Tunnustuse saanuid ühendab pühendumus ülikoolile
Tartu Ülikool tunnustab sel aastal oma liikmeid ja teisi ülikooli jaoks olulisi inimesi uute teenetemärkidega. Tunnustuse saajate seas on näiteks president Kersti Kaljulaid, aga ka hulk avalikkusele vähem tuntud inimesi.
Kersti Kaljulaid, kes pälvis Johan Skytte medali selle eest, et on aidanud silmapaistvalt palju kaasa ülikooli ja Eesti kõrghariduse arengule, ei vaja UT lugejale kindlasti tutvustamist. Küll aga on tunnustuse saanute seas neid, kes hoolimata oma tegude tähtsusest ja pühendumuse suurusest avalikkuse tähelepanu alla liialt tihti ei satu.
Olgugi et teenetemärkide üleandmise tseremoonia on koroonaviiruse leviku tõttu edasi lükatud järgmisse aastasse, on põhjust tutvuda nendega, kes on tunnustuse osaliseks saanud.
Olev Must on psühhomeetria vanemteadur, intelligentsuse uurija ja akadeemilise testi väljatöötaja. Ülikool tunnustas teda suure medaliga.
Must sõnas, et tõenduspõhiselt on teada, et inimese saavutuste edukus väga paljudes valdkondades on suuresti seotud tema IQ-ga – nii on ka õppetöös ja ülikoolis. Õppimine, eriti kõrgtasemel õppimine ning kvalitatiivselt uute asjade ja lahenduste loomine on midagi sellist, millega ei saa hakkama igaüks, leiab ta.
„Olen püüdnud kaasa aidata sellele, et ülikooli saaksid õppima tulla need, kes tulevad sellega toime parimal viisil.“
Ometi on klienditeeninduse käsitlusviis imbunud vaikselt ülikooli, kuigi tõenduspõhisust sel väitel ei ole, tõdes ta. See tähendab, et mõnikord püütakse õppejõude vaadelda nagu restorani kelnereid või klienditeenindajad.
„Tohutu tagasiside vohamine ning püüdlus rakendada sellest saadud tulemusi ka akadeemiliste otsuste langetamisel on kahjuks reaalsus. Liialt sageli räägitakse ülikoolist nagu müügisaalist, kus pakutakse seda, teist ja kolmandat.“
Ent Musta arvates iseloomustab teenuste ja pakkumiste mudel esmajoones haridusametnikke ning nende püüdlusi suruda ülikoolis toimuvat neile meelepärasesse ja hoomatavasse vormi. Üliõpilaste seas on ta kohanud sellist tarbijamentaliteeti harva.
„Enamasti ei tulda ülikooli nagu kaubahoovi. Ka tudengite endi jaoks on õppimine ja õpetamine sootuks midagi muud kui tarbimine-teenindamine ja pakutavast menüüst valimine.“
Nii peaksid ka tulevased üliõpilased mõistma, et ülikooli tullakse õppima keerulisi ja huvitavaid asju. „Lihtsast teenindusest, kauba paljususest, tellimisest ja tarbijale meeldimise püüdlemisest ollakse siin väga kaugel,“ sõnab Must.
Olev Must tuli ise ülikooli kuldsete kuuekümnendate idealismi mõjul. Ta on ikka uskunud, et ülikool on eriline keskkond, kus tegutsevad targad, loovalt ja vabalt mõtlevad inimesed. Ülikooli juures hoiab teda akadeemiline vabadus, kuid ta tõdeb, et eri aegadel on eri ahelad ülikooli vabadust kammitsenud. „Kunagi oli ideoloogiline surve tohutu ja okastraat reaalsus. Praegu kammitsevad akadeemilist vabadust enam kui kunagi varem raha ja äriline mõtlemine.“
Tõnis Leht oli ETV saatesarja „Rahvusülikooli sajand“ toimetaja. Teda tunnustati Tartu Ülikooli Tänutähega.
Idee vändata selline sari sündis ülikoolirahva peades, kuid see leidis ERR-is kohe entusiastlikku äratundmist, rääkis Leht. Saatejuhiks valiti kiiresti Urmas Vaino ja tema omakorda kutsus Lehe appi saate sisu toimetama.
Leht on TÜ politoloogia eriala vilistlane. Võrreldes oma tudengipõlve ja sarja tegemisel toimunud taaskohtumist ülikooliga, sõnas Leht, et need kaks perioodi olid üpris eripalgelised, kuid harivad mõlemad. Ülikooliõpingud vormisid Lehte kui teadmisjanulist otse keskkoolipingist tulnud noort rohkem ja põhjalikumalt. „Rahvusülikooli saatesarja sain meisterdada juba küpsemas varakeskealise põlves.“
Saadet tehes mõistis Leht, kuivõrd tihedalt on Eesti Vabariigi ja rahvusülikooli lood omavahel põimunud – rahvusülikooli lugu ongi tegelikult Eesti Vabariigi lugu.
„Oli innustav saada kinnitust näiteks selle kohta, et teaduskeelt ei arendanud ainult Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski, vaid et ka praegused ülikooli teadlased valutavad südant meie emakeelse teadusterminoloogia pärast ning teevad tänuväärset sõnaloometööd,“ rääkis ta. Selle kohta oli tal varnast võtta ka üks näide: enne saate tegemist ei olnud tal õrna aimugi, mis võiks olla teratiht. See robootikatermin tähistab hulka väikseid graanulosakesi, mis on tahkiseks kokku surutud. Teratiht on näiteks vaakumpakendis kohvipuru. „Iga kord, kui ma nüüd kohvipaki haaran, meenub mulle teratiht!“
Lehe arvates on üks ülikooli kandvatest sammastest üliõpilaste ja ka teadustöötajate harrastus- ja kultuuritegevus. „Ülikool on oma rahvatantsurühmade, kooride, sümfooniaorkestri, tudengiteatri ja igasugu muude harrastusringidega väga tähtis tükk Eesti elavast kultuurikangast,“ ütleb ta.
Lehe enda tudengipõlve taidlustegevused, nagu ta neid ise nimetab, ulatusid üliõpilaslehe toimetamisest filminduseni ja olid pea alati ka humoorikad. Ta paneb oma toonasele tegevusele kokkuvõtva diagnoosi: enam-vähem intelligentne ühiskondlik huumor. „Taoline eluterve pullitegemine pole kindlasti võõras ka tänapäeva tudengitele!“
Indrek Aus on otorinolarüngoloogia ehk kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arst-õppejõud, keda tunnustati Tartu Ülikooli medaliga.
Üliõpilased on öelnud, et Aus annab neile nende oskuste kohta põhjalikku tagasisidet, nii et õppija teab, milliseid puudujääke tuleks likvideerida.
Aus ütleb vastuseks, et kui näeb praktikumis, et üliõpilased on ainest huvitatud, töötavad aktiivselt kaasa ja teevad aine omandamisel silmanähtavaid edusamme, teeb see tema südame soojaks ning innustab ka teda kui õppejõudu ainet paremini õpetama.
Ta peab õpetamist loominguliseks tööks, sest kõik üliõpilaste rühmad ei ole ühtviisi aktiivsed ja nii tekib temas hasart: kas ta suudab lühikese tsükli jooksul tekitada neis huvi selle aine vastu? Õpetamistöös innustab teda teadmine, et need üliõpilased on tulevased arstid, kes hakkavad ravima Eesti inimesi.
Kas kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arst lahendab muresid kuulates või haistes neid juba kaugelt? Aus vastab, et noore õppejõuna tööle asudes ütles tema kunagine juhendaja ja eeskuju professor Mart Kull, et kõigepealt tuleb inimesi kuulata ja siis muresid lahendama hakata. Nii on ka tema 20 aastat õppejõuna töötades üritanud sama põhimõtet järgida.
Laura Altin on geograafia eriala doktorant, keda ülikool autasustas aumärgiga.
Altin on üks projekti „Lahe geograafiatund“ eestvedaja. Lahedaid tunde on nad koolides andnud juba alates 2012. aastast ja nüüd pälvis Altin koos teise eestvedaja Merli Ilvesega teaduse populariseerimise konkursil peapreemia kategoorias „Teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused ja tegevuste sarjad“.
Altini sõnul julgustas „Laheda geograafiatunniga“ alustama tema juhendaja professor Rein Ahas. Lisaks oli mitu kooli saatnud ülikoolile kutse tulla õpilastele geograafiast rääkima. Niisiis panigi rühm üliõpilasi pead kokku ja töötas välja tundide kondikava.
Tunni eesmärk on suurendada õpilaste teadlikkust sellest, mida geograafid ülikoolis ja oma tööelus teevad ning kelleks geograafia erialal õppinud saavad. Altini sõnul aitab tund murda müüte ja avada geograafia uusi tahke.
„Geograafia ei ole pelgalt pealinnade tundmine; väga tugev on seos informaatika, matemaatika, füüsika, andmeteaduse ja teiste erialadega. Näiteks koostatakse teemakaarte ja kolmemõõtmelisi linnamudeleid, tutvustatakse riiklikke andmekogusid ja avaandmeid ning õpetatakse õpilasi kasutama selleks oma nutiseadmeid,“ selgitab Altin.
Kui võimalik, teevad tunni sama kooli vilistlased, kelle kogemust õpilased rohkem usaldavad ja kellega nad kergemini samastuvad. Paljud õpilased on tulnud hiljem tudengivarjuks ja astunud ülikooli geograafiat õppima, ütleb Altin.
Ka Altin ise on olnud TÜ-ga kaua seotud – ta asus siia õppima 2007. aastal. „Tartu Ülikool on mu alma mater ning mulle meeldivad siinne tark keskkond ja siinsed targad inimesed.“
Vladimir Šor, keda kolleegid kutsuvad Volodjaks, on keemia instituudi laboritehnoloog ja üks neist, kes on ülikoolis töötanud suurema osa oma elust. Teda tunnustati teenetemärgiga „100 semestrit Tartu Ülikoolis“.
Analüütilise keemia õppetooli juhataja Ivo Leito nimetab Šori raudvaraks, kes on alati abivalmis ja põhjalik. Šori peetakse kuldsete kätega meheks, kes oskab parandada kõikvõimalikke aparaate.
Šor ise jääb tagasihoidlikuks. Ta ütleb, et vanasti sai kõiki masinaid kruttida või häälestada, nüüd aga peab seda tegema arvuti kaudu ja parandamiseks on vaja tootja tarkvara.
Vladimir Šor on töötanud terve elu TÜ-s. Ta teab küll, et tehase inseneril on suurem palk, aga ülikooli juures on teda hoidnud siinne õhkkond.
Ta kirjeldab, kuidas vahel helistavad talle välismaalt saabunud autojuhid, kes tahavad kell seitse õhtul tuua keemia instituudi juurde vedellämmastikku või argooni, ning küsivad, kas Volodja saaks tellitud kauba veel vastu võtta. Et ta on alati nõus olnud, küsitakse selle peale tihti, kas tööandja annab ikka selle arvelt vabu tunde.
Šor vastab, et ülikoolis ei ole sellist mõistet nagu tööpäev ja see ei ole probleem – ülikool ei ole tehas ega valvelaud, kus istutakse kellast kellani. Tema arvates iseloomustab selline suhtumine tervet ülikooli. Kui vaadata kell kümme õhtul instituudi akendesse, siis on näha, et tuled põlevad. Nii on olnud juba tema tudengipõlvest saati, kui Šor ja tema õpingukaaslased hooplesid, kes eelmisel öösel kauem laboris oli.
Mari Eesmaa
mari.eesmaa [at] ut.ee
Lisa kommentaar