Hea õpetamise teemal arutleti pikemalt ja põhjalikumalt ka jaanuari keskel toimunud konverentsil «Õppejõult õppejõule 2016: õpetamise hea tava».
FOTO: Andres Tennus

Tudengid tahavad õppida

Aktuaalne

Hea õpetamise vestlusringi teises osas tuleb juttu praktika osast õppetöös, õpetamise õppimise võimalikkusest ja kogemustest.

Vestlusringist võtsid osa rakubioloogia õppetooli juhataja Toivo Maimets, võrdleva poliitika lektor Alar Kilp, majandusteaduskonna asejuhataja õppe alal Krista Jaakson, haridusteaduste instituudi kõrgkoolipedagoogika dotsent Mari Karm ja üliõpilaskonna esimees Martin Noorkõiv.

Viimastel aastatel on mitmeid õppejõude üllatanud, kui palju üliõpilased tegelikult ise tahavad vaeva näha. Mari Karm tõi näiteks õppejõukoolituse, kus uue ülesandena paluti igal õppejõul mõne oma üliõpilasega intervjuu teha.

«Peaaegu kõik tõid välja, et tudengid tahavad õppida! Nad tõepoolest tahavad ülikoolist rohkem saada ja ise teha. Nad on valmis kodus rohkem tööd tegema ja ette valmistama, et kokkusaamine õppejõuga oleks võimalikult sisukas,» rõõmustas Karm.

Toivo Maimets pakkus, et tudengite rohkem tahtmine ja nõudmine on seotud nende endi tulevikuväljavaadetega.

«Praegused üliõpilased mõtlevad palju rohkem, mis neist saab. Nende jaoks on selge mure, kuhu nad tööle saavad ja mida seal teevad. Kui mina olin tudeng, ei pidanud selle pärast eriti muretsema – kuhugi ikka suunati.»

Ajad on aga muutunud ja Maimetsa arvates võib sellest tuleneda ka suurenenud nõudlikkus haridusele. Kui näiteks õppejõud mingil põhjusel oma loengusse ei jõua, on aktiivsed üliõpilased pigem pahased kui tekkinud vaba aja üle rõõmsad.

Üliõpilaste esindaja Martin Noorkõiv samas liiga lootusrikas ei ole. Selles, et paljud tudengid tahavad rohkem teha, ta ei kahtle, küll on tema sõnul omaette küsimus, kas see ka päriselus võimalik on ja tegeliku õppetööga kokku läheb.

«Motivatsioon – nii selle tekkimine kui ka püsimine ei sõltu ainult tudengist, vaid päris suures osas ka sellest, kuidas õpe on korraldatud ja ka läbi viidud,» ütles Noorkõiv.

«Rohkem praktikat!»

Noorkõivu arvates on ülikool mõnes mõttes oma eesmärgi valesti püstitanud: inimestel ei ole vaja ainult mõtlemis-, vaid hoopis tegutsemisoskust. Ehk põhimõttelist kogumit harjumustest ja vaimsetest võimetest, mis võimaldavad eri olukordades vajalikke asju teha.

«Jah, mõtlemisoskus on muidugi oluline, aga töötamise ja tööle jäämise mõttes on tähtsam tegutsemisoskus. Maailm muutub ja ikka tuleb teha seda, mida varem ette ei ole tulnud. Selleks on vaja omandada harjumused õpitud teadmiste ja mõtlemisoskuste eri olukordades rakendamist.»

Üliõpilaste soovile, kes tahavad enda arendamiseks rohkem praktikume, on aga keeruline alati vastu tulla. Praktikumid on huvitavamad ja õpetavad rohkem, kahjuks on nende korraldamine loengutega võrreldes oluliselt kallim. Instituudid peavad aga rahalist tasakaalu hoidma.

Alati on võimalus korraldada ettevõttepraktikaid, kuid ka siin võib olla erialati suuri erinevusi.

«Saadame oma esimese aasta magistrandid suviti paariks kuuks eri firmadesse tööle, et nad seal uusi teadmisi saaksid. Meie häda on selles, et peame sellele peale maksma, sest ettevõtted kurdavad, et nende tööaeg kulub juhendamisele,» viitas Toivo Maimets.

Mõnel muul alal võivad ettevõtted aga asjalike praktikantide eest korralikult pealegi maksta. Nii ehk naa on üliõpilaste huvi ettevõttepraktika vastu suur ja seal kogutud teadmised tulevad tihti mitte ainult tulevases tööelus, vaid õppetööski kasuks.

Pigem teoreetilist laadi erialade jaoks on praktika tihti keeruline mure, millele väga head lahendust ei ole. Alati on võimalus minna loenguruumist välja ja ka see, et õppejõud hoiab end oma eriala muutustega alati kursis – aga kuidas sealt edasi liikuda?

Alar Kilp ütles, et riigiteadustes on vabatahtlik praktikavõimalus mõnes kohalikus omavalitsuses või ministeeriumis. Plaanis on praktikavõimalusi suurendada ja võimaldada teadusprojektides osalemise praktikat juba bakalaureuseastmes.

«Meil ei kulu praegu õnneks praktika peale lisaraha, nii et meil on see võimalus olemas. Eriti hea on, et praktikal käinud noored õpivad pärast seda kogemust teoreetilisi aineid hoopis teistmoodi ja oskavad teadmisi paremini mõtestada!» rõõmustas Kilp.

Krista Jaaksoni sõnul on majandusteaduskonna õppekavades praktikaaine kohustuslik, aga et kõigil ka selle tegemise võimalus oleks, innustavad nad tudengeid rakendama oma teadmisi õppekavaväliselt: huviklubides, kiirendites, Ideelaboris ja mujal.

«Ütleme, et tee midagi, mis sind ennast huvitab. Igasugune praktika on õppimine ja teadmiste kasutamine. Tegelikult oleks küll vaja, et iga õppeaine oleks kuidagi praktikaga seotud, aga kuidas ja kas üldse saaks seda korraldada?» muretses Jaakson.

Ka TÜ õpetajakoolituses on praktika põhjalikult ümber korraldatud. See algab vaatluspraktikaga koolis, järgmises etapis hakkavad tulevased õpetajad üksteisele andma tunde, mida filmitakse ja analüüsitakse, ning siis lähevad nad juba ise õpilaste ette.

Õpetamise õppimine

Õppejõukoolitus on Tartu ülikoolis aga mõeldud eelkõige doktorantidele ja see pole kellelegi kohustuslik, vaid valikaine.

Toivo Maimetsal täitub tänavu 35 aastat ülikooli õpetama tulekust. Temagi aga ei saanud selleks mingit koolitust. «Olin värskelt ülikooli lõpetanud ja mulle öeldi, et mine räägi tudengitele viroloogiast,» meenutas ta.

Maimets tõdes, et ilmselt on enamik praegusi õppejõude sarnasel moel õpetama sattunud. Kui samamoodi lendama õppida, tähendaks see, et tulevane lendur istub kabiini ja hakkab ise uurima, mis nuppe vajutada ja kuidas lennukirooli keerata.

Mitmed nii alustanud õppejõud saavad oma ülesannetega sellest hoolimata praegu väga hästi hakkama – Maimetsa hindasid üliõpilased näiteks viimati keskmise hindega 4,9. Järelikult peab õpetamine olema õpitav ja seda lihtsamini kui lennuki juhtimine.

«Õpetamine on kindlasti õpitav! Aga see nõuab harjutamist. Inimene, kes ennast analüüsib ja midagi muudab, kui asjad ei toimi, suudab võib-olla õpetamist ka ise päris hästi õppida,» pakkus Mari Karm.

Koolitamine ja teiste nõu muudavad õppimise aga märksa kiiremaks ja annavad kätte ka kindlama nn tööriistakasti, mida õpetamisel kasutada.

Seda, et õppimise osa õpetamises on väga suur, rõhutas ka Martin Noorkõiv. Suurem roll on tema arvates aga õppetöö ettevalmistamisel ja keskkonna loomisel. Näiteks on väga vajalik kohe alguses üliõpilastele rääkida, mida kursusel üldse tehakse, kuidas ja mis aegadel.

«Ma ei usu puhastesse oskustesse: saad koolitusel oskused ja oskadki kõike õigesti teha. Ma usun, et on olukorrad, kus õpitakse oma oskusi kasutama, ning lõpuks jäävad toimivad asjad kogemuse ja harjumuse abil külge,» ütles ta.

Alar Kilpki tõi välja kogemuse olulisuse. Ka kümne aasta pikkuse kogemusega õppejõule tuleb koolitustel käimine kasuks. Sealt võib saada mõtteid, aega enda tegevust analüüsida ja ka õppimise kogemust.

Kogemus pole sama

Sellele, nagu aitaks puhtalt enda tudengipõlve kogemus ka praegusi üliõpilasi hästi õpetada, ei soovita aga ükski vestlusringis osaleja lootma jääda. Sama hästi võiks öelda, et kes on kunagi laps olnud, saab olema kindla peale hea vanem.

Mitmekümne aasta tagused õpetamisstiilid praegusel ajal enam ei tööta. Muutunud on nii aeg ja tava kui ka igapäevaharjumused: näiteks tähelepanuvõime, lugemisharjumus jm.

«Mäletan, kui palju me 1990. aastatel lugesime ja omavahel otse suhtlesime – seda ilma igasuguse taustamürata. Kui hakkaksin enda tollase kogemuse järgi tänapäeva tudengeid õpetama, eksiksin igal juhul,» usub Toivo Maimets.

Mõned õppejõuks saavad inimesed on küll nn loodud talendid, kes suudavad kiirelt kõigele reageerida ja ära tabada, kuidas üliõpilastega suhelda. Siiski ei tohiks endas liiga kindel olla.

«Meeste enesekindlus on enamasti teadmistes – kui auditooriumi ees on ebakindel tunne, tehakse pigem slaide juurde, et teadmisi kasvatada. See ei pruugi olla aga õige lahendus,» rääkis Alar Kilp.

Kui tunni lõpus tekib ebamugav tunne, on probleem pigem selles, et lahendust ei otsita õigest kohast – pedagoogikast. Lihtsalt ajatäiteks nalja viskamine on ohtlikum valik kui anda tudengitele ülesanne. Õppetöö seisukohast pole ju oluline küsida, kuidas läks õppejõul, vaid kuidas läks üliõpilastel ja kas nemad said kokkusaamisest kasu.

Jätkub järgmises UT numbris.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

õpetamine