Tartu kutsehariduskeskuse missioon on praktilise õppe läbi sealsed õpilased meistriteks kujundada. Muide, ka selle pintsaku koolijuhi seljas õmblesid valmis kutsehariduskeskuse noored.
FOTO: Merilyn Merisalu

Meistrite kooli juht Andrus Mõttus

Vilistlane

Eesti suurimat kutse- ja täiendusõppekeskust juhtiv kehakultuuriteaduskonna vilistlane Andrus Mõttus leiab, et oskus enda kätega midagi luua annab elule palju juurde.

Kui Andrus veel ise koolipoiss oli ja aktiivselt muu spordi kõrvalt ka motokrossiga tegeles, olid tal tulevikuplaanid selged. Pärast sõjaväge tuleks minna tehnikumi ja saada kas keevitajaks või treialiks, kes saaks head palka. Asjalood arenesid aga natuke teises suunas.

«Keegi peretuttavatest tegeles numeroloogiaga ja arvutas, et Andrus – sina oled tippjuht number üks!» meenutab mees. See tegi talle küll nalja, aga kuna kevadel Vene kroonusse minek oleks motokrossi võistlustele kriipsu peale tõmmanud, tuli sügiseste nekrutite hulka pääsemiseks öelda, et minek on kõrgkooli.

Ka vanemad soovitasid, et ehk võiks tark poeg tõesti tehnikumi asemel kõrgemale sihtida. Maapoisina oli esimene mõte EPA (praegune maaülikool – toim) ja et tuttav oli tippjuhi ametist rääkinud, siis asuski Andrus majandust õppima. Mine tea – äkki saab temast kunagi kolhoosiesimees. Kuu aega enne kõrgkooli lõpetamist saigi.

Tartu ülikooli tõi Andruse arutelu hilisemate kolleegidega. Ta meenutab, kuidas Eesti Energias teenindusjuhina töötades mõeldi meeskonnaga, kes mida tulevikus teha võiks.

«Olin kogu oma senise teadliku elu äriettevõtteid juhtinud ja mõtlesin, et pikalt ei taha äris edasi olla, vähemasti pensionini kindlasti mitte. Võiks teha missiooniga tööd – näiteks mingit kooli juhtida,» räägib Andrus.

Koolijuhtimise mõte hakkas talle meeldima ja et tulevikus sel teel miski takistuseks ei saaks, mõtles eluaeg spordiga tegelenud mees Tartu ülikoolis kehalist kasvatust ja sporti õppida.

Selleks ajaks oli Andrus võistlusspordi juba lõpetanud. Uusi teadmisi kogudes oli lausa kahju mõelda, et kõike õpitut varem teades oleks ka tulemused võinud olla palju paremad. Kuigi tegelikult olid tulemused ka selleta väga head: Andrus on Eesti meister bagikrossis ja võitnud medaleid noorteklassis rajooni tasemel nii kerge- kui ka raskejõustikus.

Koolid läbi kiirelt ja korralikult

«Ma olin enne õppinud juhtimist ja ka ise juhtinud mitmeid organisatsioone ning ei kujutanud alguses ette, et näiteks biokeemia, funktsionaalse morfoloogia või kinesioloogia õppimine sellele nii palju juurde annab,» tunnistab Andrus.

Inimorganismis toimuv ja selle reguleerimine vastab aga täpselt sellele, kuidas ka suur organisatsioon töötab. Just teooria pool oligi see, mis teda kehakultuuriteaduskonnas õppimise juures kõige rohkem köitis.

Tavaliselt on õppimise kõrvalt tööl või töö kõrvalt koolis käivatel tudengitel raskusi oma aja planeerimisega. Ka Andrus mõtles alguses, et ehk on mõnel aastal tööd nii palju, et õppimiseks aega napib ja võttis igaks juhuks nii palju õppeaineid, kui graafik lubas. Tuli aga välja hoopis nii, et ülikooli sai ta aasta varem lõpetatud – kõik eksamid ja ka lõputöö said nii palju varem valmis.

Kavandatust varem koolide lõpetamine tundub Andruse elukäiku vaadates täiesti tavaline asi. Kui ta mõned aastad pärast TÜ lõpetamist pikal palverännakul oli, tuli mõte, et äkki peaks ka teoloogiat õppima – siis saab ehk tulevikus õpetajaks hakates mõne väikese maakiriku sulgemise ära hoida. Kirikuõpetaja ordinatsiooni saamiseks arvestas ta seitsme õppimisaastaga.

«Et pastoriks saada, peab olema teoloogiline magistrikraad ja läbitud aastane pastoraalseminar. Ehk neli aastat teoloogiaõpinguid, kaks aastat magistrantuuri ja aastane seminar. Lõpuks õnnestus mul saada ordinatsioon hoopis kolm aastat pärast Tartu teoloogia akadeemiasse õppima asumist,» tunnistab Andrus.

Juba varem kahekordse kõrgharidusega mees lõpetas akadeemia aasta varem ja seda isegi kahel erialal. Lisaks jõudis ta töö ja ülikooli kõrvalt lõpetada ka pastoraalseminari. See avaldas konsistooriumile muljet ja ta pühitseti ametisse.

«Võib-olla olen ma laisk ega viitsi pikalt õppida,» muigab Andrus ja lisab, et tegelikult on asi ehk lihtsalt praktilises meeles. Kuna tulevikku ei saa vaadata, ei tea, kas võimalust ja aega õppimiseks on ka aasta või mitme pärast. Et kool lõpetamata ei jääks, tuleb aega võimalikult hästi kasutada ja teha nii palju asju ette ära, kui jaksu on.

Ilmselt on selle kõige juures kasuks tulnud nii loomulik töökus kui ka hea sportlik vorm. Andrus tunnistab, et kui ta pikka aega end korralikult liigutanud ei ole, ei jõua ka vaimselt palju. Aga kui olla füüsiliselt aktiivne, on tervis ja ainevahetus rohkem korras ja ka mõtted liiguvad kiiremini. Ehk kes teeb, see jõuab.

«Praegu on mul kaks täisajaga tööd: juhin kooli ja kirikut. Need ei anna ajaauku, et midagi muud suurt teha, midagi juurde õppida või pikale palverännakule minna,» räägib Andrus, kes alustas 2012. aastal töötamist nii Kambja koguduse õpetaja kui ka Tartu kutsehariduskeskuse direktorina.

Töökogemus tuleb koolijuhile kasuks

Varem mitmeid eri valdkondade ettevõtteid juhtinud mehe sõnul tuleb ettevõtluskogemus ka koolijuhtimisel kasuks. Töömaailmaga tuttav inimene oskab paremini kutseõppe erialasid mõista ja tunnetada, milliseid spetsialiste tööturule oodatakse.

Kui küsida, kui palju Andrus ise juhtimise kõrvalt praktilise käed-külge-tööga kokku puutunud on, saab selgeks, et palju. Koolivennaga loodud kohukeste tootmise firmas oli ta alguses ainuke töötaja. Ise tuli pidada läbirääkimisi, üles panna seadmeid – mutrivõti käes, vajaduse korral trossiga korda teha umbe läinud kanalisatsioon jne. Huvist kõik kohukeste valmistamise töölõigud järele proovida, tegi ta ka liinitööd.

Maal elades on ta ka kodutalus teinud kõike ehitamisest remontimiseni. Küll on vahetatud pesumasina laagreid ja ise metsas langetatud puudest palksaun ehitatud. Andrusel on isegi enda sepikoda – kahju ainult, et juba peaaegu aasta pole jõudnud seal tuld ääsi alla panna.

«Kutsehariduskeskuses on üle 60 eriala. Loomulikult ei saa neis kõigis tippspetsialist olla, aga kui suudad neid enam-vähem ette kujutada ja oskad aimata, kuidas mingit riista käes hoida, annab see ikkagi enesekindlust juurde,» ütleb ta.

Kutseoskuse võlu on Andruse sõnul paljuski selles, et kui oskad midagi teha, teeb see enesetunde heaks. Kui oled midagi ise teinud – kas või kingituseks – on sellel eriline väärtus, mida poest ostes ei saa.

Eelmisel aastal jõustunud kutseõppeasutuste seadus ei ole Eesti suurima kutsekeskuse elu palju muutnud. Seda põhjusel, et kool üritab võimalust mööda ise seadustest eespool käia.

«Tehnikaspordis sai mulle selgeks, et kui tahad jõuda tippu, pead tegema nii nagu tugevamad. Kui tahad olla number üks, pead tegema nii, et teised sinust eeskuju võtavad. Minu eelkäijad on kooli hästi juhtinud, meil on tugev meeskond ja meie trump on see, et püüame ajast ees käia.»

Küll on üks murekohti kutseõppe endiselt madal maine, kuigi olud on kümnekonna aasta taguse ajaga väga palju muutunud.

«Paljud mäletavad nõukogudeaegset süsteemi, aga see on juba kauge möödanik. Ka pearaha süsteem hariduses ei aita sellele kaasa. Nn torukoolidel, kes õpetavad klasse 1–12, on väga suur motiiv jätta põhikooli lõpetajad edasi gümnaasiumisse. Küsitakse kallutatult, et kas sa tõesti tahad kutsekooli minna, tule ikka gümnaasiumisse,» toob Andrus ühe võimaliku näite ja tõdeb, et selle paradigma muutmine võib aega võtta isegi kümneid aastaid.

Madal maine, aga kõrge tase

Tegelikkuses on kutsehariduskeskuses nii hea tase kui ka väga head õppetingimused. Seda näitavad nii erialavõistlustelt saadud kõrged kohad kui ka see, et kooli 16 õppekavarühmast on 14 saanud maksimaalse akrediteeringu. Ülejäänud kahel on see veel ees.

«Meil on väga praktiline õpe. Juuksurid teenindavad reaalseid kliente, kui neil on mingi tase käes. Ehitajad saavad praktikat linna lasteaedasid remontides. Ka kogu toitlustamine ja majutus on praktiline. Meil on oma õppehotell ja restoran, sööklas valmistavad toitu oma õpilased – kursusi käivad andmas ka tippkokad,» jutustab Andrus.

Näiteks keskkonnatehnikalukksepad remondivad asju, mida on tarvis. Ka autoremonditöökoda Põllu tänavas ei näe välja väga erinev mõnest Toyota teenindusest. Paljud õppebaasid ongi sisustatud ettevõtete abil, kes pakuvad õpilastele head praktikabaasi, erialavõistlustel edukaimatele lõpetajatele tihti isegi allkirjastatud töölepinguid.

Tihe koostöö toimub ka Tartu ülikooliga. Kutsehariduskeskus osaleb ka haridusuuenduskeskuse töös ja innovatsioonikoolide projektis. Ülikooli kutseõpetajatele on keskus praktikabaas ja mitmetel erialadel õppijad saavad oma praktika läbida ka ülikoolis.

Et kutsekeskhariduse omandamisel on kolme aasta jooksul vähemalt pooled praktilised erialased ained, on aeg üldainete omandamiseks oluliselt lühem kui üldhariduskoolis. Selle kompenseerimiseks toimub lõimitud õpe, kus erialatundide sees õpetatakse ka sellega seotud üldaineid. Kes pärast kooli lõpetamist soovib edasi ülikooli minna, saab huvi korral aga võtta lisa-aasta, mille jooksul viia üldainete tase vastavusse kõrgkooli nõuetega.

«Sel aastal tuli meile IT-d õppima üks poiss, kelle keskmine hinne põhikoolis oli 5,0. Ta ütles, et teab, mis tema on eriala on ega taha üldhariduses kolme aastat kaotada. See näitab selgelt, et õppima tulijate seas läheb teadlike valikute osakaal järjest suuremaks,» toob Andrus näiteks.

Lääne-Euroopat vaadates lähevadki ligi pooled põhikoolilõpetajad edasi kutseharidusse, Šveitsis ja Austrias on see osakaal isegi 70–80%. Eestis on see praegu veidi üle veerandi lõpetajatest, aga hoiakud kutsehariduse suhtes on ka Eestis muutumas.

«Varem vaadati meil kutseõppeasutust kui viletsamate põhikooli lõpetajate õppebaasi. Aga juba paar aastat tagasi oli murdepunkt, kus kutseõppesse tulijate osakaal gümnaasiumilõpetajate seas kasvas.»

Andruse sõnul tuleb vähemalt Tartus kutsehariduskeskusesse järjest rohkem nii gümnaasiumi- kui ka kõrgharidusega õppijaid. Nende osakaal on igal viimasel aastal lausa kahekordistunud. Palju on ka magistrikraadiga uusi õppureid.

«Ma usun, et lähema paari-kolme aasta jooksul on gümnaasiumilõpetajate esimesed valikud Tartu linnas paar-kolm tugevamat gümnaasiumi ja kutsehariduskeskus. Ja kes neisse sisse ei saa, jagatakse ülejäänud gümnaasiumide vahel ära,» mõtiskleb koolijuht.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Galerii: 

Jaga artiklit