14. juunil saab 75-aastaseks kognitiivse neuroteaduse professor Risto Näätänen. Professor Näätänen töötab Tartu ülikoolis alates 2007. aastast, mil ta pidi Helsingi ülikoolist ealise diskrimineerimise tõttu lahkuma.

Naljaga pooleks võib öelda, et Ristot oli vaja selleks, et meie, eestlased, saaksime aru, et õ-häälikut ei andnud Otto Wilhelm Masing meile 200 aastat tagasi mitte lihtsalt rõõmuks pruukida. Näiteks selleks, et tellida üks õlu samal ajal õele õndsalt õhates, missugune õnn ja rõõm on õuele saabunud. Sugugi mitte – see paljudele keeltele tundmatu krõnksuga muna avas ukse ka täpsemate keelespetsiifiliste ajumehhanismide mõistmisele, mis nüüd kõnetab juba märkimisväärset osa erialamaailmast. Väga õpetlik lugu sellest, kuidas mõni asi, mis alguses lihtsalt rõõmu teeb, osutub hiljem oskuslikult ja uue nurga all rakendatuna ülimalt edasiviivaks vahendiks!

Risto panus teadusesse ongi ühest küljest ülimalt kompaktne. See on eelkõige (aga mitte ainult) lahknevusnegatiivsuse nähtuse avastamine 1978. aastal. Teisest küljest on see panus jällegi väga mitmekesine. See aju omadus kodeerida automaatselt muutusi ümbritsevast keskkonnast vastuvõetavas sisendis, on leidnud ühe psühholoogilise nähtuse kohta hämmastava vastukaja, väljendudes sadade teadusrühmade igapäevatöös, tuhandetes artiklites, regulaarsetes rahvusvahelistes konverentsis ja pidevalt toimuvates suurte konverentside sektsioonides. Lahknevusnegatiivsus saigi tõelise tuule tiibadesse alles siis kui umbes 20 aasta eest ilmnesid märgid selle aju funktsionaalset seisundit ja õppimisvõimet peegeldava nähtuse võimalikust kliinilisest kasulikkusest.

Vahelepõikena tuleb öelda, et muidugi ei ole see pika teadlaskarjääri jooksul Risto esimene rakenduslik teade ühiskonnale. Ühe esimese suure asjana hakati Soomes Risto ettepanekul liikluses rakendama kiiruspiiranguid. See ettepanek sai, tõsi küll, tõelise jõu president Urho Kaleva Kekkoneni 1973. aasta uusaastakõne abil.

Suure rakendatava avastuse tegemine on vist küll iga teadlase unistus. Ristol on õnn olla just praegu selle unistuse täitumise lävel! Päev, mil protseduurid ja registreerimisvahendid võimaldavad lahknevusnegatiivsust rutiinselt mõõta ja kliinilise seisundi hindamiseks või prognoosimiseks kasutada, ei ole enam valgusaastate taga. Soovime Ristole selle lävepaku peatset ületamist, sest sellest võidab temaga koos kogu maailm!

Palju õnne ja põnevaid avastusi!

Kolleegid psühholoogia instituudist