Mõni häda võib saada tõuke halvast rühist
ILLUSTRATSIOON: Pixabay.com

Tervisekontrollist keelduvad vähesed

Aktuaalne

Oktoobri keskpaiga seisuga ei ole 35% ülikooli töötajatest kordagi töötervishoiuarsti juures käinud. Personaliosakonna juhi sõnul ei ole muretsemiseks põhjust, sest kõigi töötajate tervisekontrolli saatmine pole omaette eesmärk.

Olukord on siiski veidi parem kui mõne aja eest. Paar aastat tagasi kirjutas Universitas Tartuensis, et 2018. aasta oktoobrikuu seisuga polnud töötervishoiuarsti juures kunagi käinud 42% ülikooli töötajatest.

Personaliosakonna juhataja Kristi Kuningas ütles, et kõikide töötajate tervisekontrolli saatmine ei saa olla omaette eesmärk. Ta rõhutas, et iga töötaja ei peagi kontrollis käima, sest sinna saates arvestatakse töökeskkonna riskide ja ohuteguritega.

Niisiis võib personalispetsialistide sõnutsi olukorraga rahul olla. „See, et 35% töötajatest ei ole terviskontrollis käinud, ei ole ülikooli töötajate arvu ja töökoormust arvestades halb näitaja – pigem vastupidi,“ ütles töökeskkonna peaspetsialist Tiina Linder. „Siht on, et tervisekontrolli läheksid vähemalt kõik need töötajad, kes töötavad poole kuni täiskoormusega, kelle töökeskkonnas on tervist mõjutada võivaid ohutegureid ja kes vajavad tervisekontrolli,“ täpsustas ta.

Otsus sõltub ka juhist

Linder selgitas, et tervisekontrolli korraldavad ülikooli töötervishoiu ja -ohutuse korra järgi struktuuriüksuse juhid koostöös ülikooli töökeskkonna peaspetsialistiga. „Struktuuriüksuse riskianalüüsist peaks selguma töökeskkonna ohutegurid, nende mõju töötajate tervisele ja ohu suurus ehk riskitase. Selle alusel selgitatakse välja töötajad, kellel on vaja tervisekontrolli minna,“ sõnas Linder. Seepärast on oluline, et töökeskkonna riskianalüüs oleks võimalikult põhjalik – nii on olemas ülevaade kõigist ohuteguritest ja teave näiteks selle kohta, kuivõrd heaks saab hinnata töökoha valgustust, sisekliimat jne.

Paljudel juhtudel on tervisekontrolli läbimine kohustuslik. Linder tõi näiteks, et töötaja peab töötervishoiuarsti juures käima kindlasti siis, kui ta töötab vähemalt poole oma tööajast kuvariga, kui ta käitleb kemikaale, tegeleb nakkusohtlike materjalidega, puutub kokku radioaktiivse kiirgusega, tema tervist ohustavad psühhosotsiaalsed või füsioloogilised ohutegurid ja muu selline; ning kui tööandja on teinud kõiki tegureid arvestades töökeskkonna peaspetsialistile ettepaneku saata töötaja tervisekontrolli.

Linder toob esile, et ülikoolis on ka palju osalise tööajaga töötajaid, kelle koormus on väga väike, ja suur osa üksustest neid tervisekontrolli ei saada. Põhjus võib olla selles, et väikese koormuse tõttu ei ohusta sellist töötajat terviseriskid, mis võiksid osutuda probleemiks siis, kui ta töötaks suurema koormusega.

Samas on ülikoolis üksusi, kus tervisekontroll toimibki vaid osaliselt. „Näiteks koostatakse mõnes loodus- ja täppisteaduste valdkonna üksuses igal aastal uus tervisekontrolli minejate nimekiri ja töötervishoiuarsti juurde saadetakse vaid kindel arv töötajaid,“ ütles Linder. Ta tõdes, et osaliselt võib tervisekontroll jääda tegemata ka raha puudumise pärast ja nõnda jõuavad töötervishoiuarsti juurde eelkõige suurema koormusega töötajad. „Praegu maksab ühe töötaja tervisekontroll ligikaudu 55–60 eurot.“

Personaliosakonna andmete järgi tuleb töötajatel kontrollis käia enamasti kord kahe aasta jooksul. „Perioodilisus sõltub töötaja tervislikust seisundist, uuringute-analüüside tulemustest, töötaja vanusest, töötingimustest ja töökeskkonna ohuteguritest,“ lisas Linder. 11. novembri seisuga on sel aastal tervisekontrollis käinud 743 ülikooli töötajat, neist korduval vastuvõtul 524 ja esmakordsel vastuvõtul 219 töötajat.

Naised on hoolivamad

Nende seas, kes ei ole kunagi töötervishoiuarsti juurde jõudnud, paistab silma sooline lõhe – sedapuhku meeste kahjuks. Ülikoolis töötavatest meestest ei ole töötervishoiuarsti juurde jõudnud 43%, samal ajal kui naiste puhul on see osakaal 30%.

Millest see on tingitud, et vähemalt arvude järgi ei lähe mehed töötervishoiuarsti juurde sama innukalt kui naised? „Ma arvan, et selline olukord ei ole ainult töötervishoiu-, vaid ka muude tervishoiuteenuste puhul,“ vastas Linder. „Mulle tundub, et naised on oma tervise suhtes hoolivamad ja tähelepanelikumad, mehed ei pööra tervisele nii suurt tähelepanu või teevad seda siis, kui probleem süveneb,“ lisas ta. Linder on täheldanud, et mõnevõrra rohkem on tervisekontrolli mineku soovi avaldanud ülikooli naistöötajad.

Linder tõdes, et aeg-ajalt tuleb ette ka juhtumeid, kus soovitakse tervisekontrollist loobuda. Ta ütles, et kuna töötajaid saadab tervisekontrolli nende tööüksus, puudub personaliosakonnal teave kõigist juhtumitest, kuid vastuvõtuaegade planeerimise põhjal on teada, et aastas ei soostu arsti juurde minema umbes viis või kuus inimest. „Põhjuseid on mitu,“ ütles Linder. Näiteks võib töötaja väita, et tema tervis on perearsti pideva kontrolli all või et ta käib probleemide tõttu eriarstide juures. Veel tuleb ette, et töötaja läheb tervishoiuarsti juurde oma ülikoolivälise põhitööandja kaudu.

On ka neid, kes teavad, et nende üksuses on rahalisi raskusi, ja kuna neil tervisemuresid ei ole, ei taha nad tööandja raha kulutada. Samuti on Linderi sõnutsi ette tulnud olukordi, kus töötaja ei pea tervisekontrolli piisavalt põhjalikuks ega seega ka mõistlikuks.

Rääkides neist, kes soovivad töötervishoiuarsti juurde minemisest loobuda seetõttu, et nad käivad ise arstide juures, tõi Linder esile, et tööandja ei saa selliseid omal algatusel tehtud käike tervisekontrollina arvestada. „Töötaja tervisekontrolli korraldamise kohustus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seadusest ja ülikoolis kehtestatud sama valdkonna õigusaktidest,“ põhjendas ta.

Linderi sõnutsi ei tähenda kutse saamine aga siiski seda, et arsti juurde tuleks minna kohemaid. „Oleme olnud paindlikud. Näiteks kui töötaja on alles hiljuti teise, ülikoolivälise tööandja kaudu tervisekontrollis käinud, planeerime töötajale aja näiteks aasta pärast. Kui töötaja soovib mingil põhjusel, näiteks hirmust koroonaviiruse ees, oma korralise tervisekontrolli aega mõne kuu võrra edasi lükata, arvestame ka sellega,“ lisas töökeskkonna peaspetsialist.

Kui peaks juhtuma, et töötajal on tarvis diagnoosida kutsehaigus, on asjaolude uurimisel tervisekontrolli tõendavad dokumendid ühed olulisemad, mille tööandja peab kutsehaiguste arstile või Tööinspektsioonile esitama, selgitas Linder. „Kui töötaja töökeskkonnas on esinenud ohutegureid, mis on mõjutanud kutsehaiguse väljakujunemist, ja tööandja ei ole täitnud tervisekontrolli suunamise kohustust, on tal keeruline tõendada, et kutsehaigus ei ole seotud töötaja tööga. “ tõi Linder esile. „Samuti on tervisekontrolli otsus vajalik, kui töötaja taotleb tööandjalt arvutiga tööks vajalike prillide hüvitist või muud töötervishoiukulu katmist.“


Mida kujutab endast tervisekontroll?

Töötervishoiuarsti tehtava tervisekontrolli eesmärk on hinnata töötaja terviseseisundit ja töötingimuste sobivust töötajale ning diagnoosida tööst põhjustatud haigusi ja kutsehaigusi. Samuti on selle eesmärk avastada võimalikult vara niisugused tervisehäired, mis võivad olla pärit töökeskkonnast, sest probleemi varane avastamine võimaldab vältida töötaja tervise edasist halvenemist. Lähemalt saab sel teemal lugeda Tööinspektsiooni hallatavast Tööelu portaalist.

Maarit Stepanov

UT peatoimetaja

maarit.stepanov [at] ut.ee

Jaga artiklit