Afektiivse psühholoogia kaasprofessor Andero Uusberg ütleb, et peamine ülesanne tudengitele tagasiside andmisel on teha seda sisukalt ja samal ajal ökonoomselt.
FOTO: Andres Tennus

Andero Uusberg: hindamissüsteem peaks võimaldama individuaalset teekonda hea hindeni

Intervjuu

Sotsiaalteaduste valdkonnas aasta õppejõuks valitud afektiivse psühholoogia kaasprofessor Andero Uusberg kasutab hindamisel üha julgemini varuga punktisüsteemi, mis võimaldab üliõpilasel oma õpitegevust paremini planeerida ja õppejõul vältida järelevastamisi.

Teie ainekursuste Moodle’i õpikeskkonna ülesehitust kiidavad üliõpilased kui parimat, mida nad seni on näinud. Millist nõu annaksite uuele õppejõule, kes digitaalsete abimeestega alles tutvust teeb ja seni näiteks Moodle’it kasutanud ei ole?

Sotsiaalteaduste valdkonna aasta õppejõu nominendid olid tänavu ka haridustehnoloogia kaasprofessor Emanuele Bardone, õppeülesande täitja Malle Erend, intellektuaalse omandi õiguse professor Aleksei Kelli ja ettevõtluse nooremlektor Anneli Lorenz.

Püüan luua õppeaineid, milles kasutatakse mõtestatult lihtsamaid digivahendeid, nagu e-loenguid, e-teste, foorumeid, vahel ka ühisfaile. Konkreetsed lahendused leian enamasti ülikooli pakutavast tööriistakastist, nii et kasutan ikka Moodle’i, Panopto, Office’i paketti.

Üks nõuanne on muidugi õpetada aineid, mida võetakse esimese õppeaasta esimesel semestril – nii on palju lihtsam olla parim, mida üliõpilane seni kohanud.

Aga kui tõsisemalt rääkida, siis püüan luua oma ainetes korduva rütmi. Näiteks koosneb aine vormilt identsetest kahenädalastest teemaplokkidest, milles on täpselt sama tüüpi samade tähtaegadega tegevused. Töö mõne tekstiga tähtajaga esimese nädala neljapäeval, loeng reedel, rühmatöö toorik järgmise nädala kolmapäevaks, valmis versioon pühapäevaks. Seda rütmi saab siis ka Moodle’is peegeldada.

Teine nõuanne on kasutada ühel kursusel võimalikult piiratud hulka Moodle’i paljudest vahenditest. Moodle’i õpikoda või lehtedega raamat võivad tunduda väga ahvatlevad, aga iga vahendiga kipub kaasnema nii õppija kui ka õppejõu jaoks uusi nüansse, mis nõuavad tutvumist, seletamist ja harjumist. Mingilt maalt ei ole see enam õppimist toetav vaimne vaev.

Kindlasti julgustan abi küsima ka õppedisaineritelt. Meid nõustav Diana Lõvi on aidanud nii mõnegi esmapilgul võimatu asja tööle saada ja lihtsalt ennast Moodle’is julgemana tunda.

Teie puhul toodi esile ka motiveerivat hindamissüsteemi, mis sõltub üliõpilase panusest. Mida see täpsemalt tähendab?

Seda hinnangut on rõõm kuulda! Hindamissüsteemi ehitamine on põnev töö, kus püüame tavaliselt leida tasakaalu kolme peamise idee vahel.

Esiteks võiks hindamissüsteem panna pisikese ajejõu külge kõigile õpitegevustele, mida me tahaks, et õppija päriselt jooksvalt teeks. Näiteks annavad minu kursustel punkte teksti mõistmist toetavad enesetestid. Neid teste saab proovida mitu korda, seega ei ole nad eristava hindamise, vaid õppimise toetamise vahendid. Teoreetiliselt võiks mõelda, et asjad, mille eesmärk on õppimist toetada, ei peaks olema kaetud eraldi punktidega, sest kui need aitavad ainet paremini omandada, saavad nad tasustatud ka muul moel.

Mulle tundub aga, et praktikas inimene päris niimoodi ei toimi. Isegi seesmiselt sügavalt motiveeritud tudeng peab lisaks minu ainele oma ööpäeva mahutama veel hulga muid õppeaineid, isikliku elu ja sageli ka töö. Seega saan ma tema sisemisele motivatsioonile appi tulla, muutes jooksva õppimise pisikese punktisaagi abil ka välisele motivatsioonile ahvatlevamaks.

Teiseks võiks heas hindamissüsteemis olla ruumi ka mõistmise sügavuse eristavale mõõtmisele, näiteks traditsioonilise kontrolltöö või eksami vormis.

Kolmandaks kasutan üha julgemalt ideed, et hindamissüsteem peaks võimaldama individuaalset teekonda hea hindeni. Näiteks on kursusel mängus 120–130 punkti, aga hinne kujuneb ikka 100 punkti skaalal. Ühelt poolt annab see mulle võimaluse vältida järelevastamisi – selge see, et vahel tuleb midagi ette, aga kui kõiki punkte pole lõpetamiseks vaja, siis pole põhjust ka põhjendatud puudumiste korral tähtaegadesse erandeid teha. Teiselt poolt annab selline varuga punktisüsteem tudengile võimaluse oma õpitegevusi ise optimeerida. Kui mulle näiteks üldse ei meeldi rühmatööd, siis ma võin neid teha natuke vähem ja panustada selle asemel arutelufoorumitesse.

Mida annab teile üliõpilaste tagasiside ja mida loodate, et tudengid teie antud tagasisidest õpivad? 

Tagasiside on loomulikult tähtis. Peamine ülesanne tudengitele tagasiside andmisel on teha seda sisukalt ja samal ajal ökonoomselt. Üks lahendus on mõelda tagasisidest laiemalt. Tagasiside ei ole vaid õppejõu suuline või kirjalik kommentaar, vaid ka näiteks hästi koostatud e-test, mis aitab õppijal mõelda, miks üks või teine vastus ei olnud õige. Sellise e-testi koostamine on küll töömahukas, aga suurematel kursustel tasub see ennast kiiresti ära, eriti kui teste saab kasutada mitu aastat.

Teine lihtne tagasiside tõhustamise vahend on iseseisvate tööde hindamise mudelid. Mida selgemalt on algusest peale sõnastatud hindamiskriteeriumid, seda vähemate sõnadega saab laekunud töö kohta sisukat tagasisidet anda: piisab, kui märkida iga hindamiskriteeriumi juures, mil määral see on täidetud, ja kui ei ole, siis miks. Selged kriteeriumid lubavad vanemate kursuste ainetes delegeerida tagasiside andmise tudengitele endile ehk kasutada kaaslaste tagasisidet.

Kõik need võtted aga ei asenda ainekursusega kaasa töötavaid õppejõude. Siinkohal kummardan sügavalt kõigi õpiassistentide ees, kellega olen aastate jooksul väga head koostööd teinud. Enamikus mu ainetes on assistentide peamine roll just üliõpilastele tagasiside andmine.

Õppijatelt saabuv tagasiside on mu enda ja õpiassistentide tähelepanekute kõrval teine peamine kursuste arendamise mootor. ÕIS-i tagasisidesüsteem töötab minu jaoks üldiselt hästi. Kui teen mõnda kursust esimest või teist korda, olen tagasisidet kogunud ka jooksvalt. Siis tuleb muidugi arvestada, et kui tagasiside andmine pole just punkti teenimise võimalus, leiavad tagasisideankeedi juurde tee pigem õppijad, kellele miski kursusel ei sobi. See on väga väärtuslik info, aga seda tohi üldistada kõigile õppijatele.

Teie kursust kirjeldasid üliõpilased muu hulgas sõnaga „turvatunne“. Kui oluline on teie jaoks see, et üliõpilased tunneksid ennast õpikeskkonnas mugavalt?

Seda hinnangut kuulda on eriti suur rõõm! Ma mõtlen, et turvatunne võiks hariduses olla elementaarne, selline hügieenifaktor. Seepärast on vähe asju, mida me spetsiifiliselt turvatunde või vaimse heaolu nimel teeme. Püüame teha kursuse selge ja sõbraliku ning kursuse käigus mudeldada teineteist austavat suhtlust, eriti kui dialoog näiteks foorumis pole päris selles toonis alanud.

Mis on kõige üllatavam või ootamatum asi, mida olete oma aine õpetamisest õppinud?

Üks üllatus on ehk see, kuidas õppijate rahulolu määr ei näi väga korreleeruvat aine kvaliteediga. Mõni mu aine on mu enda hinnangul aastatega ikka jupp maad paremaks läinud, tagasisides aga sama suurt muutust pole toimunud. Asi on muidugi selles, et tudeng ei võrdle ainet selle eelmiste versioonidega, vaid oma vahetu kogemuse ja muidugi ka teiste ainetega. Ja need lähevad siin Tartus minu meelest ka pidevalt paremaks! See tähelepanek on aidanud mul tagasisidesse rahulikumalt suhtuda.

Kui teie kursusega liituks mõni väljamõeldud raamatu- või filmitegelane, siis kes see olla võiks ja kuidas teda arutellu kaasata saaks?

Ma eeldan, et üks väljamõeldud tegelane ChatGPT näol juba on mu kursusega liitunud ja osaleb arutelus mitte küll kõige originaalsemate, aga igati sisukate mõtetega.

Merilyn Merisalu

UT tegevtoimetaja

Jaga artiklit