Tartu Ülikooli õppearenduses võib kümne aasta lõikes märgata kindlaid suundi: peale veebitoega ainete osakaalu suurenemise on järjest tavalisem pidevhindamine, üliõpilastele pakutakse rohkem viise omandatud teadmisi rakendada ja õppejõududel on avaramad võimalused ainet arendada.

20. jaanuaril toimunud konverentsil „Õppejõult õppejõule 2022: mis on õpetamise tuum“ anti esimest korda välja aasta õppeteo auhinnad. Õppeprorektor Aune Valgu sõnul plaaniti auhinna statuuti välja töötades esialgu eraldi esile tõsta ka koostöötegu. Selgus aga, et sisuliselt kõik õppekvaliteedi arendamiseks tehtud teod on sündinud koostöös.

„Seni tunnustasime üksikuid inimesi – parimaid programmijuhte ja õppejõude –, aga me ju teame, et enam kui pooli meie ainekursustest õpetatakse tegelikult meeskonnaga. Juhtus ka nii, et kui tõstsime mõne saavutuse eest esile meile teadaolevad neli-viis inimest, siis selgus, et tegelikult oli arendusse kaasatud veel näiteks 30 üliõpilast,“ räägib Valk.

Kõige tõhusam on aidata praktilise tööga

Auhinnakandidaadiks esitati 19 õppetegu, mille tulemusena on üliõpilastel ja täiendusõppijatel võimalus õppida otstarbekamalt ja sügavamalt, arendada tulevikuoskusi ning säilitada vaimset tasakaalu ja rõõmsat meelt. Silmapaistvaimate tegude eest anti välja kolm aasta õppeteo auhinda.

Üks aasta õppetegudest oli eesti keele ja matemaatika riigieksami kursused gümnaasiumiõpilastele. Mõlemal kursusel oli suur mõju ja palju osalejaid: kahel kursusel kokku osales üle 2600 abituriendi.

Üldkeeleteaduse kaasprofessor Ilona Tragel räägib, et mõtles juba esimesel koroonakevadel koos kolleegide Külli Habichti ja Maigi Vijaga sellele, et kindlasti vajavad õpilased eksamiteks valmistumisel tavapärasest rohkem tuge. Ühiselt loodi eesti ja üldkeeleteaduse instituudi blogisse rubriik „Eksamiekspert“, kus jagati õpilastele kasulikke nõuandeid. Eelmisel aastal palus samal teemal abi Haridus- ja Teadusministeerium.

„Kuigi ettevalmistusteks oli vähe aega, mõtlesime oma töörühmaga, et kuna „Eksamieksperdi“ materjalid on juba olemas, siis ei olegi nii keeruline kursust teha. Meil oli kindel veendumus, et kõige tõhusam on aidata praktilisel viisil: õpilane õpib eksamitööd kirjutama nii, et harjutab seda päriselt,“ jutustab Tragel.

Selleks, et pakkuda abi võimalikult paljudele abiturientidele, valiti kursuse keskkonnaks Eli Review, mis põhineb kaasõppijate tagasisidel. Koos üliõpilasassistentidega tehti kursuse jaoks täiesti uus „eksamitöö“, korraldati Zoomi seminare, anti tagasisidet ja praktilisi nõuandeid. Praegu koostab töörühm selle aasta ettevalmistuskursust.

Matemaatika riigieksami kursuse korraldajatel tuli lühikese etteteatamisajaga olla valmis õpetama nii kitsa kui ka laia matemaatika eksamiks valmistujaid. Selleks ühendas matemaatikahariduse keskus jõud matemaatika ja statistika instituudi inimestega. Suur vaev sai aga kuhjaga tasutud, sest õpilaste tagasiside oli ääretult positiivne – samamoodi nagu eesti keele riigieksami kursusel.

Kogemuste jagamine sünnitab häid mõtteid

Teine aasta õppetegu, füsioteraapia magistriõppekava kliinilise praktika arendamine, oli hindajatele silma jäänud seepärast, et see oli eeldanud suurt ja põhjalikku reformi. Mitmest küljest paindlikumaks muudetud praktika korralduse kõrval toetab üliõpilasi enda ja teiste kogemusest õppimisel nüüd praktikaaine Moodle’i kursus, kus magistrandid saavad muu hulgas erialaõppejõududelt ja kaasüliõpilastelt sõbralikus vormis tagasisidet.

Füsioteraapia õppekava programmijuht Kadri Medijainen selgitab, et magistriõppe kliinilise praktika korralduses ja nõuetes tehti muudatusi teadmisega, et peaaegu kõik magistrandid on töötavad füsioterapeudid.

„Meie erialal on oma pädevuse järjepidev arendamine vältimatu ja üks viis seda teha on õppida praktikast. Ent mitte iga kogemus ei õpeta. Omavaheline arutelu ning praktikalt saadud kogemuste kirjapanek ja läbimõtlemine annavad oskuse analüüsida oma erialaseid pädevusi ja arenguvajadusi järjepidevalt ka töös füsioterapeudina,“ viitab Medijainen muudatuste kasulikkusele.

Õppemetoodika arendamise kogemusseminaride eest said aasta õppeteo auhinna ühiselt loodus- ja täppisteaduste valdkonna ning eesti ja üldkeeleteaduse instituudi meeskonnad. Mõlema eesmärk oli sama: anda õppejõududele igakülgset abi, selleks et e-õppes või üldse oma kursuse või aine õpetamisel paremini hakkama saada. Keerulisel kaugõppe ajal pakkusid kogemusseminarid ka hädavajalikku tuge vaimse tasakaalu hoidmiseks.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja magistriõppe programmijuhi Maigi Vija sõnul näitasid nende kogemusseminarid ilmekalt, kui palju on inspireerivaid, loovaid ja ägedaid õppejõude. Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi õppejõud on aasta jooksul jaganud Zoomis üksteisega õpetamiskogemusi, -nippe ja materjale ning julgevad rääkida ka kõhklustest ja ebaõnnestumistest.

„Korraldame ühiskoolitusi, analüüsime teadusartikleid, saame ideid kolleegidelt ja katsetame neid siis endale sobivas vormis, arvestades, et iga võte või lähenemisviis ei pruugi töötada iga õppejõu või õpperühma puhul. Regulaarselt toimuvad kogemusseminarid on ühtlasi lihtsalt toredad kokkusaamised – need aitavad kolleege paremini tundma õppida ja tekitavad positiivse tööõhkkonna,“ räägib Vija.

Kõrgkoolipedagoogika kaasprofessori, õppejõukoolituse peaspetsialisti Mari Karmi sõnul mõtlevad ülikoolis tegutsevad arendusmeeskonnad palju selle üle, kuidas pakkuda üliõpilastele selge fookusega terviklikku käsitlust, milles oleks ühendatud nii teooria kui ka praktika.

„Mulle tundub, et meeskonnad teadvustavad hästi, kui oluline on õppekava loogiline terviklikkus ning see, et üliõpilasel oleks põnev ja pisut pingutav, aga et tal oleks kokkuvõttes õppimiseks väga hea keskkond. Minu jaoks on see kvaliteedi märk,“ ütleb Karm.

Mis motiveerib õppejõudu vaeva nägema?

Kõige otsesemalt loovad õppimiseks sobiliku keskkonna õppejõud, kellega üliõpilane kokku puutub. Enamasti on see aga märksa suurema koostöö tulemus: heaks õpetamiseks on lisaks erialastele teadmistele vaja õpetamisoskust. Selleks, et üliõpilased saaksid õppida ja õppejõud õpetada võimalikult hästi, teeb tihedat koostööd terve suur võrgustik.

„Olen väga uhke, et Tartu Ülikoolis saavad õppejõud oma õpetamist mitmekesisel viisil arendada. Muidugi pakume eri pikkusega koolitusi, aga meil on ka suur hulk võrgustikke, kus vahetatakse kogemusi ja õpitakse üksteiselt. Grantide toel on võimalik uurida oma õpetamist, väga palju on konsultatsioonivõimalusi: õpetamisoskuste spetsialistid ja õppedisainerid tõttavad appi juba enne, kui jõuad mõtte lõpuni mõelda,“ kiidab Karm.

Ka õppeosakonna õppekvaliteedi peaspetsialist Ene Voolaid ütleb, et iga haridust andev asutus peaks olema õppiv organisatsioon. „Ilmselt on meie õpe seda kvaliteetsem, mida rohkem võtame kõik endid õppijatena: tunneme ära kolleegi hea kogemuse ja leiame sellest ka endale õppimisvõimaluse. See on suur väärtus,“ selgitab ta.

Õppeprorektor Aune Valk usub, et neile, kes tahavad paremini õpetada ja väärtustavad arengut, on arenemisvõimalused olemas. Osa õppekavade arendajaid on teistest aktiivsemad – nemad on oma huvitavate hindamismeetodite, praktilise elu kaasamise ja mitmekesise õppega kiiremini edasi liikunud. Põhiline mure on aga selles, kuidas praeguses kõrghariduse rahastamise seisus üldse hoida motivatsiooni õppejõutööd teha.

„Miks peaks üks tippõppejõud tahtma õpetada, kui tal on valida, kas pühenduda õppetööle või teha väga hästi tasustatud teadusprojekte? Häda on alati olnud selles, et teadustöö on lihtsamini mõõdetav, õpetamise headust on aga keeruline objektiivselt hinnata,“ tõdeb Valk.

Detsembris ülikoolis korraldatud iga-aastase töörahuloluküsitluse tulemustest on näha, et ligi 30% vastanutest ei pea oma palka õiglaseks. Valgu sõnul oli rahulolematus suurem just akadeemiliste töötajate hulgas ja sotsiaalteaduste valdkonnas, kus õppemaht on teistega võrreldes suurem.

„Seda imetlusväärsem on, et osa inimesi teeb õppetöös uute ideede rakendamisel suuri tegusid!“ tunnustab Mari Karm.

Töörahuloluküsitluse tulemuste põhjal võib arvata, et motivatsiooni aitab hoida võimalus teha põnevat ja selge missiooniga tööd: nimelt pidas oma tööd huvitavaks 97% ja oluliseks 96% vastanutest. Kui seda saadab ka tunnetus, et kolleegide peale võib alati kindel olla (väitega „Saan vajadusel kolleegidelt piisavalt tuge“ nõustus 94% vastanutest), jõuab paljugi korda saata.

„Koostööd ja kollegiaalsust hinnati tõesti hästi kõrgelt,“ kinnitab ka õppeprorektor. See näitab, et inimeste jaoks on tähtis seista kellegagi õlg õla kõrval, saada vajaduse korral kolleegidelt nõu ja abi või võtta koos midagi ette.

Head õppeteod väärivad tunnustamist

Kõiki sel korral auhinnatud õppetegude tegijaid iseloomustas lisaks tavapärasele väga tublile tööle värske lähenemisnurk ja järjepidevus. Uusi asju oli tehtud kogu aasta või semestri jooksul ning olemas on ka plaanid nendega jätkamiseks.

Õppekvaliteedi edendamise auhinna, millega tõstetakse esile viimase kolme aasta jooksul tehtud tulemuslikku tegu, mis toetab õppekvaliteeti, pälvis tänavu meditsiiniteaduste valdkonna farmaatsia instituut proviisoriõppe pideva süsteemse arendamise eest.

Muu hulgas tähendab see süsteemne arendamine õppekava jagamist kompetentsipõhisteks mooduliteks, uudsete hindamismeetodite kasutamist üliõpilaste erialateadmiste ja suhtlemisoskuse arendamiseks, apteegipraktika temaatilist struktureerimist ning täiendusõppeprogramme „Farmatseudist proviisoriks“ ja „Kliiniline farmaatsia“, millest esimesega loodi uudseid õppimisvõimalusi tervishoiukõrgkooli lõpetanutele ja teisega proviisoritele. „Kliiniline farmaatsia“ on edasi arendatud ka tänavu avatavaks õppekavaks.

Farmaatsia instituudi uus juht Daisy Volmer rõõmustas auhinda vastu võttes selle üle, et väikese üksuse tegemisi on märgatud. Tema sõnul on uuenduste taga soov näidata praegustele ja tulevastele üliõpilastele ning üldiselt ühiskonnale, kui huvitav eriala on farmaatsia, ning samuti toetada oma õppejõude.

Instituudi senine juht Ain Raal otsis aga tänukõnes paralleele kirjandusklassikast: „Kui Toots valmistus punanahkadele tuld andma, siis pani ta rauad tulle. Saades innustust apteeker Oskar Lutsust, panime meie ka.“. Neile, kes soovivad tulevikus saada õppekvaliteedi edendamise auhinda, on Raalil lihtne retsept: tulle tuleb panna mitu rauda korraga, st võtta ette mitu muudatust ja teha lisaks veel midagi uut.

„Minu meelest on auhinnast ja rahast olulisem see, et inimeste pingutusi on tähele pandud. Teeb meele heaks, kui keegi on märganud sinu töö auhinnale esitada ja keegi valib selle auhinna vääriliseks. Kõige ülikoolilikum teguviis ongi vahest see, et ütleme valjult välja: siin teeb keegi seda asja väga hästi! Vaadake ja tehke ka!“ ütleb Aune Valk.

Ta tõstab esile sedagi, et õppeteo auhinna kandidaati esitades tuleb selgesti kirjeldada, mida on tehtud. Isiklike auhindade ja -tasude puhul saavad kõik aru, et tegu on tubli inimesega, aga mida ta täpselt teinud on, võib jääda selgusetuks. Kui auhind antakse konkreetse teo eest, on rõhuasetus sisul ja selle kohta küsimusi ei teki.

Üks viis õpetamist väärtustada ongi sellest rääkida, ütleb Mari Karm. „On kummaline, et ülikoolis sageli õpetamisest ei räägita. Ka seetõttu on õppetegude auhinnad ja need teod ise eriti väärtuslikud – me võtame vaevaks päriselt oma õppetööst rääkida, seda analüüsida ja paremaks teha,“ sõnab Karm. Sealjuures ei saa suuri tegusid teha üksi – oluline on koostöö.