmärke, millele ravimid võiksid toimida, ja seejärel uurida edasi, kas on mõni aine, mis võiks toimida ning kas selle efektiivsus ja ohutus vastab ravimite kohta kehtivatele kriteeriumidele.

Ravimid löövad biokeemia sassi

Kalda tõi näite, et palju kasutatakse antidepressante, aga need aitavad vaid 60% depressiooni all kannatavatest inimestest. 

Meditsiiniteaduste valdkonna professor Jüri Saarma tõi psühhofarmakonide toimimise kohta omal ajal loengus võrdluse endisaegsete kineskoopteleviisoritega. Kui teleripilt kadus ja ekraanile ilmusid ainult triibud, aitas vahel see, kui koputada teleka peale rusikaga.

Samamoodi on psühhofarmakonidega: haigel läheb justkui pilt eest ära ja me koputame ravimitega. Lihtsustatult öeldes löövad need ravimid aju biokeemia segamini, kuid aju suudab sellest segadusest leida uue tasakaalu. Kuigi olemasolevad psühhofarmakonid aitavad paljusi haigeid on vaja veelgi täpsemaid ja efektiivsemaid ravimeid.

Kalda täpsustas, et jutu mõte on see, et ravimitel ja muudel keemilistel ühenditel on omad halvad küljed. Aju on oma peente närvivõrkudega väga spetsiifiline organ, kuid ravimid on robustsed.

Farmakoloog rääkis, et nende uurimistöö üks eesmärk on leida ka uusi potentsiaalseid ravimite sihtmärke ja ravivõimalusi narkomaania raviks. Üheks meetodiks, kuidas katseloomadel saab aju ümber programmeerida on manustada narkomaaniaga seotud aju struktuuri ravimit või kasutada viiruslikke vektoreid spetsiifiliste geenide vaigistamiseks või aktiveerimiseks. 

Inimesel veel käesoleval ajal selliseid ravivõimalusi kasutada ei saa, kuid tehnoloogia areneb kiiresti ja sarnased meetodid võivad tulevikus aidata ravida narkomaaniat ja teisi aju haigusi, on Kalda optimistlik. Siiski, on kõige tulemuslikum narkomaania ravi hoiduda narkomaaniat tekitavate ainete tarbimisest, rõhutab Kalda.

Inimesel veel käesoleval ajal selliseid ravivõimalusi kasutada ei saa, kuid tehnoloogia areneb kiiresti ja sarnased meetodid võivad tulevikus aidata ravida narkomaaniat ja teisi aju haigusi, on Kalda optimistlik. Siiski, on kõige tulemuslikum narkomaania ravi hoiduda narkomaaniat tekitavate ainete tarbimisest, rõhutab Kalda.

Lõpetuseks jagab professor Kalda oma rõõmu, et farmakoloogia ja farmaatsiaalne teadusel läheb Tartu Ülikoolis hästi. Eelmisel aastal saavutas Tartu Ülikool mainekas Academic Ranking of World Universities ehk Shangai edetabelis 49 koha farmakoloogia ja farmaatsiaalne teadustöö alusel. Rahvusvahelist ülikoolide pingerida ehk Shanghai edetabelit on koostanud alates 2003. aastast. Igal aastal hinnatakse enam kui 1200 ülikooli, kellest 500 parimat pääsevad edetabelisse.

Professor Anti Kalda arvates on edu üheks aluseks Tartu Ülikooli teadlaste pikk traditsioon farmakoloogiaalaste teadusuuringute tegemisel. Oma osa etendab tõenäoliselt ka see, et Tartu Ülikooli farmakoloogid avaldavad pigem vähem publikatsioone, kuid see eest heades ajakirjades, sõnas Kalda.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit