Tudengid TÜ peahoone ees.
FOTO: Andres Tennus

Muutuv ülikool tudengite silme läbi

Aktuaalne

Sel aastal on Tartu ülikool muutuste keerises. Mullu võeti vastu ülikooli uus põhikiri, mille rakendumiseni on jäänud aega napilt vähem kui aasta. Endiselt on päevakorral ka arengukava ja õppekavade reform. Mida arvavad muutustest ülikoolis tudengiesindajad?

UT vestlusringis osalesid Tartu ülikooli üliõpilasesinduse (TÜÜE) esimees Martin Noorkõiv, põhikirja komisjoni liige Kaspar Kruup ning TÜÜE aseesimees haridusvaldkonnas, Liina Hirv.

Martin, möödunud suvel võrdlesid Eesti Päevalehe arvamusloos praegust Tartu ülikooli keskmise tudengi lauaga, teisisõnu on kõik nii, nagu kunagi sai lauale visatud. Kas sa näed, et praegu toimuvad ja kavandatavad struktuurimuutused aitavad seda olukorda muuta?

Martin: Nagu ma tavaliselt vastan: jah ja ei. Neljane jaotus ja võrreldava suurusega instituudid teevad pildi palju selgemaks – näiteks medicina valdkonnas, kus 25 väikesest üksusest tehakse viis instituuti, lisaks veel kehakultuuriteaduskonna põhjal moodustatav uus instituut, siin on pilt juba palju selgem. See suund on väga hea näide, aga igal pool ei olda veel päris kindel, kuhu jõutakse. Igatahes arusaamine, kes mille eest vastutab, peaks muutuma selgemaks ja loogilisemaks. Tegevuste ja otsuste suhtes peaks aga looma rohkem korda, kui uus põhikirja tekst seda võimaldab. Palju väga häid mõtteid, mis algselt põhikirjas plaanis olid, jäid kahjuks teoks tegemata.

Kaspar: Ma usun, et korra loomisega oleme praegu isegi heas kohas. Põhikirja komisjon on selles mõttes täitsa erakordne, et suur osa dokumente, millega praegu tegeleme, ei ole põhikirjaga võib-olla nii otseselt seotud, aga tehtav töö aitab ülikoolis kindlasti palju asju paremaks teha. Põhikirja muudeti tegelikult väga vähe – peamiselt vaid seda, et üheksa teaduskonna asemel on neli ja instituutide puhul on ka mingites põhimõtetes kokku lepitud –, aga rakendamises on meil rohkem võimalusi. Oleme mõnel juhul väga detailseks läinud. Näiteks jõudis üks arutelu küsimuseni, kuidas ja kes hakkab tulevikus vastutama tunni- ja eksamiplaanide eest.

Kas ma saan õigesti aru, et algne põhikirja tekst oleks tudengitele paremini sobinud?

Kaspar: Tegelikult oleks võinud saada palju rohkem tehtud. See oleks olnud otsetee igasuguste probleemide lahendamiseni. Kõrghariduselus toimub praegu maailmas väga suuri muutusi, mitmed ülikoolid ei tule sellest keerisest kindlasti välja. Tartu ülikoolil oleks minu meelest olnud targem tegutseda kiiremini ja konkreetsemalt. Muidugi võime ka nüüd tehtavaga palju saavutada, aga selleks kulub oluliselt rohkem aega. See aeg võib meile kalliks maksma minna.

Liina: Põhikiri on selline, nagu otsustati. Positiivne on ikkagi see, et avatud on diskussioon. Kui vaadata, mis suunas rakendusarutelud lähevad, siis on üsna võimalik, et meil õnnestub veel palju head teha. See sõltub aga sellest, kui väga me tahame ja julgeme olla kriitilised.

Kui miski on kasulik nii allüksusele kui ka ülikoolile tervikuna, on see järelikult väga hea. Aga kui allüksusele kasulik otsus on ülikoolile tervikuna kahjulik, siis pikemas perspektiivis kannatab palju suurem hulk tudengeid. - Martin Noorkõiv

Milline on TÜÜE hoiak käimasoleva struktuurireformi suhtes?

Martin: Me ei ole siin vastu võtnud täielikku seisukohta, aga oleme loomulikult seda teemat palju arutanud. Meie mõttekäik on jõudnud selleni, et otsuseid tuleb teha lähtuvalt ülikoolist kui tervikust. Kui miski on kasulik nii allüksusele kui ka ülikoolile tervikuna, on see järelikult väga hea. Aga kui allüksusele kasulik otsus on ülikoolile tervikuna kahjulik, siis pikemas perspektiivis kannatab palju suurem hulk tudengeid.

Novembris esitasid valdkonnad põhikirja komisjonile ettepanekud, kuidas nad oma uut struktuuri näevad. Kas olete neid ka esinduses arutanud?

Martin: Praegu on keskendutud eelkõige ainult struktuuri kirjeldamisele. Kui täpsustati, et pakutaks ka sisulisi ideid, siis selleks ajaks olid kiiremad oma ettepanekud juba ära teinud. Kõige keerulisem on reformi praeguses etapis ilmselt sotsiaalvaldkond. Seal püütakse alustada valgelt lehelt ja mõelda, milline võiks sotsiaalvaldkond välja näha, kui see tuleks nullist üles ehitada. Paratamatu on aga, et olemas on ka reaalne valdkond, mis on hiljuti juba suuri muutusi läbi teinud. Nüüd tuleb see valge leht ja reaalsus kuidagi kokku tuua. Ülikoolis võikski sellist mõtlemist veidi rohkem olla, et tabuteemasid ei ole ja kõige kohta võib küsida: kas nii nagu on olnud, on ikkagi kõige parem?

Mis on teie arvates sisulised asjad, millele struktuurist lähtuvalt võiks edasi mõelda?

Martin: Koos võiks olla need erialad ja instituudid, mis on loogiliselt seotud. Näiteks tundub, et sisuliselt ajavad sarnast asja Euroopa kolledž ja riigiteadused. Selgem struktuur saadaks ka praegustele ja tulevastele tudengitele selgemaid sõnumeid selle kohta, mida Tartu ülikoolis õppida saab.

Kaspar: Praegu on see aeg, kui tuleb teha võimalikult ühetaolised ja selged põhimõtted tervele ülikoolile. Näiteks akadeemilisest tavast rääkides võiksid iga üksuse inimesed asju sarnaselt mõista. Võimalikult paljud põhimõtted ja süsteemid tuleks teha nii üheselt mõistetavaks, kui saab.

Liina: Siin tuleb eristada ka tsentraliseerimist ja süstematiseerimist. Tundub, et seni mõtles igaüks täpselt nii, nagu tema asjast aru sai ja teha oskas. Samas kui meil oleks kindlamad ja loogilised süsteemid, oleks ülikooli korraldus efektiivsem. Seda ei maksa aga tsentraliseerimise sildi all põlata.

Martin: Praegu on tsentraliseeritud ja mittetsentraliseeritud juhtimine ülikoolis kahjuks tasakaalust väljas. Seepärast räägimegi tihti rohkem vajadusest teatud juhtimistegevusi tsentraliseerida – mitte eesmärgina iseenesest, vaid nähes, et täna oleme nii mõneski kohas vajunud kollektiivse vastutuse äärmusteni.

Kaspar: Kui tuua mõni näide, siis õppekorraldusspetsialistid töötavad praegu nii dekanaatides kui ka instituutides. Ja tihti on neil erinevad tööülesanded, kuigi ametinimetus on sama. Muidugi, füüsiliselt peaksid nad olema seal, kus nende tööst enim kasu sünnib. Aga selles osas, kes neid palkab ja miks ning mis nende õigused või kohustused on, ei tohiks olla segadust. Tudengil ei peaks olema segadust, et millise õppekorraldusspetsialisti käest ta milliseid asju küsima peaks. Sama käib ka programmijuhtide kohta. Programmijuhi institutsioon peaks olema selgelt defineeritud olenemata sellest, mis õppekavade eest nad vastutavad või mis üksuses nad töötavad.

Ehk kõik teaks täpselt, mida nende amet tähendab, ükskõik, millises ülikooli osas nad töötavad?

Martin: Jah. Ja kui kuhugi dokumenti läheb kirja, kes millegi eest vastutab, siis peaks tagama neile inimestele ka võimaluse selles vallas muutusi ja otsuseid teha. Kui näiteks programmijuht vastutab selle eest, et mingitel õppekavadel oleksid kvaliteetsed õppejõud, peaks olema tal ka õigus otsustada, kes sellel õppekaval õpetab. Üldine loogika siin on see, et lase inimestel, kes on juhtima pandud, juhtida. Enne ei olegi väga mõtet kedagi probleemides süüdistada, kuni juhtidel ei ole reaalselt hoobasid, mille kaudu neid probleeme lahendada.

Kaspar: Kummaline on see, et ülikoolis ei kasutata peaaegu kunagi sõna «juhtimine». On «administreerimine», «manageerimine». Juhtimine on alatähtsustatud, veidi isegi põlatud. Otsustusõigus on suures osas inimestelt demokraatia sildi all ära võetud ja antud kogudele. Aga see tähendab, et meil ei saagi päris juhte olla ning keegi ei vastuta millegi eest.

Martin: Kahjuks on ülikoolis palju seda suhtumist, et me küll teame, kuidas oleks õige, aga me ei ütle seda välja ega hakka ka ise tegema. Võibolla on asi ülikooli sisepoliitikas. Näiteks on meil kõigil olulistel teemadel osakonnad ja komisjonid – kusjuures otsuseid teevad komisjonid. Osakonnad, kus on oma ala eksperdid, ei taha ega saagi võtta vastutust.

Kas uus põhikiri ei aita sellele kaasa, et juhtimine muutuks lihtsamaks?

Martin: Probleem on selles, et juhtimine ei ole lihtsalt otsuste tegemine. Seal on veel hulk olulisi aspekte. Paljud neist on aga sellised, mille oskamiseks oleks enne vaja juhtimist tegelikult õppida. Olgu see meeskonna toimima panemine, mõistlik planeerimine või rahavoogude juhtimine. Kõik see aga eeldab ka reaalset tööaega. Tööaja saame kuhugi kirja panna, aga muu peab tulema kultuurilise muutusega.

Kaspar: Ülikoolis levib mingi irratsionaalne arusaam, et teaduskonda suudab juhtida ainult omal alal tugev professor. See, kui hea teadlane keegi on, ei ütle ju peaaegu midagi selle kohta, kui hästi ta teaduskonda juhtida oskab. Suurepärased teadlased peaksid keskenduma teadustööle. Nüüd saavad õnneks juhiks kandideerida ka dotsendid, valikuring on suurem. Lisaks on teaduskonna juhtimine väga tõsine töö ning ma ei saa aru, miks usutakse endiselt, et seda peaks osaajaga tegema. Ja juhtimise olulisusest ja tähendusest peavad rohkem rääkima hakkama nii dekaanid kui ka rektor.

Praegu on tähtis see, et kui me ülikoolis midagi nii suurelt muudame, siis läheks sellega ka kõik kaasa. - Liina Hirv

Mida oleks ülikoolil erasektorilt õppida?

Kaspar: Millegipärast on praegu nii, et ülikoolis peab olema konsensus. Jääb mulje, et ülikoolil ei ole rangeid prioriteete, põhimõtteid ega väärtusi. Kui võtta ette maailma suured tippettevõtted ning valida ühest suvaline töötaja, siis ilmselt oskab ta päris hästi öelda, mis on tema organisatsiooni põhiväärtused, mida ja miks seal tehakse, mis on seal õige ja vale. See näitab väga head juhtimist. Väga tugev organisatsioonikultuur on võimalik ka kümnete tuhandete töötajatega ettevõtetes. Ülikoolis, kus on palju vähem inimesi, ei suuda me aga terviklikku kultuuri luua. Pole tõde ega valet, kõik defineerivad asju erinevalt. Iga variandi poolt ja vastu oskab keegi väga hästi argumenteerida, igas suurejoonelisemas plaanis on alati auke, millesse kinni jääda. Seega minnakse selle variandi peale, mis on kõige ohutum, isegi kui see pikas perspektiivis halb on. Tegelikult peaks otsustama, mis on meie jaoks päriselt kõige olulisem, isegi kui kõik sellega nõus ei ole.

Martin: On tavaks öelda, et ülikool ei ole saapavabrik. Ning ei olegi, aga see ei tähenda, et ülikooli ei saa üldse mõistlikult juhtida. Samasugune mõtteviisimuutus on toimunud viimase aastakümne jooksul ka idufirmade osas – saadi aru, et kuigi neid ei saa juhtida samamoodi kui suurettevõtteid, siis see ei tähenda, et neid süsteemselt juhtima ei peaks. On lihtsalt välja arendatud meetodid idufirmade juhtimiseks. Ülikoolid on veel ikkagi paljuski esimeses etapis, kus vastandatakse ettevõtetele, aga toimivat alternatiivi ei ole ka veel leitud.

Liina: Praegu on tähtis see, et kui me ülikoolis midagi nii suurelt muudame, siis läheks sellega ka kõik kaasa. Muidu on see järjekordne luhtunud katse midagi paremaks teha. Kui mõelda, et me oleme alati ju teistmoodi teinud, siis ei saagi kunagi edasi liikuda.

Kaspar: Mina näiteks pean probleemide lähtepunktiks seda, et tegelikult pole olemas sellist nähtust nagu TÜ kui organisatsioon. Meil on instituudid ja teaduskonnad, mis on määratlenud ennast kogukondadena, millel on oma tavad, põhimõtted, hoiakud ja asjad, mida on kogu aeg tehtud. Me küll ütleme neid siduva moodustise kohta Tartu ülikool, meil on oma seadus, valitsus, senat ja rektor, aga tegelikult on iga väike kogukond enda eest väljas. Igaüks tahab rohkem endale, aga kes on valmis terviku nimel ohverdama? Rohkem inimesi võiks näha suurt pilti, et meil on küll palju erinevaid osi, aga võiksime olla üks ühtne ülikool.

Millal võiks kätte jõuda see aeg, kus nn väikesed huvid ülikoolis enam suuri eesmärke ei segaks?

Kaspar: See juhtub ilmselt siis, kui rektoraadist tuleb initsiatiiv hakata looma TÜ organisatsioonikultuuri.

Martin: Organisatsioonikultuur on üks neist asjadest, mida tihti esile tõstame. Kõigepealt on vaja ülikooli kõige kõrgematelt tasanditelt arusaama, et tegeletakse juhtimisega. Sealt saab jõuda arusaamani, et ka organisatsioonikultuur vajab juhtimist. Ning alles siis saame lõpuks jõuda punkti, kus ülikoolis eksisteerib kultuur, mille pärisosaks oleks näiteks, et iga ülikooli liige peab silmas ülikooli kui terviku huve.

Liina: Minu meelest tuleb aru saada, et see on kõigi huvides. Üks asi on see, et rektoraadist peab tulema initsiatiiv. Teine asi aga see, et ka kõigil teistel peab olema usaldus ja tahtmine. Kui paljud selle vastu võitlema hakkavad, siis me kahjuks kaugele ei jõua.

Kaspar: Tahaks rõhutada, et organisatsioonikultuur ei ole sugugi abstraktne teema või püüdmatu eesmärk, mida TÜ suguses organisatsioonis saavutada ei saa. See algab näiteks sellest, et rektor on inimene, kes kehastab konkreetseid väärtusi. Kõik, mida juht räägib, teeb ja otsustab, peegeldab organisatsiooni huve ja tõekspidamisi. See tähendab, et ta osutab tähelepanu siis, kui keegi väärtuste vastu eksib. Ja samas tõstab ta esile neid inimesi, kes kehastavad samuti väärtusi, mis on head kogu ülikoolile.

Õppekavaarendus peab tagama kvaliteedi ja ajaga kaasas käimise, võimaldama suurimaid investeeringuid seal, kus meil on suurim vajadus ühiskonnas ja suurim lootus maailmas midagi head teha. - Kaspar Kruup

Mis on põhiline, mille võiks välja tuua õppekavade reformi puhul?

Kaspar: Ülikoolis on mingil põhjusel dogma, et mingeid õppekavu ei tohi mingi hinna eest puutuda. Dogmaatilisust tähistavad sellised märksõnad nagu rahvuslik, prioriteet, vastutusvaldkond, teaduspõhine jms. Me oleme harjunud, et meil on õppekavad, mis meil lihtsalt peavad olema. Ma ei ütle, et need tuleks kinni panna, aga võiks olla võimalik arutleda, kas pühalik staatus on kõikidel juhtudel teenitud. Mõnikord tekib tunne, et mõnest erialast rääkides on meie dogmad reaalsusest täiesti lahutatud – ütleme küll, et mingi asi on jube oluline, aga midagi maailma või Eesti jaoks olulist ei tee. Mul on kahju, et me ei saa sel teemal pidada ausat ja avameelset diskussiooni. Õppekavaarendus peab tagama kvaliteedi ja ajaga kaasas käimise, võimaldama suurimaid investeeringuid seal, kus meil on suurim vajadus ühiskonnas ja suurim lootus maailmas midagi head teha.

Üldiselt ollakse ülikoolis vist seisukohal, et tulevase sisseastuja huvides on eelistatumad laiapõhjalisemad õppekavad.

Kaspar: Laiapõhjalisus ei tähenda tingimata massiloengut. See ei ole niisama mütsiga löömine, vaid paneb laiapõhjaliste loengute pidajatele väga suure vastutuse ja koormuse. Väga keeruline on teha valmis väga hea sissejuhatav aine. Näiteks Harvardi sissejuhtaval programeerimiskursusel, mida saab ka netis võtta, osaleb ligi tuhat tudengit. Et sellist ainet hästi anda, on õppejõul armee jagu õppeassistente, oma veebikeskkond ning suur ja väga hästi toimiv konsultatsioonide süsteem. Sel aastal tehti umbes sellisel tasemel esimest korda ainet nimega psüühika põhifunktsioonid. Selle aine andmiseks tehtud töö hulk võib isegi tervete teaduskondade jaoks ennekuulmatu olla.

Liina: Laiapõhjalisusest räägime eelkõige ju ikkagi bakalaureuseõppes. Paratamatult valmistab kõigile ülikoolidele peavalu ühtlustamisprotsess, mis esimese astme alguses tuleb läbi teha. Jah, ülikooli astutakse küll võrdsetel tingimustel, aga see ei tähenda, et kõigi esmakursuslaste pagas on omavahel võrreldav. Sellega tuleb kuidagi tegeleda – ja seda nii, et tudengil jääks alles suurem valikuvõimalus ning et neil oleks huvi ja tahet ülikoolist mitte välja kukkuda.


Milline oleks Tartu ülikool, kui selle üle otsustaks ainult TÜÜE?

Viskasin Martini, Kaspari ja Liina jaoks õhku ka küsimuse, milline oleks Tartu ülikool siis, kui selle toimimise üle saaksid nemad otsustada. Kuigi nad tunnistasid, et sellele oleks isegi ohtlik vastata, olid nad nõus oma mõtteid jagama.

Lühidalt öeldes oleks TÜ lihtsa struktuuriga hästi juhitud kõrgkool, kus üliõpilastel on hea meel õppida ning esinduse fookus saab minna tudengielu korraldamisele.

«Esimene asi oleks ilmselt see, et nõukogus oleks rohkemad inimesed ülikoolivälised,» ütles Kaspar. Lisaks võiks nõukogul olla ka senisest enam otsustuspädevust – näiteks põhikirja puhul. See võiks kindlustada, et nende otsuste juures peetakse silmas tõesti ülikooli üldisi huve.

Nõukogu otsustuspädevuses oleks ka ülikooli juhi, rektori määramine, kes omakorda määraks ametisse dekaanid, kellega moodustada rektoraat. Seal pandaks paika ülikooli suunised, lepitaks kokku arengukavas ja muudes suurtes väärtustes ning hakatakse seda visiooni teostama.

«See ei tähendaks muidugi, et inimesed kusagil kõrges kabinetis keedavad midagi kokku ja teised peaks selle supi ära sööma. Nende asjade kokkuleppimisse võiks olla kaasatud suur osa ülikoolist, aga mitte nii, nagu seda täna tehtud on,» täpsustas Kaspar.

Martin lisas, et kindlasti peaksid ka sellise mudeli korral olema juhtide vastutus ja õigused mõistlikus kooskõlas. «Ei saa olla olukorda, kus suurte probleemide ilmnemisel ei olegi võimalik öelda, kes oleks saanud neid ära hoida või et arengueesmärke seades ei ole selge, kes nende saavutamise eest vastutab,» rääkis Martin.

Enda poolt välja käidud ideaalses ülikoolis üliõpilasesindus ennast juhtorganina ei näekski. Liina tõi välja, et muidugi võiks ka tudengid otsustuskogude juures olla, aga seda vastavalt vajadusele.

«Praegu on näiteks vajadus olemas, aga see sõltub sellest, milline oleks tudengkonna tegelik olukord siis. Muidugi on otseselt üliõpilasi puudutavad küsimused meie asi ja saaksime seal otsustajaid aidata,» ütles Liina.

Kaspar meenutas, et TÜÜE praegune seotus ülikooli juhtimisorganitega tulenes arusaamast, et tudengite probleemid on oma juurelt seotud nende otsustega, mida tehakse kõrgemal pool.

«Oleme siin suuri edusamme teinud, näiteks teaduskondade üliõpilaskogude loomisega. Püüame garanteerida selle, et kui esindajad kuskil midagi ütlevad, siis teaksid nad väga hästi, mida räägivad. Ja see, et meie seal koosolekutel istume, annab võimaluse tavatudengitel oma ülikooliaega muretumalt veeta,» rääkis Kaspar.

Martin lisas, et kui see hästi toimiv ülikooli idee täide läheks, annaks see ka tudengiesindajatele võimaluse taas rohkem otseselt tudengitesse puutuvaga tegeleda. «Seni aga hoiame oma fookuse jätkuvalt ülikooli juhtimisel.»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit