FOTO: Ove Maidla

Eestit võib oodata arstide ja õdede põud

Aktuaalne

Tartu ülikooli teadlased Raul-Allan Kiivet, Helle Visk ja Toomas Asser kaardistasid arstide, õdede ja proviisorite tulevikuvajaduse Eestis ning leidsid, et aastaks 2032 võib eriti musta stsenaariumi korral nende hulk väheneda peaaegu poole võrra.

TÜ hinnangul võiks arstiteaduskonna esimesele kursusele vastuvõtu kasvutempo olla järgmine:

  • 2013. aastal 144 üliõpilast
  • 2014. aastal 169 üliõpilast
  • 2015. aastal 176 üliõpilast
  • 2016. aastal 176 üliõpilast
  • 2017. aastal 184 üliõpilast
  • 2018. aastal 200 üliõpilast

Proviisoriõppe vastuvõttu on TÜ hinnangul vaja suurendada praeguselt 36-lt 48-ni aastas.
Hambaarstide vastuvõttu oleks aastail 2014–2018 vaja hoida praegusel tasemel, s.o 32 üliõpilast aastas.

Eelmise aasta aprilli seisuga oli Eestis töökoht 4521 arstil, kellest 15% on vanemad kui 65 aastat ehk pensioniealised. Nooremate töötavate arstide osakaal on järk-järgult vähenenud, täpsemalt 1998. aastaga võrreldes 518 inimese võrra. Kui arstide lahkumine välismaale jätkub samas tempos nagu viimastel aastatel ning koolitustellimust ei suurendata, väheneb alla 65-aastaste arstide osakaal veelgi. Vanemad jäävad aga pensionile, mis muudab arstide hulga taas väiksemaks.

Kuna arstiõpe ülikoolis kestab vähemalt kuus aastat, ei saa veel sama kaua alla 65-aastaste praktiseerivate arstide arvu vähenemist peatada. Selleks, et kahekümne aasta pärast oleks Eestis vähemalt sama palju arste kui praegu, tuleks juba sellest sügisest suurendada vastuvõttu Tartu ülikoolis, sest see on ainus arstiõpet pakkuv ülikool Eestis.

TÜ arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf ütles, et ainus, mida teaduskond sellist tulevikuprognoosi silmas pidades teha saab, ongi arstiõppesse suurema vastuvõtuarvu määramine. Seda tuleb teha aga järk-järgult.

Suurem arv õppekohti

«Kui me paneksime juba sel aastal üliõpilaste vastuvõtuarvuks 140 asemel 200, tekiks suur segadus. Me peame enne uute tudengite vastuvõtmist olema kindlad, et lisaõppekohad on piisavalt rahastatud ja õppeprotsess püsiks väga heal tasemel ja sujuks,» selgitas Starkopf.

2013. aasta sügisel võetakse arstiõppesse vastu senisest veidi enam, 144 üliõpilast. Tulevikus plaanib arstiteaduskond vastuvõetavate arvu suurendada peaaegu igal aastal kahe õpperühma, kokku 16 koha võrra. Nii peaks 200 õppekohani jõudmine juhtuma umbes viie aasta pärast.

Starkopfi sõnul on sellised arvutused tehtud mõttega olla optimistlikult ettevaatlik. Et arsti põhiõpe on üks ülikooli kallimaid erialasid, nõuab vastuvõtu suurendamine lisainvesteeringuid. See aga tähendaks kas teiste erialade arvelt raha kokkuhoidmist või ülikooli tegevustoetuse suurendamist riigieelarvest. Õppekvaliteedi kõrgel tasemel hoidmiseks samal ajal on väga tähtis riigi toetus.

«Kindlasti ei tähenda see automaatselt, et kõrghariduskulud riigile suurenevad. Kui riik seda otsustab, võib aga nii juhtuda küll. Maksumaksja jaoks ei muuda see sisuliselt aga midagi, sest eri valdkondade vahel jagatakse olemasolevat raha,» rääkis dekaan.

Hoopis halvem oleks tavakodaniku jaoks see, kui kõrgkoolid midagi ei teeks ning tervishoiutöötajate arv järjest väheneks. See tähendaks, et väheneks ka tervishoiuteenuste kättesaadavus, ülekoormusest tekiksid pinged ravitöö korraldamisel, ooteajad arsti vastuvõtule pikeneksid veelgi ning osa abivajajaid jääks hoopis ilma abita.

Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Marta Velgan tõi välja, et ainult vastuvõetavate tudengite arvu suurendades Eesti olukorda ei päästa, koolitustellimuse suurendamise kõrval on veelgi olulisem pidurdada meditsiinitöötajate minekut Soome.

TÜ arstiteaduskonna on viimasel viiel aastal lõpetanud kokku enam kui 600 arsti. Lõpetajatest sadakond on soomlased, kellest valdav enamik on ennast registreerunud Soome arstide registris. Eestimaalasi on lõpetanud aastas keskmiselt 102 ja neist 33% olid 2012. aastal Soome registris. Siiski ei välista Soome registris olemine ka Eestis töötamist.

Motivatsioon Eestisse jääda

«Isiklikult olen täheldanud, et suurem tahe jääda Eestisse on neil, kellel on Eestis elukaaslane või pere ning neil, kellel on eriala puhul valik juba tehtud. Kes aga tõelist kutsumust veel leidnud pole, seab suurema tõenäosusega sammud välismaa poole, kuna seal on rohkem võimalusi eriarsti kutset omandamata praktiseerida,» ütles Velgan.

Veidi on välismaale enesetäiendamist või tööd otsima minekut leevendanud 2010. aastal seltsi saavutatud põhiseaduse muudatus, mille tulemusel said arstitudengid õiguse juba õpingute ajal abiarstina töötada. Samuti on olemas eriarsti lähtetoetus ning ka meditsiinitöötajate palka on aegamööda tõstma hakatud.

«Eelkõige on abiarstina töötamine suurendanud arstitudengites kindlust oma teadmiste ja praktiliste oskuste osas, mis on minu arvates väga oluline. See, kui tudengid tunnevad, et nad on haiglas oodatud ning neisse suhtutakse kui tulevasse kolleegi, motiveerib rohkem Eestisse jääma,» usub Velgan.

Kui internetikommentaariumides on muude arvamusavalduste kõrval käidud välja mõte, et ülikooli lõpetanud arstitudengite jaoks tuleks kehtestada umbes viieaastane kohustus Eestis töötada, siis arstiteaduskonna dekaani arvates ei ole see vajalik.

Starkopfi sõnul tuleb enne täieõiguslikuks tegevarstiks saamist läbida ka 4–5 aasta pikkune residentuur ning valdavalt tehaksegi see kodumaal. «Arvestuslikult on iga kuues või seitsmes praktiseeriv tervishoiutöötaja resident, seega on nad meie tänase tervishoiusüsteemi väga oluline osa,» toonitas dekaan.

Kohustuslik suunamine või kohalikus süsteemis kindla arvu aastate töötamine on maailmas väga vähe levinud. Nii on see näiteks Ungaris ja Kanadas – viimasel juhul kohustab kohalik omavalitsus residenti, kelle õpinguid nad on rahastanud, vastava arvu aastaid enda piirkonnas töötama. Euroopa Liidu sisene tavapraktika on aga see, et piirid on tööjõu igasugusele liikumisele avatud.

Küll on Eesti tervishoiusüsteemi tulevikku silmas pidades hea märk see, et arstiõppe huvilisi on jätkuvalt palju. Seni on kõik sissesaajad olnud väga head kandidaadid, konkurss arstiteaduskonda on alati üks tihedamaid ning sisse saavad vaid parimatest parimad. Viimase 3–4 aasta jooksul on rõõmustav tendents olnud ka see, et suurenenud on noormeeste osakaal. Näiteks mullu sügisel alustas arstiteaduskonnas õpinguid sama palju noormehi kui neide.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

arstiõpe, arst