Kultuurikorralduse tudeng Madis Mikkor.
FOTO: Andres Tennus

Kultuurivalla vabadusvõitleja Madis Mikkor

Portree

Hoolimata Viljandi kultuuriakadeemia keerulistest väljavaadetest, peab sealne kultuurikorralduse tudeng Madis Mikkor end kooli saadikuks suures Tartu ülikoolis.

Mees, kes on aidanud paljudel kultuuriettevõtmistel jalgele tõusta ning näinud mitmeid neist ka hääbumas, peab oluliseks loomingulist tegutsemisvabadust.

Kohtume Madisega Kastani tänaval asuvas Noor-Eesti loomekeskuses, mida kultuurivaldkonnas väsimatult askeldav mees peab üheks oma «lapseks». Kevadine päike saadab läbi akna endise trükikoja fuajeesse paitavaid kiiri, sisehoovis askeldava kojamehe luud aga paiskab õhku meeletus koguses tolmu. Nädalavahetuse on Mikkor veetnud Viljandis, tudeerides sealses akadeemias teisel kursusel kultuurikorraldust. Tegelikult pole see tal esimene kord olla Tartu ülikooli tudeng: möödunud sajandi lõpus õppis Madis siin semiootikat. Paraku näis valdkond tema jaoks liialt teoreetiline ja eelnevalt TTÜ kõrgemas majanduskoolis ärijuhtimise diplomi omandanud noormees jättis asja katki. «Kultuurikorraldus Viljandis tundus olevat just see, kus igapäevaelu ulatab teooriale käe, samuti tundus see piisavalt lihtne ette võtta ja korraga ära teha,» lausub trükimuuseumi üks eestvedajaid.

Loomevaldkonnas suurt praktiliste kogemuste pagasit omav mees möönab, et Viljandi kultuuriakadeemiasse viis teda õppima eelkõige keskkond: «Ma ei tahtnud kultuurikorraldust õppida liiga majandus- ja ärikeskses ruumis.» Viljandis pakutav omakultuuri teoreetiline pool võimaldab Madise meelest välja tulla majandustaustaga kultuurikorraldaja pragmaatilisest kestast. Ehkki viimase aasta sündmused pole eriala ja akadeemia edasiste väljavaadete osas olnud eriti rõõmustavad, hoiab ta siiski koolile pöialt ja peab end suures TÜ-s Viljandi saadikuks. Samuti julgustab Mikkor oma kolleege reklaamima asjaolu, et nende haridus on väheke teistmoodi taustaga ehk pärit koolist, kust kasvab välja omamoodi mõtlev tööjõud. «Kuigi nime poolest on tegu rakendusliku haridusega, on sellel siiski juures TÜ pitser, maine ning garantii,» usaldab Madis.

Julgus teistmoodi mõtelda ja ka teha on Mikkori puhul vast üks iseloomulikumaid omadusi. Nõnda on akadeemilised otsingud võimaldanud tal näha paljusid Eesti kõrgkoole seestpoolt. «Tehnikaülikool ja maaülikool on ainukesed, kus ma veel käinud pole,» muigab mees. Ärijuhtimisele ja semiootikale järgnesid sotsioloogiaõpingud Eesti humanitaarinstituudis. 2001. aastal aga kolis noormees üle kunstiakadeemiasse, sest seal avatud muinsuskaitse ja restaureerimise eriala tundus olevat see kõige õigem. Mikkor möönab, et EKA-st kaasa saadud haridus sunnib teda siiamaani tänavail jalutades seirama hoonete olukorda professionaalse kretiini pilguga. Praktilisse kultuurikorraldusse siirdumine aga sundis sedagi kõrgkooli pooleli jätma.

Kultuurikeskuste ellutooja

Kümmekond aastat tagasi asus rollimängust huvitunud Madis koos kaaslastega kirglikult hinge sisse puhuma Eesti esimesele kultuuritehasele nimega Polymer. Kristiine linnaosas paiknev endine mänguasjatehas paistis toona ja näeb tänagi välja industriaalse tondilossina, ent noorsoo hulgas levinud teated seal toimuvatest erilaadsetest üritustest meelitas ligi nii publikut kui ka loomingulises vallas tegutsevaid asukaid. Madis tunnistab, et tegevus Polymeris neelas ta naha ja karvadega. Nüüdseks on kohast saanud suurel määral isemajandav ettevõtmine, millel sidemed sarnaste kultuuritehastega välismaal.

Edust innustununa võeti ideid tulvil seltskonnaga ette järgmine tühjalt seisev hiigelkoloss – endine Tallinna katlamaja ehk Kultuurikatel. Mõtted avatud loomekeskusest mere ääres läksid tasapisi vett vedama, sest eri nägemused koha tulevikust ei tahtnud kuidagi kattuda. Kultuuripealinna aasta üheks põhihooneks saama pidanud Kultuurikatel seati rahvahääletusel vastamisi Linnateatriga, kogu ettevõtmine politiseerus ning Mikkor otsustas mängust välja astuda. Silmaga nähtavat elu ja toimivat kultuuriprogrammi pole Kultuurikatlas aga tänaseni...

Parema meelega räägib Madis hoopis Rõuge vallas asuvast Sänna kultuurimõisast, mida ta aitas käivitada 2005. aastal ja mis nüüdseks on muutunud aktiivseks kogukonnakeskuseks. «See on üks mu paremaid lapsi, kes viksi looduse- ja esoteerikahuvilise neiuna on sirgunud Pärlijõe kallastel ja edukalt arenenud,» tunneb mees heameelt. Ta ei jäta kiidusõnu jagamata ka Sänna tiimile eesotsas Kadi ja Hendrik Noorega, kes on palju panustanud selleks, et kultuurimõisa uksed oleksid valla nii kohalikele kui ka külalistele. Praegu saab kultuurimõisas näiteks ühe euro eest pesu pesta ja kuivatada, käia duši all, kasutada raamatukogu, vaadata filme, tegeleda noorsootöö ja muude valdkondadega, millest enamikes Eesti maakohtades on suur puudus.

Kui Madis jõuab jutujärjega oma järgmise kultuuriprojektini, taban ta hääles taas kerget pettumusnooti. Nimelt oli tema üks nendest, kes otsustas 2008. aastal käima panna Tartu kultuuritehase. Seda endise pärmivabriku kompleksis, mis nukralt lagunedes uusi ideid ning asukaid ootas. Peeti suurejoonelisi plaane, kuidas kvartal muutuks pärast rahvusvahelist arhitektuurikonkurssi uueks tõmbekeskuseks. «Pidime looma kinnisvaraomanikule sinna kvartalisse sisu, mida ta saaks kasutada äri- ja elamispindade arendamiseks,» meenutab Mikkor. Viivuks hooga käivitunud kultuurivabrikus said käe valgeks paljud tänaseks end kultuurivaldkonnas tõestanud noored. Paraku sõitis projektile sisse majandussurutis ja head mõtted tuli kalevi alla matta: «Ühel hetkel olime fakti ees, et kokkukukkuvat maja võime hallata ise, aga seda ilma omaniku toeta.»

Nii otsustas mees koos kaasvõitleja Lemmit Kaplinskiga kolida endisesse Greifi trükikotta Kastani tänaval, kus pandi alus Noor-Eesti loomekeskusele koos trükimuuseumi ja paberimuuseumiga. Nüüdseks tegutseb seal palju vahvaid kunstikke oma ateljeede ja töökodadega, samuti restauraatoreid, siiditrükkaleid, portselanimaalijaid ja keda kõike veel. Maja peal võib aga tihtilugu näha must-valges ülikonnas ringi patseerivat Johannes Gutenbergi, kes on selles kehastuses, tõsi küll, võtnud kassi vormi. Kultuurikorralduses vett ja vilet tundnud Madis märgib, et ideaalis näeks ta eelnimetatud algatusi omavahel tihedat koostööd tegemas.

Loovmajandusest... loometööstuseks?

Ilmselt jääb üha vähemaks neid eluvaldkondi, kus majanduses tarvitatav sõnavara aknast ja uksest sisse ei pressiks. Numbrites paistab olevat nii lihtne kirjeldada loodusväärtusi või helilooja loomingut. Eestis üha julgemaid samme astuv loomemajandus võiks ju nõnda kasvada suisa loometööstuseks? Ehkki kümmekond tagasi Polymerile hoogu sisse lükates kasutas Mikkor just loovmajanduse paradigmat, on ta sellest nüüdseks loobunud. Ta mäletab, kuidas Ando Keskküla oli toona väga vihane kunsti ja kultuuri kaubastamise ning majandusterminites lahtimõtestamise vastane võitleja. Sestap loodab Madis, et riigi kultuuripoliitika põhialuste dokumenti jõuab sõnastus, mille järgi on Eesti loomevaldkonnas nüüd tegemist loojate ja loomingust osasaajatega.

Taoline terminoloogiline muutus aitaks kaasa uutmoodi mentaalsusele, kus kunst või looming pole pelgalt tarbimise objekt. Teemat lahkav Mikkor arvab, et kogu kära loomemajanduse ümber on ehk vaja olnud selleks, et tuua kunstnikud ning muud loovtegelased välja majanduslikus ja maksunduslikus mõttes hallist tsoonist. «Kui teed, siis ole mõõdetav, allu tavamajanduse mallidele ja kriteeriumitele, anna oma statistika,» piltlikustab kultuurikorraldaja raame, mille sisse loovisikuid püütakse suruda. Ja toob jabura näite autorikaitseseadusest, mille ühe klausli kohaselt peab oksjonil kunstiteose edasimüügil saama ka kunstnik müügi tasust teatud protsendi.

Viimase paarikümne aastaga on nõukogude kultuur kiiresti asendunud lääneliku massikultuuriga. Selle kõrval ajavad oma rida kõrgkultuur ja alternatiivkultuurid. Erinevalt Ameerikast oleme me aga metseenluse poolest väheõnnistatud. «Ookean on vahel,» nendib Mikkor. Eesti jõukas kultuurihuviline ei taha Madise arvates osasaadava kultuuri eest maksta seda hinda, mida ta oma rahakoti järgi oleks võimeline maksma. «Samas vaene kultuurihuviline ei suudaks ka parima tahtmise juures toetada mõistlikus äraelamist võimaldavas vormis seda kunstnikku, kelle looming talle meeldib.»

Madis jutustab imekspandavaid lugusid kinnisvaraomanikest, kellega tuleb pidevalt puid ja maid jagada, mis omakorda muudab mõne kultuurikeskuse jätkusuutliku arendamise tohutuks peavaluks. Ja mina mõtlen, mis teda sellistes tingimustes üldse tegutsema motiveerib? Ilmneb, et innustav element on suur vabadus oma asju ise korraldada. «Kuigi selle juures on alati veidi vingumist, et miks meid piisavalt ei toetata, siis tegelikult olen sellega leppinud,» peab kultuurikorraldaja virinat pigem vürtsiks asja juures.

Tänase Eesti iseloomustamiseks meenutab ta hiljutist muuseumiseaduse arutelu Toompeal. Poliitikute korraldatud pidulikule esinemisele kogunenud muuseumijuhid kuulasid ära viis ettekannet ja said saalist esitada vaid kaks küsimust, millest üks oli n-ö kohustuslik. Rohkem muuseumirahva ettepanekuid ja arutlusi võimuesindajad ei vajanud. «Ehk me tahamegi olla pigem alarahastatud ja mitte-eelarvelised, ent see-eest seadustest ja määrustest vähem reguleeritud,» nendib Mikkor. Ja lisab, et taolist vabadust ei saa võrrelda isegi mitte akadeemilise uurimisvabaduse või ajakirjanikuvabadusega.

Sven Paulus

UT toimetaja 2011–2013

Jaga artiklit