Emeriitprofessor Jaan Mikk on Eesti haridusilmas mõjukat rolli mänginud ligi 60 aastat. Millisena näeb pedagoogikateadlane probleeme, millega Eesti haridus rinda pistab?

Põhjuseid haridusest juttu teha on alati, ent tänavu eriti. Õpetajate põud on muutunud karjuvaks, Eesti riik valmistub viimaste aastakümnete ehk kaalukaimaks pöördeks – üleminekuks eestikeelsele haridusele – ja õpetajate seminari asutamisest möödub 195 aastat.

Emeriitprofessor Jaan Mikk oli esimene reaalteadlane, kes astus pedagoogika aspirantuuri. Ta sai ülikoolist kolm kvalifikatsiooni: füüsik, füüsikaõpetaja ja matemaatikaõpetaja. Juba neljanda kursuse füüsika- ja matemaatikaüliõpilasena õpetas ta Tartu Pedagoogilises Koolis õpetajakutseks valmistuvatele noortele füüsikat. Hiljem on ta ülikoolis õpetanud tulevasi õpetajaid, uurinud teaduslikult õpikute mõistetavust, koostanud eestikeelsete õpikute keerukuse valemi ja kiirlugemise programmi üldhariduskooli õpilastele.

Te astusite ülikooli 1959. aastal – Stalin oli mõni aasta varem surnud, olud veidi vabamaks muutunud ja vastu hakati võtma ka „kahtlase“ taustaga üliõpilasi. Milline oli olukord ülikoolis 60-ndatel, Hruštšovi sula ajal? 

Mina sellele erilist tähelepanu ei pööranud, aga vabam mõtteviis valitses tõesti. Tagantjärele mõeldes pidanuksin kartma, sest minu isa oli vangi mõistetud kulak. Nii et minu puhul oleks võinud küsimusi tekkida, aga ei tekkinud. Pigem vastupidi, ükskord kutsus dekaan mind enda juurde ja rääkis pikalt sellest, et paremad üliõpilased on kommunistlikud noored. Ta otseselt ei ähvardanud, aga andis mõista, et astuksin kommunistlikku noorsooühingusse. Nii see siis ka läks.

Õpetamine käis traditsioonilisel viisil. Iga päev – ka laupäeviti – oli kuus tundi loenguid, kus konspekteerisime. Semestri lõpus tuli teha suulised eksamid. Mina tavatsesin pääle loenguid päeval kirjutatud konspektid läbi vaadata. Võib-olla aitas ka see kaasa, et lõpetasin ülikooli füüsikaosakonna kiitusega.

Räägin kaks lugu, mis näitavad, kui erinev oli ülikooli nõudlikkus eri ainetes. Ühel päeval nädalas oli meil sõjaline õpe, kus meid valmistati ette ohvitserideks. Eksam oli vene keeles: ohvitser kutsus üliõpilased enda juurde vestlema. Ma läksin siis ka, ta esitas mõne küsimuse, kuulas ja ütles: teil ei ole asi selge, te peate veel õppima. Ma küsisin vastu: kas ma võin istuda siin ruumis ja õppida? Ta ütles: jah, võite küll. Kuulasin teiste vastamist tund-poolteist, siis läksin ja vastasin ära. Küsimusi oli ilmselt lihtsalt nii vähe, et vastused jäid meelde.

Hoopis drastiline lugu oli õppejõuga, kes eksmatrikuleeris kolmandiku kursusest. Kõrgem algebra oli nii raske aine, et üliõpilased ei suutnud seda omandada. Kolm korda tegid ja ikka kukkusid läbi. Aga tolleks ajaks olid nad ilusasti kolm kursust lõpetanud ja see andis juba lõpetamata kõrghariduse. See vastab tänapäeval bakalaureusele. Nominaalaeg oli siis viis aastat, mis vastab tänapäeva magistrile.

Teil õnnestus kõrgema algebra eksam ära teha?

Jah, tuikuma võttis, aga ära tegin. (Muheleb.)

Miks on teie meelest nüüd nii suur reaalainete õpetajate põud?

Ilmselt on see mõneti ühiskonna hoiak. Ja see ka, et meid hakati kohe esimesest kursusest õpetajakutseks ette valmistama, kuid nüüd algab õpetajaks valmistumine magistriõppes.

Probleem on läinud väga tõsiseks. See, et palka tõstetakse, soodustab õpetajaks õppimist. Õpetajatel on suur koormus ja on tähtis, kuidas ühiskonnas õpetajaametit hinnatakse.

Loen just Yuval Noah Harari raamatut „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“, see on viinud mind mõtteni, et muutused ühiskonnas algavad ideedest. Kui saadakse uut informatsiooni, uusi ideid, siis tulevad muutused. Nii on ka õpetajakoolitusega: kui mõistame õpetajaameti tähtsust, hakatakse seda ka rohkem õppima. Õpetajate seminari Noore Õpetaja huviklubi tunnuslause on „Tahad muuta maailma, õpi õpetajaks!“.

Praegu torkab silma üks vastuolu: öeldakse, et õpetajad on meil vanad ja see on probleem. Ilmselt see ongi probleem. Samas on PISA tulemused parimad Euroopas! Teisisõnu, meil on parimad õpetajad. Mida siit õppida ja kuidas edasi, on omaette küsimus.

PISA tulemused on meil väga head, ja õpilased ka. Head õpitulemused saavutatakse nõudliku õppimisega. Õppekoormuse vähendamine, millest räägitakse, tekitab mus küsimusi. Õpilased on erinevad, PISA testide tulemused on 300-st 700 punktini. Osa õpilasi saab ka nõudlikuma kavaga hakkama. Pigem peaks kaaluma, kas ja kuivõrd diferentseerida õppetööd.

Mida saaks teie arvates muuta õpetajate ettevalmistuses, et huvi õpetajakutse vastu säiliks?

Noortest õpetajatest räägitakse palju, aga kui neile antakse raske klass, läheb neil õpetamise isu ära. Noor õpetaja vajab rohkem toetust.

Sisseelamine õpetajaametisse on raske. Mind kutsuti neljandal kursusel Tartu Pedagoogilisse Kooli õpetajaks. Ma õpetasin kaheksa tundi nädalas, kahel päeval neli tundi – mul oli 120 tudengit, seitsmeklassilise kooli paremad lõpetajad. Nad olid distsiplineeritud ja õpetada oli lihtne, küllap arenes sellest ka mu positiivne hoiak õpetajaametisse.

Mäletan oma kooliajast, et mind küll huvitasid reaalained, aga terminitest libiseti nii kiiresti üle, et tekkisid pikapeale lüngad. Ja kui ainest aru ei saa, kaob ka motivatsioon õppida. Kuidas te hindate praeguste kooliõpikute keerukust? Kaitsesite sel teemal kandidaadikraadi juba 1970. aastal.

Õpikute keerukuse mõõtmiseks on välja töötatud mitmesuguseid valemeid ja mõõta tuleks. Tänapäeval on see lihtne, sest õpikud on käsikirjana arvutis olemas. Lisaks on olemas tekstiredaktorid, nagu Grammarly ja Stylewriter, mis ütlevad, kus on sõnad grammatiliselt valesti järjestatud ja kuidas paremas stiilis kirjutada. See on juba õigekirjakontrolli edasiarendus, mis inglise keele jaoks on olemas, aga eesti keeles puudub.

Pedagoogikateadlane Mare Müürsepp kirjutas hiljuti, et esimese klassi matemaatikaõpikutes on väga pikad laused. Esimeses klassis peavad lapsed oskama eesti keeles lugeda kahesilbilisi sõnu, aga õpikutes on sõnad neljasilbilised ning ka laused pikemad. Matemaatikud ei ole pööranud tähelepanu sellele, kuidas lapsed lugeda oskavad, mistõttu õpetajad peavad lastele ette lugema ja seletama.

Minu väljatöötatud valemi kohaselt tuleb tekstis mõõta lausete keskmist pikkust ja nimisõnade abstraktsuse astet ning nende põhjal määrata teksti keerukus. Minu valem erineb paljudest teistest selle poolest, et argumendiks on abstraktsus. Abstraktne nimisõna on näiteks neutron – seda pole keegi oma silmaga näinud.

Omal ajal oli mul olemas vabariiklik statistika, kui palju oli puudulikke hindeid esimesel poolaastal. Mõõtsin oma valemi abil õpikute keerukust ja tavaliselt tuli välja, et aines, kus on keerukad õpikud, on vähem edasijõudnud õpilasi.

Eestikeelsele haridusele üleminek on nüüd otsustatud, aga kui õpikud on ka emakeeles õppijate jaoks liiga keerulised, tekitab see kõhedust. Kuidas seda probleemi lahendada? 

Mina ei ole selle valdkonna spetsialist, aga sel tõsisel probleemil on kaks osa. Ühelt poolt tuleb lapsel õppida keelt, teiselt poolt ainet. Kogemus näitab, et keelekümblusklassid ilmselt aitavad. Pakun, et ukraina lapsed peaksid kõigepealt õppima aasta eesti keelt ja seejärel jätkama eesti keeles üldõppega.

Tuleb meeles pidada, et õpilased on väga erinevad. Ühes ja samas klassis on üks laps teistest kaks-kolm aastat ees ja teine laps kaks-kolm aastat taga. Kuigi õpikud ja aine on keerulised, saavad mõned lapsed hakkama. Me ei tohi aga teha järeldust, et kõik saavad hakkama. Võib-olla on enamik neist väga pinges ning nende enesehinnang ja motivatsioon langevad.

Te olete andnud üliõpilastele kiirlugemise veebikursust. Miks see teid köitnud on ja mida see annab tudengile meie infoga üle ujutatud maailmas?

Ka kiirlugemine, nagu lugemine üldse, on seotud tekstide mõistetavusega. Kohtasin kiirlugemise teemat väliskirjanduses, vaatasin, mida tehakse, ja hakkasin ise ka tegema. Esimene programm sai valmis aastal 2000, viimane paar-kolm aastat tagasi. Marten Siiber tegi kiirlugemise tarkvara, mis on tutvumiseks vabalt kättesaadav.

Kiirlugemine tähendab seda, et õpilased peavad harjuma töötama intensiivsemalt, parema tähelepanuga. Üliõpilased, kellega seda kursust tegin, ei tulnud selle päälegi, et lugemist võivad segada mingid mured. On igasuguseid võtteid, et lugeda kiiremini, keskenduda paremini ning haarata sõnu ja lauseid. Sellealane tarkvara annab päris head efekti. Vaatasin paar päeva tagasi 312 üliõpilase statistikat, kes selle programmi on läbi teinud. Nende lugemise algkiirus oli 211 sõna minutis – tavaline täiskasvanud inimese lugemiskiirus. Kursuse lõpus oli see keskmiselt 294 sõna. Kaheainepunktise kursusega said nad 40% suurema lugemiskiiruse. Mõistmise tase oli 90% ja üle selle, nii et jäi meelde küll.

On huvitav fakt, et Juri Lotman ja Zara Mints töötasid Tartusse asudes kõigepealt Tartu Õpetajate Instituudis, õpetajate seminari järjepidevuse kandjas. Tol keerulisel ajal oli järelikult siiski küllalt julgust ja vaimset vabadust, et Leningradi põlualused lahkelt vastu võtta. Kui oluline on õpetajakutses vaimse vabaduse säilitamine?

Loomulikult on vabadus väga oluline. Me elame demokraatlikus riigis, kus inimesed peavad aru saama, miks nad midagi teevad. Vaimset vabadust on tarvis säilitada ja tugevdada.

Vaimne vabadus on seotud ühiskonna väärtushinnangutega. Neid kujundab suuresti õpetaja. Väärtushinnangud on lühidalt kirja pandud riiklikus õppekavas, kuid õpetaja kujundab neid nii alateadlikult kui ka teadlikult. Alateadlikult kujundab ta väärtushinnanguid siis, kui räägib, mida ta mõtleb; teadlikult siis, kui võtab eesmärgi, näiteks kujundada suhtumist ukraina õpilastesse. Õpetaja peab oskama valida väärtuste vahel, mis ühiskonnas jutuks on: mis kõlbab õpilastele esitada ja mis mitte ei sobi.

Väärtuste kasvatamine on tähtis. Mulle tuleb meelde näide Nõukogude Liidu ajast. Meie siin tegelesime õpilasega: kas õpilased saavad aru ja omandavad ainet. Esimene kord, kui läksin välismaale õpikuteemalisele konverentsile, nägin, et nemad seal tegelevad väärtuskasvatusega. Nad olid tükk maad edasi läinud. Väärtused on tähtsad. Õpilase elu sõltub tema väärtushinnangutest tunduvalt rohkem kui sellest, kas ta teab Ohmi seadust või ei tea.

Seetõttu vajavad õpetajad kursust väärtuste kasvatamise kohta.

Millisena näete teie kauaaegse õpetajate õpetaja ning pedagoogikateadlasena õpetajate seminari tähtsust Eesti pedagoogilises loos alates selle eelkäija asutamisest 1828. aastal?

Õpetajate seminar on tähtis: see on pikka aega töötanud, siin on entusiastid harinud eesti rahvast, et õpilased oskaksid lugeda, kirjutada ja arvutada. Ka tänapäeval on õpetaja tuleviku kujundajana tähtis. Üks kooliaasta annab juurde kolm punkti intelligentsuskvoodis. Mida intelligentsem on rahvas, seda paremini ta elab, seda suurem on sisemajanduse kogutoodang, seda parem on tervis ja muud näitajad. Rahva intelligentsuse ja heaolu vahel on tugev seos.

Mis peaks pedagoogikateaduses olema see, mis jääb?

Pedagoogikas on jääv see, et see areneb. Eesmärk on kasvatada tulevasi põlvkondi paremini kui eelmisi. Küsimus on, mis on parem. Eesmärk muutub, ka õppekavad muutuvad. Näiteks oleks otstarbekas sisse viia meediakursus. Sada aastat tagasi oli aritmeetikast küll, aga nüüd on ühiskonnas uued võimalused ja uued probleemid, neid peab käsitlema ka õppekavades. Internet, allikakriitilisus, andmete otsimise oskus, kuid ka arvutisõltuvus, narkootikumid – neist teemadest on vaja lastega rääkida.

Teie õpilased on teid kirjeldanud kui sooja ja toetavat õppejõudu. Olete õpetanud juba enam kui pool sajandit. Mis on teid õpetajaameti võlu?

Õpetajaameti võlu seisneb õpilaste edus ja ka nende tänus. Mind on hoidnud pedagoogika juures usk, et ma teen oma tööd hästi, ja ülikooli tunnustus.

[Pedagoogikateadlase] dotsent Aleksander Elango peielauas juhtusin vestlema Tartu tollase linnapea Andrus Ansipiga. Ansip meenutas üht minu loengut, täpsemalt küsimust, mille ma olin esitanud: kumb armastab rohkem, kas ema tütart või tütar ema? Miks see nii on ja mis sellest järgneb? Selle üle võiks lugeja mõtiskleda. See on pedagoogikas põnev küsimus, nii et ka pedagoogikas on põnevaid momente.

195 aastat õpetajaharidust Eestis

a 11_003 seminar.jpeg

Tartus Eha 36 asunud pedagoogilise kooli ühiselamu on olnud koduks paljudele üliõpilastele. Foto 1965/66. õppeaastast.

Tartu Ülikooli õpetajate seminaris koolitatakse algklasside ja koolieelse lasteasutuse õpetajaid. Seminari pikk ajalugu on väga värvikas ja ohtrad nimevahetused kirjeldavad poliitilisi tõmbetuuli, milles Maarjamaa kooliõpetajatele haridust on antud.

Õpetajate seminari eellane, Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar asutati 1828. aastal. See oli Venemaa Keisririigi rahastatav saksakeelne õppeasutus, mille ülesanne oli ette valmistada algkooliõpetajaid. Vastu võeti ainult mehi. Esimene juhataja oli tuntud eesti keeleuurija ja kirjandusloolane Dietrich Heinrich Jürgenson.

1893. aastal muudeti õppeasutuse nime ja vahetati keelt: Jurjevi Õpetajate Seminar oli vene õppekeelega. Tollased direktorid olid vene rahvusest ja tulised venestuspoliitika pooldajad. Novembris 1917, esimese ilmasõja aegu, evakueeriti seminari varad ja arhiiv Venemaale.

1919. aastal avati Tartu Õpetajate Seminar esimest korda eestikeelse õppeasutusena. Aastail 1919–1932 lõpetas seminari 367 algkooliõpetajat, neist 193 meest ja 174 naist. Haritlaste üleproduktsiooni kartuses suleti seminar 1932 ja selle asemel avati Tartu Pedagoogium, mis piiratud õppekava ja õppemaksu tõttu edukaks ei osutunud. 1937 avati Tartu Õpetajate Seminar taas ja õppetöö kestis kuni 1940. aastani.

Nõukogude okupatsioon 1940. aastal tõi kaasa haridussüsteemi ümberkorraldamise. Suvel 1941 hukati nõukogude võimu poolt direktor Jüri Parijõgi. Nõukogude vägede rünnaku tagajärjel hävis tules Pepleri tänava koolihoone koos sisseseade, õppevahendite ja raamatukoguga. Teise maailmasõja järel vahetas seminar taas nime, oli Tartu Õpetajate Instituut ja seejärel Tartu Pedagoogiline Kool, mida tunti ka kui Pisi-Peda.

Põhiülesandeks seati algklasside õpetajate ettevalmistus. Direktorina jätkas Artur Tarnik, hiljem asus kooli juhtima Aarne Siibak. Stalini surma järel arenes koolis tähelepanuväärne klassiväline tegevus, samuti kehalise kasvatuse ja muusika­hariduse õpe. Aastatel 1955–1990 sai õpetajadiplomi ühtekokku 3045 keskeriharidusega pedagoogi.

1. jaanuaril 1990 anti koolile tagasi tema kauaaegne nimi – Tartu Õpetajate Seminar. 1991 alustas seminar tegevust rakenduskõrgkoolina, esimeseks rektoriks sai August Solo. 2001. aastal liideti Tartu Õpetajate Seminar Tartu Ülikooliga, kus rektor Jaak Aaviksoo initsiatiivil loodi haridusteaduskond. Praegu on seminari juhataja algõpetuse professor Krista Uibu.

Allikad: Tartu Ülikooli õpetajate seminar, Vikipeedia