Ülo Lumiste – 85
Jaanikuu viimasel päeval tähistab oma 85. sünnipäeva akadeemik ja emeriitprofessor Ülo Lumiste.
Ülo Lumiste on sündinud Vändras ja lõpetanud sealse keskkooli 1947. aastal kuldmedaliga. Võtnud kuulda matemaatikaõpetaja soovitust, astus ta samal aastal õppima Tartu riikliku ülikooli matemaatikaosakonda. Oma esimese auhinnatöö kirjutas Lumiste Lobatševski planimeetria kohta geomeetriaprofessor Jaan Sarve juhendamisel. Tema diplomitöö valmis operaatorvõrrandite lahendusmeetodite vallast tollase dotsendi Gunnar Kangro juhendamisel.
Pärast ülikooli lõpetamist cum laude 1952. aastal asus noor matemaatik tööle TRÜ geomeetria kateedris, kus ta hakkas õpetama geomeetria põhikursusi ja matemaatika ajalugu. Diferentsiaalgeomeetrias rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaseks kujunemisel sai määravaks suunamine õppeaastaks 1953/1954 täienduskursusele ja aastaks 1956 aspirantuuri Moskva riiklikku ülikooli.
Moskvas tegutses maailmatasemel koolkond, kes kasutas muutkondade, st pindade üldistuste uurimisel Cartani liikuva reeperi meetodit. Juba 1958. aastal kaitses Lumiste Moskvas kandidaadiväitekirja, milles kirjeldas just sel meetodil teatud eriomadustega alammuutkondi. Peatselt ilmusid ka esimesed rahvusvahelist huvi tekitavad teaduspublikatsioonid. Algas sisukas, huvitav ja pühendumist nõudev teadlaskarjäär.
Järgnevate aastate jooksul alustas Lumiste tõsiseid uuringuid veel geomeetria aluste ja Eesti matemaatika ajaloo vallas. Lisaks leidis ta aega kõrgkooli õpikute kirjutamiseks geomeetria põhikursuste jaoks. Teadusuuringute põhirõhk aga oli ja jäi alammuutkondade teooria eri aspektidele, kaasates ka üliõpilasi ja aspirante. Nii pandi 1960. aastate alguses alus Eesti diferentsiaalgeomeetria koolkonnale.
Kokku on Lumiste juhendamisel jõudnud kaitsmiseni 15 dissertatsiooni, neist viimane 2013. aastal, lisaks arvukalt diplomi- ja magistritöid. Läbivalt on Lumiste huviorbiidis olnud eriliste sümmeetriaomadustega alammuutkonnad. Selle kolossaalse aastakümnete jooksul tehtud uurimistöö tulemused on kokku võetud 2009. aastal Springeri kirjastuses ilmunud mahukas monograafias.
Paralleelselt eelnimetatud valdkondadega tõusis Lumiste huviorbiiti uus kaasaegse diferentsiaalgeomeetria temaatika – seostuste teooria kihtkondades, millele oli pühendatud tema 1968. aastal Kaasanis kaitstud doktoritöö. Need tulemused leidsid olulise rakenduse teoreetilise füüsika kalibratsiooniteoorias.
Lumiste on olnud aktiivne ülikooli- ja erialase elu korraldamisel. Ta on pikka aega juhatanud algebra ja geomeetria kateedrit, olnud matemaatikateaduskonna dekaan, rahvusvaheliste teaduskonverentside korraldaja, teadusajakirjade retsensent, väitekirjade oponent, osalenud mitmete erialanõukogude ja seltside tegevuses. Tema kutsus 1987. aastal uuesti ellu Eesti matemaatika seltsi ja oli selle esimene president. Lumiste mahukas tööpanus on leidnud tunnustamist Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgi, kahe riikliku teaduspreemia, Eesti TA medali ja TÜ Raefondi preemiaga. Aastal 2009 kuulutas Inglismaal Cambridge’is asuv rahvusvaheline biograafiakeskus Ülo Lumiste vastuvõetuks maailma juhtivate teadlaste ridadesse diferentsiaalgeomeetria ja geomeetria aluste vallas.
Kolleegid ja õpilased hindavad Lumiste suhtlemise väljapeetust ja tagasihoidlikkust ning tema looduslähedast ja sportlikku eluviisi. Ta on olnud usaldusväärne ja innustav kaaslane nii talvistel Kääriku suusamaratonidel, suvistel paadimatkadel kaunis looduses ja Uno Sahva legendaarses võimlemisrühmas kui ka pärast pingelisi konverentsipäevi ette võetud jalutuskäikudel, tutvumaks ümbruskonna huviväärsustega. Tööstressi on aidanud maandada ka TRÜ meeskoori ettevõtmised. Rõõmsad ollakse nüüdki, kohates teda TA koosolekutel või Liivi tänava maja üritustel koos armsa abikaasa Silviaga.
Parimate soovidega edasiseks kolleegide ja õpilaste nimel
E. Abel ja K. Riives-Kaagjärv
Lisa kommentaar