Elise sõnul on nii mõnigi «Matemaatika õhtuõpiku» illustratsioon tema semiootikust elukaaslase Taavi abiga sündinud.
FOTO: Andres Tennus

Elis Saar: kui piisavalt tahta, jõuab kõike

Persoon

Magistriõppes semiootikat ja kultuuriteooriat õppiv Elis Saar on üks kolmest «Matemaatika õhtuõpiku» autoritest, kes tegeleb lisaks illustreerimisele ka maalimise ja 3D-modelleerimisega ning käib kahes koolis korraga. Nii tekibki küsimus, kuidas ta jõuab ja kas äkki on tema ööpäevas rohkem kui 24 tundi.

Lisaks ülikooliõpingutele panustab Elis suure osa oma ajast ka Tartu kunstikooli 3D-modeleerimise kursusele. Kunstikooli sattus ta üsna juhuslikult, tänu sotsiaalmeediale. Facebookis jagas keegi tema sõpradest postitust, et kunstikoolis on 3D-modelleerimise kursusel vabanenud koht.

Kuna Elis on varem Tartu ülikooli maaliosakonnas eri kursusi võtnud, sealhulgas proovinud modelleerimist, mõtleski ta oma teadmisi selles vallas täiendada. Kunstikooli õpetajad olid vastutulelikud ning kui Elis eelmise aasta oktoobri alguses programmiga liitus, tehti talle kiirkursus, et ta teistele õpilastele järele jõuaks.

«Kui ma eelmisel semestril jooksin sõna otseses mõttes koolist kooli, siis käesolev semester peaks tulema õnneks rahulikum,» arvab ta ja põhjendab, et ülikoolis on aineid, milles veel hinne saamata, jäänud järele vähe. «Kuid ega tegevusest pole sellegipoolest puudust,» lisab ta kavalalt.

Semiootikat asus Elis õppima seepärast, et pärast keskkooli vabaks võetud aastal luges ta väga palju eri teemadel ning ühel hetkel avastas ta enda jaoks selle valdkonna. «Ma ei teadnud varem semiootikast midagi ja kui ma lugesin Tartu ülikooli lehel selle eriala tutvustust, tundus mulle, et see on väga põnev!»

Elis ütleb, et ta nägi semiootikas võimalust, kuidas ühendada kunstihuvi teadusliku ja teoreetilisema poolega. «Ma kartsin, et kui ma lähen kunsti õppima, siis jääb see natuke liiga ühekülgseks, semiootika ja kunst täiendavad teineteist minu arvates väga hästi.»

Semiootika õppimine on aidanud Elisel näiteks mitmekesisemat loometööd teha, sest ülikoolis õpitu on teinud ta oma tegemistest teadlikumaks. «Võib-olla teeksin ma muidu liialt sarnaseid asju ega mõtleks neid niivõrd läbi.»

Matemaatikast, kirega

«Matemaatika õhtuõpiku» lehekülgedelt vaatavad vastu illustratsioonid, mis on sündinud Elise peas ja ilmselt ka südames. Tema jaoks oli «Matemaatika õhtuõpiku» koostamisel üks põnevamaid kohti õppimine ekspertidelt. «Üks asi on õppida matemaatikat koolipingis, hoopis teine aga, kui sellest räägib matemaatik ja teeb seda sealjuures kirega,» selgitab ta.

Õhtuõpiku tööprotsessis osalesid peale Elise ka veel matemaatik Juhan Aru ja Tartu ülikooli informaatikadoktorant Kristjan Korjus. «Nemad olid õpikuga juba väga palju vaeva näinud ja suure töö ära teinud, enne kui mina oma käe külge panin,» ütleb Elis. Noormehed olid enne Elise kaasamist õpiku kallal tööd teinud juba paar aastat. Pärast Elise liitumist läks aega veel poolteist aastat, enne kui raamat reaalselt kaante vahele jõudis.

«Kuna neil oli juba väga palju tehtud, oli mul lihtsam illustreerimisega alustada.» Raamatu illustreerimisprotsess käis nii, et Kristjan ja Juhan olid teksti juurde teinud Elisele märkmeid stiilis «võid siia midagi vabas vormis välja mõelda» või «tee siia seesugune joonis», mille juurde oli kas Kristjan või Juhan omalt poolt visandanud joonise esialgse variandi.

«Jooniste ja graafikutega juhtus aga nii, et kui ma olin tükk aega mõne joonise kallal vaeva näinud ja sellega väga rahul ning kui ma seda siis Kristjanile näitasin, ütles ta mulle, et «ei-ei, see on liiga minu joonistatu sarnane, tee see kuidagi ilusamaks,» räägib Elis ja lisab, et nii käisid päris mitmed joonised ja graafikud autorite vahel edasi-tagasi, kuni lõpuks jõuti variandini, mis kõigile meeldis.

Küsimusele, kas Elis illustreeris matemaatikaõpikut iga päev, vastab ta, et ideaalis oleks ta võinud seda teha, kuid reaalsus nägi välja teistsugune. «Nende töödega ei saa päris niimoodi, et teed iga päev järjest, eriti kehtib see illustreerimise puhul,» ütleb ta. Elise sõnul ei tule seesuguse töö tegemiseks iga päev õiget vaimu peale.

Õhtuõpik avas uksed 

Elise arvates ei osanud keegi neist kolmest ette näha, et matemaatikaõpik inimestele nii hästi meeldib ja et seda hakatakse ostma ka suurtes kogustes. Nimelt müüdi raamatu esimene trükk välja nii kiiresti, et Tartus ei jõudnud autorid isegi enne raamatu esitlust korraldada. «Hooandjas me saime aru küll, et see raamat tekitab inimestes huvi ja kui me sealset vastukaja jälgisime, siis tekkis tõesti korraks tunne, et vau,» kirjeldab Elis ärevaid aegu, kui raamatu saatus polnud veel kindel.

Raamatust räägiti meedias ja ka rektor Volli Kalm tunnustas noori õhtuõpiku ettevõtmise eest. «Me saime rektoriga koos õhtust süüa, ma pole vist kunagi nii uhkel ja maitsval õhtusöögil käinud,» räägib Elis naerdes ja lisab, et see oli suurepärane kogemus, mida ta kunagi ei unusta. Mitte ainult hea toidu, vaid ka võimaluse pärast rektoriga mitmesugustel teemadel vestelda.

Peale selle ütleb Elis, et õhtuõpik on andnud talle ka tulevikuks väga palju. «See õpik andis mulle võimaluse endale nime teha, sest kirjastuse inimestega rääkides sai selgeks, et illustreerijaid on Eestis praegu piisavalt ja konkurents väga tihe.»

Seega aitas esimene õhtuõpik pista Elisel jala illustreerimismaailma ukse vahele ning praegu nokitseb ta juba paari uue projekti kallal. «Kuna õhtuõpiku kaubamärk kuulub nüüd kirjastusele, siis soovitakse välja anda uus samalaadne keemiaõpik,» räägib Elis. «Keemia õhtuõpiku» illustratsioonid valmivad matemaatikaõpikus olevatele joonistustele sarnases stiilis, kuid mitte täielikult. «Eks ma ikka vahetan seal tegelasi ja lisan väikesed aatomid juurde,» jutustab Elis muiates.

«Keemia õhtuõpiku» illustreerimisega on Elis tegelenud suve algusest saadik ning kui kõik hästi läheb, ilmub uus õhtuõpik tuleva aasta esimeses pooles.

Elis nendib, et uute inimestega koos töötamine nõuab harjumist, kuid samas on ta rahul, et uuel alal on võimalik targemaks saada. «Kuna õhtuõpikute eesmärk on teha inimestele asju selgeks võimalikult selgelt, lihtsalt ja põnevalt, siis olen mina mõnes mõttes ka esimene kontroll-lugeja,» selgitab ta ja räägib, et heade illustratsioonide tegemiseks tuleb tal samuti teemadest aru saada, et suuta raamatu sisule oma loominguga lisaväärtust juurde anda.

«Matemaatika puhul ei teadnud meist keegi, kuidas me raamatu lõpuks välja anname või kuidas me jõuame valmis tooteni.» Esimese õhtuõpiku valmimise tegi keeruliseks koostööpartnerite otsimine ja sellele kuluv aeg. «Paljud kirjastused leidsid, et see ei pruugi osutuda kuigi edukaks projektiks ja ütlesid meile seetõttu ära.»

Kuid õhtuõpiku projekt sai Hooandjas piisavalt palju toetust ning lõpuks leiti ka kirjastus, kes oli nõus raamatu välja andma. «Praegune tööprotsess on selles mõttes tunduvalt lihtsam, et mul tuleb vaid joonistada ja teistel kirjutada ning seejärel tuleb raamat ainult üle anda,» sõnab Elis.

Unistused ja kameeleon

Lisaks «Keemia õhtuõpiku» illustreerimisele teeb tegus magistrant veel ka voltimisraamatut. Kirjastus Helios võttis Elisega ühendust ning käis välja idee teha uutmoodi voltimisraamat, mille õpetuste järgi saab ehk juba tuleval aastal Tallinna vanalinna hooneid voltida. «Voltimisega on nii, et kõigepealt ma teen 3D-mudeli mingist hoonest, näiteks raekojast. Seejärel voldin ma selle teise programmi abil lahti ehk teen pinnalaotuse, kolmandas programmis teen tekstuurid ja neljandas küljenduse,» selgitab Elis keerukat tööprotsessi.

Küsides, kuidas ta kõigi nende projektide ja kahe kooliga korraga tegeleda jõuab, vastab ta naerdes, et ta ei tea ise ka. «Ma ei ole enda arvates kuigi hea ajaplaneerija ja imestan vahel isegi, et kuidas ma jõuan oma asjad ära teha.» Magistrant õpetab, et suuremad projektid tuleb jagada väiksemateks ülesanneteks ning iga päev tuleb järjekindlalt midagi ära teha.

«Nii ongi ettevõetud asjad ühel päeval tehtud,» räägib Elis enda kogemusest. Magistrant on siiski jätnud endale ka mõne taganemistee ning kui elu peaks liiga kiireks muutuma, lükkab ta oma ülikooliõpingud mõneks ajaks edasi. «Ma ei taha ühelgi puhul kvaliteedis järeleandmisi teha,» lausub Elis tõsiselt.

Unistustest ja tulevikust rääkides ei ole Elis veel kindel, mida ta pärast magistrantuuri ja kunstikooli lõpetamist tegema hakkab. «Kindlasti tahan ma Eestisse jääda, sest kuigi mulle meeldib reisida, ei taha ma siit väga kaua ära olla,» lausub ta mõtlikult ja lisab, et kunagise tallinlasena armastab ta Tartut selleks siiski juba liiga palju, et siit kaua ära olla.

«Ja mul ei ole suuri unistusi, ainult sellised väikesed. Näiteks tahaks ma väga kunagi teha ühe lauamängu,» ütleb Elis. Lauamängu teeks ta samuti koostöös mõne oma ala spetsialistiga. «Lauamängu teeksin just seepärast, et mind on inspireerinud tänapäevased põnevad ja ilusa kujundusega mängud, seetõttu tahaksin ka ise midagi seesugust teha.»

Kohtumise lõpetuseks ütleb Elis, et tal tuleb nüüd lemmikloomapoodi minna ja oma kodus toitu ootavale kameeleonile Juanile süüa osta. «Juan armastab väga ussikesi ja kilke ning nad peavad tingimata elus olema, et ta neid üldse sööks,» lausub Elis, istub seejärel jalgrattale ning tuiskab vihmasabinas loomapoe poole.

Nädala pärast kohtume Elisega juba tema kodus, kus Juan ootab kannatamatult oma puuris, et välja saada. Aknalaual läbipaistvas karbis sibavad musta värvi putukad ei oska ilmselt aimatagi, et nad üsna pea kameeleoni lõunasöögiks saavad. Kui pildistamisega alustame, muutub ka Juani käitumine, ta ronib aegluubis Elisele pähe ning poseerib seal rahulolevalt. «Ta ei ole kunagi varem mulle pähe roninud,» imestab Elis naerdes.

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

õhtuõpik, elis saar