Kairi Lentsiuse (26) üks kursusekaaslane Tartu ülikooli päevilt on praegu Viljandi Ugalas lavastaja, teine kirjutab Postimehe ajalehele tehnoloogialugusid. Kairi ise jätkab kooliteed aga Rootsi tekstiiliülikoolis.

Seda, et tütar on seotud kunstimaailmaga, mõistsid Kairi vanemad juba siis, kui ta veel väike tüdruk oli. Nii pandi ta õppima Tartu kunstigümnaasiumi kunstiklassi. Alguses põhiliselt joonistamisega tegelenud tüdruk hakkas seal rohkem meisterdama ja materjalidega mängima. Seda teeb ta suure rõõmuga ka praegu.

«Tegelikult olid juba väiksena mu lemmikmänguasjad ehitamise ja kokkupanemisega seotud: Lego, konstruktor. Meisterdama hakkasin varakult!» meenutab neiu. Konkreetne moehuvi tekkis tal koolis ja sellega jätkas Kairi ka Miina Härma gümnaasiumisse minnes. Seal sai ta rohkem tegeleda ka ajalooga, mis teda samuti väga huvitas.

Kui gümnaasiumi lõpus tuli teha erialavalik, võitiski kunstilembuse ees ajalugu. Seda küll eri asjaolude kokkulangemisel. Ajaloo erialal õppimine võimaldas tal aga Tartusse jääda ja suurema hulga huvidega tegeleda.

«Ma ei saa öelda, et kasutan ajalooõpingute jooksul omandatud teadmisi iga päev, aga kindlasti on see mu silmaringi märgatavalt avardanud. Siiamaani on uhke tunne mõelda, et peahoones sai loengutes käia, raamatukogus on ajalooriiulitel tuttav iga teine teos vähemalt kaanepildi järgi. Korra sai üle kaarsilla käidud, mõnikord terve öö enne eksamit õpitud ja hilinenuna Lossi maja treppidest üles sööstetud,» räägib Kairi.

Eredalt on tal meeles näiteks esimese kursuse kunstiajaloo loengud Juhan Maistega ja püüd pidada sammu tema loomingulise mõttelennuga. Lisaks veel Olaf Mertelsmanni värvikad metafoorid ning lõputud teadmised ja temast innustatuna soov aru saada, kuidas luua oma peas ajaloo mõistmiseks ja mõtestamiseks samasuguseid süsteeme.

Hea sõnaga meenutab Kairi õppejõududest muidugi ka oma lõputöö juhendajat Aigi Rahi-Tamme, kellelt ta õppis palju huvitavat ja kasulikku.

Õppis kahes koolis korraga

Ajaloo õppimine läks Kairil edukalt. Üsna ruttu sai aga selgeks, et ta tahab teoreetilise õppe kõrval ka millegi loomingulisemaga tegeleda. Esialgu hakkas ta TÜ maaliosakonnast joonistustunde võtma, teisel ülikooliaastal otsustas neiu aga proovida kahes koolis korraga ja alustas õpinguid Tartu kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonnas.

«Päris tihti oli tunne, et mul oleks kaksikut vaja, kes oleks vahel kahes kohas korraga. Mõtlesin aga, et kui mulle tundub, et saan hakkama ja täitsa pooleks ei pea end tõmbama, siis teen selle ära!»

Õnneks olid kõrgema kunstikooli õppejõud mõistvad, kui Kairi pidi kunstikooli tiheda tunniplaani ajal hoopis ülikooli loengusse või seminari minema. Kasuks tuli muidugi see, et mõned teooriaained sai ta üle kanda – enamasti Tartu ülikoolist kunstikooli, aga korra ka vastupidi.

Kunstikoolis õppis Kairi tundma nii Eesti tekstiili- kui ka moedisainis toimuvat, samuti sai ta kõik õpitu kohe ka praktikasse üle kanda.

«Mööblidisaini projektidega osalesime kolm aastat järjest Stockholmi mööblimessil ja moekollektsioonidega sai üles astutud Mood-Performance-Tantsul. Osalesin mitmetel näitustel, Eesti disainerite liidu konkurssidel ja mind nomineeriti isegi Eesti disainiauhinnale Bruno,» loetleb Kairi.

Seda, kas ta disainis ja ajaloos ka midagi ühist leiab – loomulikult peale selle, et ka disainil on ajalugu – küsitakse Kairilt vahel ikka. Tavaliselt vastab ta, et mõlemal alal töötades tuleb olla kriitiline.

«Ajaloos räägitakse allikakriitikast ja sellest, kuidas kahelda info või selle mõtestamise tõesuses. Disainerina töötades on samamoodi vaja kriitiliselt suhtuda igapäevastesse esemetesse ja tarbimisharjumustesse – kas see, kuidas asjad on tehtud või kuidas neid tehakse, on ikka kõige parem ja õigem viis?»

Tõmbas ka venna moedisaini

Ühel suvel Inglismaal väikeses ettevõttes Partimi töötades ja sealset disainerit Londoni moenädala eel aidates sai moepisik Kairist lõplikult võitu. Kui Tartu ülikoolis ajaloo eriala lõpetatud sai, jäigi tal rohkem aega just sellele vallale. Nii oli tal õnn kunstikooli lõpetamise kõrval praktikal olla ka kohalikus mainekas Ivo Nikkolo moemajas.

«Praktika oli õnneks 2–3 päeva nädalas ja oli võimalik planeerida kooliasju nii, et saaks edasi-tagasi käia. Ivo Nikkolo moemajas praktikal olles töötasin Xenia Joosti ja Eve Hansoni assistendina, nüüd olen Xenia brändile ka kujundusi teinud,» räägib Kairi.

Eelmisel aastal asutas Kairi koos venna Marekiga aga täiesti oma disainifirma. Lentsius Design on hea näide tekstiiliga tuttava õe ja lennuinsenerist venna koostööst.

Kairi naerab, et tegelikult on ta vennaga alati natuke koos töötanud. Igasuguste tehniliste probleemidega on ta alati üsna kiiresti kas venna või isa jutule jõudnud. Kui Marekil jälle tekstiilide või õmblemisega tegemist oli, aitas omakorda õde.

«Üle-eelmisel sügisel oli mul koolis tootearenduse kursus ja sealt see meie aksessuaariprojekt alguse saigi. Tegime esimese partii käevõrusid, kujundasin karbid ja etiketid ning lõpuks pakkusin disainipoodidesse müüki, et oma toodet testida,» tutvustab Kairi vennaga koos välja mõeldud projekti.

Sellele järgnenud kevadel tundus hea mõte võtta osa Eesti disainerite liidu konkursist «Meeste ASI». Seal pälvis õe-venna mansetinööpide kollektsioon «Puravik» teise koha ja auhinna toel saigi alus pandud pereprojektile Lentsius Design.

Kairil ei ole küll praegu, magistriõpingute kõrvalt Rootsis aega oma brändile uusi tooteid välja mõelda, aga ta loodab suvel jälle ühisprojektile natuke rohkem aega pühendada.

Keskkonnasõbraliku moe looja

«Mansettide jaoks oleme kasutanud mahagoni ja roostevaba terast, käevõrude juures ka duralumiiniumit. Aksessuaarid on enamasti pisikesed ja nende valmistamisel on hea võimalus kasutada ära teiste ettevõtete jääke, aga ma ei tõsta seda alati esiplaanile, sest usun, et toode peaks ikka enda eest rääkima,» jutustab ta tööprotsessist.

Keskkonnasäästlikkus on aga väga oluline märksõna teise Lentsius Designi projekti juures. Kunstikooli lõpetades tegi Kairi koostööd Eesti kaitsevägede ühendatud õppeasutusega ning töötles mahakantud sõjaväetelgid ümber naiste mantlikollektsiooniks.

«Projektiga TELK on teine lugu, sest materjal, millega ma töötan, on ajalooga ja lisab kogu projektile teise näo või ilme. Seal olen palju kasutanud vanu materjale või jääke, et teadvustada inimestele tekstiili ja moe ületarbimise ning jäägi probleemi.»

Tegelikult ongi Kairi sees peidus väike maailmapäästmise soov. Ta näeks hea meelega seda, et moedisain ei tooks endaga nii palju negatiivset kaasa nagu praegu. Probleemid, nagu toksilised kangavärvid, olematud reovee puhastamise süsteemid arengumaades, alamakstud tööjõud, rõivad, mis kaks kuud pärast tootmist jõuavad prügimäele ja maapinda reostavad väetised olevat sellest vaid väike osa.

«Endalt disainerina küsingi, kas seda on võimalik kuidagi muuta. Paljuski on nendes probleemides süüdi kiirmoe süsteem, aga praegu ei tundu sealt tagasiteed veel olevat. Ma tahaksin seda muuta ja anda asjadele rohkem väärtust, sest just viimaseid esemeid hoitakse kõige rohkem. Tahaksin muuta ka inimeste suhtumist. Mood ei ole ainult igal hooajal muutuvad trendid, mida ilmatingimata peab jälgima! Siin peaks mõtlema, kas tahetakse olla isikupärane või lihtsalt trendi kehastus?»