Nüüdseks on Ivo Krustok oma eluga Rootsis ära harjunud.
Foto: Eva Krustok

Ühe doktorandi elu Rootsis

Reisikiri

Kahe ja poole aasta eest sai selgeks, et minu plaan võimalikult vähe reisida ja suurem osa elust Eestis veeta ei õnnestu. Konkurents doktorantuuri kohtadele Eestis oli tol aastal üsna tihe ja kuna soovisin oma sügisestes plaanides kindel olla, kandideerisin ka kohale väljaspool Eestit. Juhendaja abil sain kontakti Mälardaleni ülikooliga Rootsis ning pärast minu CV üle vaatamist soovisid nad minuga intervjuu teha.

See oligi esimene kord, kui ma Västerasi läksin. Ülikooli soov minuga kiirelt kohtuda ja mind kohale lennutada tundus alguses väga kentsakas. Juttu oli ometi mitmetest kandidaatidest ning nad kõik kutsuti kohale. Intervjuu kestis peaaegu terve päeva. Kuigi ametlik osa oli võib-olla vaid paar tundi, kohtusin ma päeva jooksul mitmete oluliste tegelastega ülikoolis, lõunatasin teiste doktorantidega ja rääkisin sama juttu vähemalt neli korda läbi.

Minu mälestused tollest korrast on üsna udused. Ma mäletan laborit, mida mulle tutvustati, ülikooli koridore ning inimeste nägusid, kellega kohtusin hiljem uuesti. Sellest, kuidas üks doktorant mind aga linna tutvustades rongijaama tagasi saatis, ei mäleta ma midagi. Tean, et me läbisime mingi osa vanalinnast ning nägin ka linnavalitsust, aga nüüd neid kohti külastades ei saa ma aru, kust kaudu me läksime ja mida ma nägin. Kogu see reis oli veidi sürrealistilik: kandideerisin ometi võõrasse riiki, kooli, tundmatute inimeste keskele doktorantuuri. Kui maandusin tagasi kodumaal, rääkisin vanematele, et ilmselt läks hästi ning sellest, et doktorantide palk on Rootsis uskumatult suur.

Järgmine kord, kui ma Rootsi tulin, võtsin kaasa suure osa oma maisest varast ning asusin õppima doktorandina Mälardaleni ülikoolis. Algus oli üsna konarlik. Kuigi mul olid vanemad kaasas, et aidata mind asjade vedamisega, osutus korteri leidmine suuremaks probleemiks, kui algul arvasin. Vahetasin kirju  kohaliku üliõpilasmajutusega ning sain aru, et neil on mulle tuba olemas. Tõsi, tuba oli, aga toal puudus uks. See oli ainus koht, mis oli neil veel vaba. Lisaks asus see koolist üsna mitme kilomeetri kaugusel ning kuna tegu oli mitme tudengi vahel jagatud korteriga, jäi minule elutuba – see selgitab, miks ust polnud.

Ööbimisvariant mulle ei sobinud ja õnneks ulatasid juhendajad abikäe, seetõttu veetsin ma esimesed nädalad ülikooli kulul kohalikus hostelis. Mulle see sobis, kuna hostel asus ülikoolile väga lähedal ning oli üsna mugav, kuid vaevalt, et ülikool oli väga vaimustuses sellest peaaegu tuhandeeurosest kuuarvest. Õnneks aitas üks minu uutest töökaaslastest mind hädast välja ning andis teada, et tema tuttav otsib üürilist. Mind tegi rõõmsaks ka fakt, et leidsin linnas mõne tuttava väljaspoolt ülikooli: mulle toa üürinud Malin oli ääretult tore inimene ning aitas mind mitmetes Rootsiga seonduvates probleemides. Oleme sõbrad tänini.

Teine suur probleem olid töökaaslased ja sõbrad. Mitte et töökaaslased oleksid olnud ebameeldivad, nad olid ja on siiani väga toredad ja abivalmid. Minusugusele häbelikule inimesele tuli uute inimestega harjumine raskelt. Olukorda ei teinud ka lihtsamaks fakt, et mu naine elas veel aasta pärast mind Eestis.

Rootslased tunduvad olevat algul üsna sõbralikud ja avatud, eriti, kui oled harjunud veidi külmemate eestlastega, aga nad on siiski põhjamaa inimesed ning nendega heaks sõbraks saamine võtab omajagu aega. Mulle see muidugi sobib, olen ise ka põhjast ja introvert, aga see fakt tegi minu esimese aasta Rootsis üsna üksildaseks. Enamikel õhtutel tulin koju, tegin süüa, vahetasin paar sõna Malini või ta poegadega ning veetsin ülejäänud aja Skype'is oma abikaasaga – ja nii iga päev. Üritasin ka võimalikult tihti Eestis käia, et üksildust peletada. Peamiselt käisin laevaga ja iga paari kuu tagant.

Tunne Eestisse jõudes oli muidugi vägev: kehas mõnutunnet reguleeriva serotoniini põhjustatud ülev tunne kestis mitu päeva alates hetkest, mil laevalt maha tulin. Sain kokku oma kaasa, pere, sõpradega, einestasin oma lemmikrestoranides ning nautisin üldiselt elu. Võtsin alati ka mingi osa tööd kaasa, aga nagu enamik tudengeid peaks juba teadma, sellel polnud väga suurt mõtet.

Kõik oli vastupidi, kui Rootsi tagasi jõudsin. Juba laevasõit oli kurb: vaatasin alati, kuidas sadam eemaldus, rääkisin veel veidi sõpradega internetis ning püüdsin võõraste inimestega ühes kajutis magama jääda. Pärast tagasi jõudmist oli esimene nädal täiesti vastupidine serotoniini tekitatud rõõmule. Motivatsioonitase oli madal ning asi hakkas vaikselt juba depressioonile lähenema.

Arvan, et siin oleks vaja veidi ka oma tööst ja õpingutest rääkida – see aitaks mu kirjeldatud emotsioone veidi paremini ka seletada. Doktorantuur, nagu enamik pikaajalisi ettevõtmisi, ei ole lihtne. Uut tegevust alustades ollakse tihti üsna tugevas võitluses iseendaga, see tähendab, tuleb leida teemas ennast ja end teemas. Doktorantide seas tundub see olevat üsna levinud olukord. Eriti kui pead pärast magistrantuuri teemat, suunda, ülikooli, töörühma või kõiki neid koos vahetama. Uue status quo’ga harjumine on keeruline ja ma ei imesta üldse, et ka Eestis suur osa doktorante enne kaitsmist välja kukub. Ei saa nende eest küll rääkida, ent enda kogemusi jagan hea meelega.

Doktorikraadi omandamine Rootsis on mitmes mõttes erinev Eesti praktikast. Tudengitelt eeldatakse pärast magistrantuuri märksa kõrgemat valmisolekut ja palju rohkem otsuseid tuleb ise vastu võtta, seda kohati juhendajata, oled sa siis selleks valmis või mitte. Aus oleks mainida, et mina ei olnud. Esimesel aastal ma lausa kahtlesin, kas olen üldse võimeline doktorantuuri lõpetama.

Kui Tartus tegelesin ma inimestega, keda oli tundnud üle mitme aasta ning jätkasin laboritööd sarnaselt bakalaureuseastme lõpuga, siis nüüd pidin ümber harjuma bakteritelt mikrovetikatele. Mikroorganismid küll mõlemad, aga liikuda ühest eluriigist teise, on bioloogile ikka suur asi. Asja ei parandanud ka see, et minu juhendajate jaoks oli see teema üsna uus ning pigem olid nad huvitunud tehnoloogilistest aspektidest, mitte teaduslikest.

Esimene aasta kulus peamiselt väikseid ja enamasti ebaõnnestunud katseid tehes, artikleid lugedes ning planeerides. See kõik sai lõpu üllataval kombel Hiinas konverentsil. Seal kulmineerus tegelikult kogu minu esimene aasta Rootsis. Esiteks oli selle reisi planeerimine üsna keerukas ning mitmed doktorandid tegid seda koos. Tänu sellele sain ma teiste doktorantidega palju lähedasemaks ning tutvusin siin ka ühe oma parima sõbraga, kellega lendudel Hiinasse ja tagasi agaralt vestlesime.

Teiseks oli see minu esimene suur konverents ning pidin seal esitlema oma uut teemat: mikrovetikad reovee puhastamiseks. Seisin oma posteri ees ja arutasin teiste tudengitega teemasid, mis puudutasid peamiselt Hiinat, tabades ennast mõttelt, et pean oma teadustöös parem olema. Need mõtted kitsendasid lõpuks minu uurimissuunda teemadele, mis mind praegu väga huvitavad ning mille üle ma olen õnnelik.

Hiina reisiga lõppes ka aeg, mille pidin veetma oma kaasast eemal. Enne Hiina reisi käis ta mul külas ja me kihlusime. Pärast reisi oli plaan veeta suvi koos Eestis ja siis juba kolida mõlema elud Rootsi. Olin vahepeal kolinud välja Malini juurest ning elasin ühetoalises stuudiokorteris, kus oli küll vaid 30 ruutmeetrit ruumi, kuid kus nüüd olen juba kaks ja pool aastat koos oma naisega elanud, ja seda väga õnnelikult.

Niisiis, olles tänaseks siin juba üle kahe ja poole aasta õppinud, julgen öelda, et olen Rootsi doktorantuurisüsteemi üsna edukalt sisse elanud. Kas selleks tõesti kulub nii palju aega? Ilmselt mitte, ent see on täiesti võimalik: Rootsi pole Eestist väga erinev, aga siin on päris palju, millega harjuda. Võtame kas või leiva. Rootsi leib ei maitse hästi ning hea pagari leidmine võtab aega!

Ka keele õppimine on omaette teema. "Varför?" küsite. Kuna suurem osa mu ajast ja energiast on kulunud töö tegemisele, on mu keeleõpe üsna soiku jäänud. Ei aita ka see, et meie osakonnas on palju välismaalt pärit tudengeid ning peamine suhtluskeel on inglise keel. Ma olen ka üsna kindel, et tööst rääkida ma veel rootsi keeles ei oskaks. Aru saan muidugi kergemini, kuid kui mul on vaja kedagi, kes rootsi keelt räägib, pöördun ma siiski oma kaasa poole. Tema pühendas sellele rohkem aega ning on nüüd üsna osav.

Veidikene ka siis tööst. Mu töö on edenenud üle kivide ja kändude, nagu doktorantidel ikka, ning olen nüüdseks oma olukorraga nii rahul kui võimalik. Kuna mu leitud teema võimaldas kaasata töösse ka oma magistritöö juhendaja ja Tartu töörühma, olen ma jälle rohkem kontaktis inimestega, kellega töötamist ma algul väga igatsesin. See on ka võrratu viis lisada oma õppesse veidi seda, mis Rootsi süsteemis on puudu ning ma olen oma Tartu kolleegidele väga tänulik.

UT ajakirja toimetaja Signe Ivask, kes palus mul seda artiklit kirjutada, küsis, kas olen õnnelik eluga Rootsis. Jah, isegi väga. Mu kodu on siin: pere ja sõbrad. Kas olen rahul oma tööga? Ma ei tea, olen ja ei ole ka. Uurimustöös on alati täiesti rõõmsaid aegu, kui andmed on väga põnevad ja asjad sujuvad hästi. Ja siis on neid teisi aegu. Neid stressi täis, frustreerivaid, hirmutavaid aegu, mil miski õieti ei suju ja pärast mitut nädalat millegi tegemist polegi justkui midagi ette näidata. Ma arvan, et sarnase vastuse annaks pea iga doktrorant, keda ma tean, ja seda olenemata riigist.

Ivo Krustok

TÜ vilistlane

Jaga artiklit

Märksõnad

Rootsi, doktorantuur